Keha kui küsimus, mitte vahend

Marie Pullerits

Belgia koreograaf Louise Vanneste: „Kunstnik vastutab alati selle eest, mida ta lavale toob.” Augusti tantsufestivalil esitles oma loomingut noor omanäoline belgia koreograaf Louise Vanneste, kelle minimalistlik, ent filigraanne käekiri pälvib Euroopa tantsuilmas üha suuremat tähelepanu ja tunnustust.

Augusti tantsufestivalil etendusid teie lavastused vallooni kunstnike fookuse raames. Millisena teie tajute vallooni kunstielu seisu? Kuidas suhtute festivaliprogrammis tõstatatud probleemi?

Olen pärit Belgia prantsuskeelsest piirkonnast Vallooniast, ent tantsuhariduse sain Brüsselis Anne Teresa De Keersmaekeri asutatud koolis P.A.R.T.S. (The Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringu- ja Treeningstuudiod), mis sõltub flaami kultuuriruumist. Niisiis puutusin noorena kokku just flaami tantsuvälja ja koreograafidega, kellest mitmed olid koolis ka õpetajad. Flaami tantsukultuur on olnud elujõuline juba pikemat aega: sinna kuuluvad näiteks Anne Teresa De Keersmaeker, Wim Vandekeybus, Jan Fabre, tantsukompanii „les ballets C de la B” jpt. Vallooniast pärineb samuti mõningaid koreograafe, kuid eraldi esiletõusvat valdkondlikku liikumist ei ole. Need on kaks omaette kunstisfääri. Nõnda kõneldaksegi belgia tantsukultuuri puhul peamiselt flaami koreograafidest. Loomulikult meeldiks mulle, kui ka Valloonial oleks tantsukunstis oma kultuuriline identiteet. Usun, et oleme selleks täiesti võimelised ning sageli juurdlen hetkeseisu põhjuste üle: kas puudu on jäänud kunstnike tahtest, rahalisest toetusest või millestki muust? Iga geograafilis-kultuuriline piirkond väärib oma elujõulist kunstivälja.

Töötate koreograafina lisaks kehalisele meediumile ka paljude teiste vahenditega visuaalkunstist heli- ja videoinstallatsioonideni. Kas erilaadsete meediumide kaasamine on olnud teie loomingule alati iseloomulik? Mis on mõjutanud teie käekirja kujunemist?
Kui alustasin 1997. aastal P.A.R.T.Sis õpinguid, suhtuti juba siis koolis tugeva tantsutehnika kõrval avatult teiste meediumide kaasamisse. Seejuures huvitusin juba enne õpinguid tantsu kõrval ka maalikunstist, stsenograafiast ja installatsioonidest. Kui alustasin tööd koreograafina, oli mu kunstilises nägemuses alati oluline osa ka keha ümbritseval ruumil: milline on keha toetav ruum, kuidas see mõjutab keha, millisesse konteksti ta selle asetab? Niisiis on mind tantsu enda kõrval alati köitnud ka kontekst selle ümber. Töötan koreograafina paralleelselt kahel tasandil, ühelt poolt kehalise materjaliga, selle sõnavara ja lavale toodava meeleoluga, aga ka heli ja stsenograafiaga, publikule avatud või suletud, intiimse või avaliku ruumiga.

Kuhu asetub selles kunstide ristumispunktis keha kui meedium? Millisena näete keha rolli tantsukunstis, kas ja kuidas see fookusesse asetub?
Kõigepealt asetan kõik vahendid samale tasandile, et tööprotsessi alguses ei oleks nende vahel mingisugust hierarhiat. Ma ei taha, et keha on kohe algul tingimata keskne ning teised meediumid vaid abivahendid selle esiletoomisel. Nad eksisteerivad lavaruumis kõrvuti ning loovad konteksti, millesse keha asetada. Mulle on keha pigem küsimus kui vahend. Seetõttu ma ta lavale toongi – juurdlen keha kui objekti üle koos selle võimalustega olla abstraktne, omada erinevaid tähendusi, olla nais- või meessoost keha. Mulle on need olulised lähteküsimused, millega alustada tööd. Kehal on tohutu kohaloleku jõud ja võime kasvatada energiat, kiirata seda endast väljapoole ning seeläbi tekitada publikuga jagatud ruum. Energeetiline kohalolek on mulle töös oluline.

Suur osa nüüdistantsukunstist liigub üha enam minimalismi ja kontseptuaalsuse suunas. Mõnikord viib see tehnilise meisterlikkuse ja kontseptuaalse tausta ebavõrdse suhteni. Millisena näete teie nüüdistantsu hetkeseisu? Kas on märgata teatavat fookusnihet või kas need poolused üldse peavad olema tasakaalus?
Mulle on huvitav näha laval treenitud keha. Asi pole oma võimete demonstreerimises, vaid selles, kuidas keegi on keha võimekust süvitsi arendanud. Juurdlen sageli selle üle, mida üldse tähendab oma võimete piires töötamine või nende ületamine. Niisiis huvitab mind selle pooluse nägemine laval, kuid see võib olla mis tahes tehnika või muu sügav panus, mis avaldub erisugusel tasemel.
Mulle meeldib panna keha proovile. Augusti tantsufestivalil etendunud lavastuses „Home” („Kodu”) liigun näiteks väga aeglaselt ning mulle on see keeruline ülesanne, sest olen loomult pigem väle. Niisiis pidin end selleks tõsiselt treenima. Endale väljakutseid esitada ning nõnda oma keha „alt tõmmata” on alati huvitav.
Mis aga tehnilisse meisterlikkusesse puutub, siis mõnikord võib idee üksi olla samuti huvitav, kuid liikumist tuleks igal juhul uurida tööprotsessis sügavuti. Lavastamine eeldab põhjalikku eeltööd. Pinnapealne töö, millesse pole investeeritud ja millega pole ennast proovile pandud, paistab kohe välja. Iga väikseimgi detail laval nõuab eeltööd. Minimalism üksi pole iialgi vabandus, mulle tundub, et midagi väiksemamõõdulist on isegi keerulisem lavastada.

