Uimane ja väsinud ma tänagi näin

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

MUDLUM

Arvasin et olin ületöötanud ma
Et ma käisin langetatud päi
Arvasin et täna olen puhanud ma
Arvasin et täna aga ei¹

Eks ma mõtlen igasugu asjadest. Aga on üks teema, mis sõpradega alatihti jutuks tuleb – me oleme väsinud. Me oleme väsinud oma tööst, mõttetutest jõupingutustest, selle kõige tagajärjetusest, ja jõuame varem või hiljem järelduseni, et meie valdkond – kirjandus – on sügavas kriisis. Mitte tingimata oma kvaliteedilt, ilmub ju ridamisi pompoosseid tõlkeraamatuid, head omamaist ilukirjandust, kultuuriajakirjad on ikka veel olemas ja lugeda on sealt küll ja veel – aga sellest hoolimata oleme kõigest väsinud. Inimesed, kellega peame koostööd tegema või neid millegi tarbeks värbama, venitavad meilidele vastamisega, ütlevad tööst ära või jätavad sootuks tegemata.

Kedagi õieti ei huvita enam. Kõik käib veel nagu endiselt, ratas pöörleb, aga asju tehakse vastutahtsi, hambad ristis ja mingist nimetust kohusetundest, mitte lustist ja rõõmust.

Ilmselt polnud ma ainuke, kellel vajus suu lahti lugedes Tiit Hennoste artiklit, kus ta võrdles honorare ajakirja Looming erinevates eluetappides.² Polnud õrna aimugi, et niimoodi üldse kunagi kirjutamise eest maksti! Ja siis tuli Müürilehes hinge lõikav intervjuu Igor Kotjuhiga, kes ütles otse välja selle, mida me kõik mõtleme.³ Meid ei ole vaja. Meid – kirjasõna valdkonna töötajaid, olgu me siis kirjanikud, tõlkijad, toimetajad, korrektorid või kes tahes asjapulgad sel sööti jäänud põllul. Minul näiteks keel ei paindu hästi ütlema, et ma olen kirjanik. Sõidan tihtipeale Muhu vahet võõrastega, otsin Tallinna-Kuressaare sõidugrupist mõne inimese, kes on nõus kaasreisija peale võtma. Ja ikka räägitakse tee peal juttu ka. Pole ma veel kohanud inimest, kes oleks mingist Mudlumist midagi kuulnud, sellepärast vastan tööpärimise peale, et „eks ta üks istuv kirjatöö ole“.

Ja see ei ole poos. Mul on tõepoolest natuke häbi, et ma olen muiduleivasööja. Et ma teen midagi, millest ei ole mingit kasu. Ja mingit kasu ei ole ka artiklitest, kus kaeveldakse, et meid ei väärtustata. Kes siis peaks seda tegema? Poliitikud? Rahvas? Aga on ju ometi alati pea viis-kuus vanainimest saalis, kui kuskile raamatukokku esinema kutsutakse. Raamatukogu saab linnukese kirja, kirjanik pidi tunni aja esinemise pärast bussiga viissada kilomeetrit maha sõitma. Või vähem. Tuleb meelde üks liigutav sõit kaugesse väiksesse kohta, kus polnud ei poodi ega kohvikut, ja raamatukoguhoidja oli ostnud mulle karbikese salatit, mille ta bussi peale kaasa andis. Sest sõitma hakkasin kodust kell kaks, aga tagasi jõudsin pärast südaööd. See oli veel maskikandmise aeg, buss oli pime, lükkasin maski vargsi ühe kõrva taha rippuma ja sõin plastlusikaga makaronisalatit.

Üks tuttav ütles mulle, et poliitikuid paneb liigutama ainult valija kaotus. Aga mis on kultuurivaldkond? See on kübeke, murdosa valijaskonnast. Vaevalt meil õnnestub ennast mobiliseerida ja öelda, et me ei vali mitte kedagi, enne kui asi ei parane. Ikka on enne meid kuskil mingid metsatöösturid või muud lobigrupid, kes lepivad kokku ja teevad diile, et oma valdkonna positsioone parandada. Ometi, nagu Hennoste osutas, ei ole riik praegu vaesem kui enne sõda või Nõukogude ajal. Kuidas oleks, kui korraliku, tuumaka artikli honorar oleks 500 eurot? Kes jõuaks neidki kuus kolm tükki valmis treida, et elatusmiinimum kätte saada? Mõni ime, et ei leita kirjutajaid, kui pakutav töötasu jääb alla saja euro. Tean inimesi, kes töötavad arvustuse kallal kuid. Saab muidugi ka teisiti, niisama diagonaalis silmad üle libistada, midagi kokku vuristada ja käib kah parema puudumisel.

