Võim ja sugu – Mina, võim ja tegelik elu

PIRET KARRO

Selle artikliga alustan arvamusveergu, kus kirjutan Eestis ja mujal maailmas õhus olevatest teemadest soouurija ja feministi vaatenurgast. „Soouurija“ viitab akadeemilisele pagasile, „feminist“ aktivisti positsioonile. Et tegu on arvamusveeru avatekstiga, selgitan alus­põhimõtteid, mida selle vaatepunkti juures tähtsaks pean.

Budapestis Kesk-Euroopa ülikoolis õppides tegin sõbraga veidi halba nalja: iga kord, kui soouuringute seminaris on kõlanud väide „see on problemaatiline“, peaksime klõmmi võtma. Iga kord, kui keegi on öelnud, et „seda asja tuleb vaadata võimusuhete kontekstis!“, peaks see klõmm olema midagi eriti kanget. Soouuringute seminarides kordusid need fraasid kõige sagedamini, sest seal tuleb tõepoolest kõike vaadelda seoses võimusuhetega.

Võimusuhteid aitab selgitada intersektsionaalsuse põhimõte. Selle järgi mõjutavad individuaalsed tahud – sugu, vanus, rass, rahvus, usk – meie kogemusi korraga ühel ajal ning nii ühendatuna moodustavad sotsiaalsete kogemuste ristumispunkte. See tähendab, et keegi pole hommikul mees ja õhtul kristlane, vaid ta on korraga kristlasest mees, hommikust õhtuni. Hea harjutus nende ristumispunktide tuvastamiseks on „küsi teise asja kohta“: kui tuvastad midagi rassistlikku, küsi, mil moel väljendub selles patriarhaalne võimujaotus. Kui tuvastad midagi homofoobset, küsi, kelle majanduslikke huvisid sellega väljendatakse.1

Intersektsionaalsuse mõiste tõi esimesena 1989. aastal kasutusse USA feminist ja jurist Kimberle Crenshaw, kes toetus tähelepanekule, et kui räägitakse naistest, peetakse silmas valgeid naisi, ning kui räägitakse mustanahalistest, peetakse silmas mustanahalisi mehi. Kuid sellises üldistuses jäävad implitsiitselt nähtamatuks mustanahalised naised, kellele soost ja rassist mõjutatud sotsiaalsed kogemused on hoopis midagi muud kui valgetel naistel ja mustanahalistel meestel.2 Tihti peetaksegi 1980ndate lõpu USAd intersektsionaalse mõtteviisi algkohaks, kuigi sotsialistlikult meelestatud naised rääkisid ka siinmail juba XX sajandi alguses, et töölisnaisi rõhub nii nende klass kui ka sugu.

Neid tähelepanekuid tasub meelde tuletada praegu ja tulevikus toimuvates aruteludes naiste, meeste ja teiste õigustest ja kohustustest. Näiteks üks intersektsionaalne identiteet on keskealine valge eesti mees. See mees erineb teistest selle poolest, et tema käes on igas loetletud kategoorias võimusuhte jäme ots. Siit lähtub teine põhimõte, mida feministlikes aruteludes oluliseks pean: positsionaalsus. Milliselt positsioonilt ma räägin? Millised eelised on mu elus võrreldes teistega olnud (ligipääs haridusele, riigikeele oskus vms), mis on mu kogemusi kindlal viisil mõjutanud või andnud mulle ligipääsu teatud informatsioonile; millist ilmajäetust olen kogenud, mis on mind muul viisil mõjutanud või tõkestanud mulle ligipääsu teatud infole või kohtadesse? „Keskealine valge eesti mees“ on neile meestele ehk kõlanud süüdistuse või rünnakuna selle pihta, mida nad endas muuta ei saa. Kutse teadvustada oma privileegi pole aga rünnak, vaid ettepanek mõista oma eeliseid teiste ees. Siis on võimalik oma positsiooni võrdsuse heaks kasutada.

Üks vestluste umbtee, kuhu tihti eksitakse, on väide, et „sa räägid keskealise valge eesti mehe positsioonilt“ on argumentum ad hominem, s.t loogikaviga, millega rünnatakse inimest, mitte tema argumenti. Umbes nagu „sa eksid, sest sul on loll nägu“. See pole nii. „Sa räägid keskealise valge eesti mehe positsioonilt“ eeldab kõneleja positsionaalsuse määrangut: teadmised ja elukogemused, millelt sa oma argumendi üles ehitad, tulenevad sellest konkreetsest isikuomaduste ristumispunktist. Kui oleksid muust soost, rahvusest, klassist vms, oleksid sul teistsugused teadmised ja elukogemused, millest tuletaksid hoopis muu argumendi.