Töötate ise pigem abstraktsete teemadega, näiteks keha suhetega teda ümbritseva ruumi, valguse ja heliga. Millised teemad on teile praegu olulised?
Keha puhul huvitab mind selle võimalus olla nii abstraktne aegruumiline objekt kui ka väga sotsiaalne, teistega suhestuda. Mind huvitavad keha piirsituatsioonid, iga idee, millega töötan, on seotud keha võimekusega: keha suures või väikeses ruumis, iseennast adresseeriv, üksildusega silmitsi seisev keha, millegi või kellegagi vastamisi seatud keha.
Mu viimases lavastuses „Black Milk” („Must piim”) on laval kaks tantsijat, kes on alati teineteisega seotud, kuigi otsest füüsilist kontakti pole laval hetkekski, me ei vaata teineteisele isegi otsa. Me justkui kopeerime ja mõjutame teineteist, kuid mitte päris otseselt. On kaks üksindust ja samas ka teineteisest sõltuv side. See toimub nii kehakeele tasandil kui ka teineteise teadvustamise mõttes. Kehalisuse sotsiaalne aspekt on mulle seega samuti oluline.

Kas teie Augusti tantsufestivalil etendunud lavastustes käsitletakse samalaadseid teemasid?
Teatud määral küll. „Home” on üksindusest, dehumaniseerumisest, iseendas nii sügavale jõudmisest, et see viib sotsiaalse mina kadumiseni ning vahetule keskkonnale lähemale. Ka videoinstallatsiooni „Going West” („Läände minek”) puhul käsitletakse samasuguseid teemasid: see on lugu naisest, kes on otsustanud rännata üksi ega kohta oma teekonnal kedagi, ometi on tema vaim terane ja aktiveerunud. Võiks öelda, et lavastuse „Home” puhul võtab keha üksinduse üle võimust ja loob selle pinnalt midagi, kuid installatsioonis „Going West” valitseb mõistus üksinduse üle ning kujutleb iseennast seeläbi teise subjektina.

Mainisite oma viimast lavastust „Black Milk”, mis esietendus möödunud aprillis ja kandideeris parima tantsulavastuse kategoorias 2013. aasta Belgia kriitikute auhinnale. Tallinnas etendusid teie varasemad tööd. Kas peate just neid oma loominguliseks signatuuriks?
Põhjus oli seekord paraku puhtalt praktiline, nimelt viibib üks lavastuse „Black Milk” tantsijatest praegu kahjuks Ameerikas. Mis aga varasematesse lavastustesse puutub, on sul mõneti õigus – neis on midagi ehedat ning lavastust „Home” võib tõesti pidada minu signatuurtööks. See on väga kontsentreeritud soolo, mida esitan üksi ning milles sisalduvad kõik elemendid, millega praegusel perioodil töötan.
Loomulikult oleksin hea meelega esitanud siin ka oma viimast lavastust, võib-olla jääb see järgmiseks korraks! Olen tundnud end Tallinnas väga hästi, Augusti tantsufestivali meeskond on fantastiline ning publik väga tähelepanelik. See on olnud suurepärane kogemus.

Mis teeb koreograafina teie meelest tantsukunstist tantsukunsti? Mis eristab seda kehalisest performance’i kunstist, iseäranis nüüd, kui erisuguste meediumide kaasamine lavaruumi on üha tavapärasem?
Arvan, et me ei peaks arenguprotsesse kartma. Mina ei pelga multimeedia ja tantsu piiri hägustumist, sest ma ei usu, et tehniline tantsukunst võiks kunagi kusagile kaduda. Alati leidub koreograafe, keda huvitab just see pool ning millegi esmapilgul võõra kartmine ja tõrjumine pole lahendus. Usun, et tehniline tantsukunst on edaspidigi elujõuline, see võib muutuda ja areneda, kuid ei kao. Olen saanud Brüsselis neid arengujooni jälgida juba 15 aastat ning mulle tundub, et pigem pöördutakse tehnilisema tantsukunsti juurde tagasi. Usun, et arengukõverad on loomulik nähtus, mille mitmekülgsusest on pigem võita kui kaotada.
Väidan seda eelkõige seetõttu, et head kunstnikud, kes lähevad oma tööprotsessis sügavale, loovad alati väärt kunsti. Mis puudutab tantsiva ning lihtsalt liikuva keha erinevusi, siis mulle pakuvad mõlemad huvi. Praegu huvitavadki mind tantsivad kehad ilma erialase treeningu kogemuseta, näiteks muusikute spontaanne liikumine laval. See võib olla tohutult atraktiivne ja põnev.
Tantsu võib leida kõikjalt, kuid kunstnik vastutab alati selle eest, mida ta lavale toob. Lavastamine nõuab põhjalikku eeltööd, mille jooksul tuleb esitada endale ning oma tööle piisavalt väljakutseid, end petta ja üllatada. See jääb alati kunstniku isiklikule vastutusele.

Küsinud Marie Pullerits

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht