Võim ja sugu. Kuidas patriarhaat mehi rõhub

PIRET KARRO

Ohvri süüdistamine on üks kahjulik tendents vägivallakuritegude käsitlemisel, sellele on Eestis viimasel ajal üha enam tähelepanu pööratud. Aga-mis-tal-seljas-oli-tüüpi küsimustest salakavalamadki on tihti näiteks autoavariisid kajastavad pealkirjad: „Naine jäi auto alla“, selle asemel et pealkirjastada „Joobes mees ajas naise alla“.¹ Sama on lähisuhtevägivalda kajastavate artiklitega: piltidel on tihti oma nägu löögi eest kaitsev naine, selmet lööja mees. Hiljuti välja tulnud üleeuroopalise ohvriuuringu põhjal võib väita, et umbes kümnendik Eesti meestest on vägivaldsed.² Kes nad on? Vägivallapandeemia lõpetamiseks tuleb tegeleda kuritegude toimepanijatega.

Kuidas aga nendega tegeleda? Ohvri­uuringu lohutuid protsente vaadates tekib tunne, et seaduste karmistamisest ei piisa, kurja juur on kuskil mujal. (Lähisuhtevägivalla kuritegude menetlused võiksid muidugi minna kõvasti efektiivsemaks ja ohvreid rohkem aidata.) On tõsi, et ka mehed kogevad vägivalda – enamasti teiste meeste poolt. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla kommenteerib mainitud uuringut, et mehed, kes ei oska oma suhteid agressioonita lahendada, on 20ndates eluaastates eelkõige vägivaldsed oma sookaaslaste vastu, hiljem aga oma naise vastu ning siis juba korduvalt ja süstemaatiliselt.³

Vägivald saab ühiskonnas niimoodi levida siis, kui see on mingil tasandil normaliseeritud. Rusikahoop on vaid jäämäe tipp: elame kultuuris, kus arusaam mehelikkusest sisaldab agressiivse käitumise aktsepteerimist kui enesekehtestamise viisi. See on seotud toksilise maskuliinsusega – sundus end pidevalt tõestada nii-öelda karja juhina, oma tundeid mitte välja näidata, konflikte vägivallaga lahendada, väljenduda misogüünselt ja homofoobselt. Toksiline maskuliinsus laseb rusikate tõstmisel paista negatiivset tähelepanu mittevääriva tegevusena, rusikas tõstetakse tihtipeale just seetõttu, et mehelikkuse vormiga sobituda.

See mitte ainult ei pane mehi naisi ähvardama, ahistama ja peksma, vaid kahjustab ka mehi ennast, nende vaimset tervist, suhteid perekonnaga ja omavahel. Selleks et naistevastane ja perevägivald taanduma hakkaks, peaksid mehed hakkama tegema tööd iseendaga, et lahutada agressiivset käitumist ja arusaama meheks olemisest. Püsivam efekt saab ilmselt alles tulla (mitme) põlvkonna järel.

Üks mu Berliini sõber algatas grupi „Men’s Feelings“ („Meeste tunded“), kus käisid koos ainult tema meessoost sõbrad. Naised teevad niigi palju tundetööd, et suhetes tekkivaid pingeid tasandada ja lahendada – kuulavad mehi, toetavad neid, ise samas mahus tuge vastu saamata. Mu sõber ütles, et ta on pidanud palju vaeva nägema, et oma tunnetest sotti saada, osata neid sõnastada ning mitte nende seedimise koormat mõne naise õlule seada. Tõsi, naistele on justkui lubatud palju rohkem omavahel lobisemist – mis toimibki tunnete sõnastamise trennina, emotsionaalse toe pakkumise praktikana, kogemuste jagamise koolina. Mehed peavad olema the strong and silent type, samuti läbistavad ka nende omavahelisi vestlusi kõvasti rohkem seltskonna hierarhiline struktuur ja sundus olla „mehelik“. Nii juhtubki, et mehed võivad tunda puudust vajalikust sõnavarast, millega keerulisi kogemusi väljendada või neile pole õpetatud seda sotsiaalset skripti, mis aitaks üksteist empaatiliselt toetada.

Poolas on paar aastat koos käinud üks rühm nn meesteringis, mille eesmärk on luua turvaline ruum, kus omavahel jagatakse, mis tunne on olla mees nüüdis-Poolas. Rühma esindajad on öelnud, et koos naistega marssides tahtsid nad astuda sammu patriarhaalsest võimust eemale ja solidaarsusele lähemale.⁴ Traditsioonilised soorollid, kuigi seavad mehed naiste ees eelisseisu, rõhuvad ka neid, kuna seavad neile pideva sooritussurve raha teenida, lihaseid kasvatada, mitte nutta, mitte eksida, olla hetero – vastata hegemoonilise maskuliinsuse ideaalile. Siit võib otsida põhjusi, miks on Eestis meestel suurem suitsiidirisk kui naistel⁵ või miks on meeste eeldatav eluiga madalam.⁶

Mehed, kes ei suuda või ei taha hegemoonilise maskuliinsuse taktikepi järgi sammu pidada ning kellele ei näi olevat ka muid ühiskonnas tunnustatud rolle, on lihtne saak radikaalsetele võrgustikele.⁷ Need võivad pakkuda liitujatele näiliselt toetavat alternatiivset väärtussüsteemi, aga treenivad neist misogüünia etturid, kelle tegevus kahjustab hiljem naisi ja geisid, nagu oleme näinud nt abordiõiguse ja kooseluseaduse vastu oleva SAPTKi lobitööst.

Kui olin natuke üle kahekümne, taipasin, et mul on harjumatu näha, kui mehed omavahel kallistavad. Ma ei mõistnud seda hukka, vastupidi, aga ma taipasin, et see vaatepilt on haruldane. Kui mõni mu heteromehest sõber teist samasugust tervituseks-hüvastijätuks embas, mõtlesin vaikselt, et küllap ta on välismaal elanud või peodrooge kogenud. Märkan neid enda ümber üha rohkem – mehi, kes ei taha olla homofoobid ega rassistid, kes toetavad võrdõiguslust, kes tüürivad teadlikult eemale mürgisest mehelikkusest. Tundub, et koos uue põlvkonna peale kasvamisega murrab vaikselt sisse uus ajastu.

1 Kes soovib pealkirjastamise soolisi tahke lähemalt analüüsida, võib alustada nt paljudest näidetest Facebooki grupis „Virginia Woolf sind ei karda!“, näiteks https://www.facebook.com/groups/WoolfEiKarda/permalink/3893938230634422/

2 Anna Teele Orav, Julm tõde: Eestis esineb rohkem perevägivalda kui mujal Euroopas. – Eesti Päevaleht, 5. IV 2021.

3 Samas.

4 Claudia Ciobanu, Polish men question role as government reasserts patriarchal notions. – Reporting Democracy, 22 III 2021.

5 Vt Sanna Kartau, Üks mees minutis. – Müürileht 16. XI 2016.

6 Vt Christian Veske, Mehelikkuse soorituse paine. – Müürileht 30. X 2017.

7 Taavi Minnik, Poola vilepuhuja: traditsioonide ja perekonna kaitsjateks värvatakse noori luusereid. – Eesti Päevaleht 2. IV 2021. Selle artikli keelekasutus toetab narratiivi, et mehed, kes ei tee karjääri ja kes ei seksi naistega, on luuserid.