Enne läheb issanda päike looja, kui kõik üles lugeda, mis tuska teeb. Mis kõige hullem – olen seda ise kirjutanud ja teiste kirjatükkidest lugenud kõik see napp kümme aastat, mis mu esimese raamatu ilmumisest varsti mööda saab.

1. Kõiksuguste žüriide töötasud on naeruväärselt väikesed. Ka preemiad, mida selle raskemaagi kaevandamise käigus jagatakse, on naeruväärselt väikesed. Ka avalik huvi nende preemiate vastu on naeruväärselt väike. Igal aastal avaldab erinev žürii arvamust, et võiks midagi muuta, kas või auhinna välja­hõikamise aega, aga see püsib paigas nagu raudnael.

2. Isekirjastajate suur hulk, mina kaasa arvatud. Sest see on natuke tulusam, kuigi tüütum kui kirjastustega jahmerdamine. Isekirjastamine tähendab muu hulgas, et sa kirjutad teksti, hangid rahastuse ja plekid poole nagunii ise, otsid toimetaja, kujundaja, trükikoja, majandad monopoolsete raamatu­kettide ja pisipoodidega, mis vahel unustavad sulle viie müüdud raamatu eest kahe aasta jooksul raha maksta. Hoiad raamatuid oma toanurgas hunnikus. Püüad fesaris oma üllitisele maitsekalt reklaami teha, aga see jõuab nendeni, kes sind ilma reklaamitagi loeksid. Rääkimata sellest, kui asi jõuab kunagi välislepinguteni. Sa ei tea valdkonnast ööd ega mütsi. Praegu ajan ühele projektile tõlkeõigusi välja, aga teistes riikides tegelevad lepingutega autorite agendid, mitte autor ise, kes püüab, higipull laubal, end juriidikast läbi närida ja endale paremaid tingimusi kätte võidelda.

3. Ma pole juba aastaid aru saanud, kuidas see kirjastamise valdkond üldse vee peal püsib. Võib-olla on nüüd saabumas tõehetk – lõpuks on trükikodade hinnad nii kõrged, et trükitakse Poolas või jumal teab kus, kust kopka võrra odavamalt saab. Kogu see keeruline kombo loomingust ja turundamisest – see käib enamikule loojatest üle jõu. Ideaal­juhul peaks sellegagi tegelema kas agent või kirjastus, kuradi raske on ennast müüa. See meenutab tõepoolest prostitutsiooni. Hiljuti müüsin oma Pääsküla aias raamatuid, sest kogukonnaüritus „Roheliste väravate tänav“ tuli ka minu hoovi. Jah, käisid mõned inimesed, osteti mõned raamatud. Kahe tunniga otse minu käest ilmselgelt rohkem, kui suur raamatupood müüb terve kuuga. Aga ma ei tunne ennast üldse hästi niiviisi käed ripakil leti taga seistes ja oma kaupa kiites, et ostke ikka, jumala head raamatud on. Üks külaline küsis, miks ma kirjutan, kas on niisugune sund. Ma ei osanudki talle midagi tarka vastata.

4. Kirjutaval inimesel on lausa kohustus igal pool pröögata, kuidas teda ei hinnata ja kuidas ta on alamakstud. Selle kohustuse olen antud kirjatükiga täitnud. Võin vaid lisada, et aja möödudes ei tunne ma kadedust mitte ühegi ametikaaslase vastu. Kõik nad on pidanud ennast sinna välja võitlema, kus nad praegu on. Vähe sellest, iga niisugune romaani- või värsisepp peab oma olemasolu ja võimekust aina taaskinnitama. Ei mingit loorberitel puhkamist!

1 Tõnu Trubetsky, Uimane ja väsinud. Vt Vennaskonna esituses: https://www.youtube.com/watch?v=e07Ay-fPWig

2 Tiit Hennoste, Kirjandus, riik ja raha. – Sirp 17. III 2023.

3 Maia Tammjärv, Igor Kotjuh: „Ma ei oska elada“. – Müürileht nr 129, mai 2023.