Seejuures on hea meeles pidada, et tasapisi kuhjuvad kogemused – saame neid hommikul ärgates, ajalehti lugedes, tänaval liikudes, töökoha koridorides kõndides jne –, moodustuvad suure osa meie teadmistest maailma kohta. Näiteks iga päev autoga liiklejad ei pruugi eales mõtelda sellele, et sama tee on ratastoolis liiklejale läbimatu, kuna keset kõnniteed on püsti pandud tänavapostid.

Soouurijana eelistan kolmanda praktilise põhimõttena seda, et analüüsi­materjali käsitletaks reaalsusest lähtuvalt: kuidas poliitilised otsused, sotsiaalsed tingimused jne inimeste igapäevaelu päriselt mõjutavad. See ei tähenda, et feministid ei räägi eetikast ja filosoofiast, vaid seda, et füüsiliselt kellegi ihulist heaolu puudutavaid otsuseid ei saa teha üksnes abstraktsioonidest lähtuvalt. Üks näide on siin taas spektaakliks tehtud abordiõigus, mis Eestis on kehtinud viimased 65 aastat. Üks aktiivsemaid abordiõiguse vastaseid Varro Vooglaid on sõnastanud probleemi nii: „Kui peame laste sünnieelset tahtlikku tapmist seaduslikuks valikuks, siis kiidame selle ühiskonnana heaks ning sellisel juhul on vastav ka meie rahva ja riigi moraalne pale.“3 Äärmusse kalduva katoliiklasena tuntud Vooglaid kasutab embrüo ehk loote kohta sõna „laps“ ning esitab oma argumendi mitte ainult üksikisiku moraaliküsimusena, vaid veel abstraktsemalt – rahva ja riigi omana. Seda luksust ei saa endale lubada need, kes peavad valima, kas kanda rasedus lõpuni või teha abort. Kui moraali­ideaalide asemel jälgida elu, näeme, et abortide keelamise asemel kahandab nende arvu hoopis rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja noortele seksuaal­hariduse andmine.4 Samasugust teooriast lähtumist olen kohanud ka aruteludes naistevastase vägivalla kohta. Ühtedele on küsimused, nt õigus keha autonoomiale, filosoofilised, ent kelle ees on seisnud võimatud valikud või kes on vägivalda ise kogenud – neil on arutelus kaalul tervis, elu või surm.

Need kolm põhimõtet – intersektsionaalsus, oma positsionaalsuse teadvustamine ja elust lähtumine – kõlavad paljudele aabitsatõdedena. Mina olengi need võtnud eelduseks. Ent aruteludes ühisosani jõudmiseks on vaja vaikivad eeldused sõnastada. Nii on loota, et meie kõigi teekond feministlikusse utoopiasse – turvalise, lihtsa ja lõbusa eluni – läheb kui lepase reega.

1 Mari J. Matsuda, 1991. Beside my sister, facing the enemy: legal theory out of coalition. Stanford Law Review, 1991, 43 (6), 1189. Viidatud: Anna Kaijser ja Annica Kronsell. Climate change through the lens of intersectionality, Environmental Politics, 2014, 23:3, 420.

2 Kimberle Crenshaw, Demarginalizing the Intersection of Race and Sex: A Black Feminist Critique of Antidiscrimination Doctrine, Feminist Theory and Antiracist Politics. – University of Chicago Legal Forum: Vol. 1989: Iss. 1, Article 8; http://chicagounbound.uchicago.edu/uclf/vol1989/iss1/8

3 Varro Vooglaid: Elu Marss ei tohi keskseid elupooldavaid seisukohti häbeneda. – Objektiiv, 1. IX 2020. Vt https://objektiiv.ee/elu-marss-ei-tohi-elupooldavaid-seisukohti-habeneda/.

4 Kadi Raal, Mullu katkestati Eestis iga viies rasedus, kuid abortide arv on pidevas languses. – Delfi 17. VI 2019; vt https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/graafikud-mullu-katkestati-eestis-iga-viies-rasedus-kuid-abortide-arv-on-pidevas-languses?id=86490233.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht