Palju tundlikke südameid, vähe tundlikke käsi

Jan Kaus

2013. aasta näidendivõistluse auhinnatuil on tihe seos teatriga, mistõttu nad mõistavad selle žanri võimalusi ja piiranguid. Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistluse laureaadid: I koht: Toomas Suumani „Viimase öö õigus” II koht: Martin Alguse „Väävelmagnooliad”III koht: Ott Aardami „Jää”, Viktor Kingsepa „Minu tänav” ja Andra Teede „Estoplast”

Kasutan juhust mitte keskenduda niivõrd Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta äsja lõppenud näidendivõistluse võidutöödele, kuivõrd aruteludele, mida tekitas žüriis (Andrus Laansalu, Mari-Liis Lill, Ene Paaver, Jukka-Pekka Pajunen, Marius Peterson, Anne Türnpu ja mina) terviku kogemine, s.t 82 võistlustöö lugemine. Seetõttu tulid siinsed mõtted mõnevõrra kriitilised. Kriitilisusega – eriti enesekriitikaga – pole lood praeguses eneseteostuslikus kultuuris vist kõige paremad. Ometi tasub kõigil kirjutavatel inimestel – sealhulgas mul endal – hoida meeles Jari Tervo mõte, et lugemisoskusega ei kaasne alati kirjutamisoskust. Kirjutamine on nagu elamine – õppetöö, millel pole lõppu.
Selgelt paistis seekordse näidendivõistluse tööde seas silma sotsiaalne tundlikkus. Üheks võistluse keskseks motiiviks võib kahtluseta pidada praeguse Eesti ühiskonna probleemide käsitlemist, kusjuures luubi all kipub rohkem olema üksikisiku koht ja enesetunne ühiskonnas, mitte niivõrd ühiskonna üldine areng või probleemid. Võidutööd ulatusid kõik sellisest asetusest kaugemale. Viktor Kingsepa näidendis „Minu tänav” räägitakse autorile omaselt üldisemalt ühe kindla elulaadi taandumisest. Võidutöö, Toomas Suumani „Viimase öö õigus” haarab ühiskondlikke teemasid veelgi laiemalt, asetades eestlase enesetunnetuse ajaloolisse plaani, seosesse baltisaksa kultuuriruumiga. Andra Teede liigub oma „Estoplastis” Nõukogude korra hääbumise hetkedesse, „Jää” autorit Ott Aardamit huvitab aga ajastu asemel pigem ajatu.
Paljude kirjutajate puhul tekib tunne: süda on autoril täiesti õiges kohas, probleemiasetus kutsub kaasa elama, aga vormilised oskused ei jõua järele. Süda on tundlik, aga käsi mitte. Mitmel juhul asetus sotsiaalne närv(ilisus) mõnevõrra vastuollu kontseptuaalse täpsusega, teksti üldise usutavusega – esimese võimendudes saab kannatada teine.
Üsna paljud ei taju draamavormi. On mõnevõrra märgiline, et võistluse võitja on teenekas näitleja, dramaturg ja lavastaja ning teisedki auhinnatud teatriga seotud. Draamakirjandusel on kindlad piirangud ja võimalused ning just teatritaustaga kirjutajad oskavad nendega paremini arvestada.
Silma kargas laiem probleem: paljusõnalisus. Kuna kirjandus (ka draamakirjandus) on oma olemuselt demokraatlik ja suures osas institutsionaliseerimata, s.t ligipääsetav enam-vähem igale inimesele, kellel elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus, siis ometi on aeg-ajalt tunne, et sellest ei piisa. Näidenditekstides esines palju üleseletamist. Draamavormi valguses paistis silma sõnalise ja kujutatava identsus, niigi selge tegevuse ülesõnastamine. Leidus üldist plakatlikkust: arusaam, et „pahad on pahad ja head on head” võib kõlada hästi laulus, aga mitte tingimata draamatekstis.
Otsekohesus ei too automaatselt kaasa täpsust, veenvust, tõepärasust, ökonoomsust, dünaamilisust. Just näidendivorm lubab jätta paljud asjad ütlemata, asetada öeldav ja tehtav omavahelisse hõõrdumisse. Aeg-ajalt tekkis soov saata teksti kirjutanu näiteks Bergmani filme vaatama. Bergmani tegelaste ajuti samuti ohtrasõnaline jutt on käitumisega alati kummalises pinges, viimane on tihtipeale autentsem ja tõepärasem kui jutt – ning mõlemad võivad loo raames sügavalt muutuda, langemata siiski karakteri loogikast välja. Muutumine avab karakterit, mitte ei lõhu teda. Enamgi, dialoogi tasandil ei pruugi tegelaskuju enamasti asja tuumani jõudagi. Mõnikord läheb nii, et jutt mitte ei edasta tegelase kavatsusi, vaid pigem varjab – sellist mängu võis leida näidendivõistluse „esiotsa” töödest. Draamavorm võimaldab vastuolusid, hõõrdumisi, salakäike kõne ja käitumise vahel. Öeldakse üht, mõeldakse või tehakse teist. Öeldakse midagi triviaalset, aga kontekst annab öeldule hirmsa tähenduse. Või hoopis vaikitakse.
Kuigi näidend on oma olemuselt ehitatud üles dialoogile, oleks soovinud näha rohkem mõtlemist sellele, mis jääb dialoogi taha, mis toimub dialoogi ümber. Kui tegelased keskenduvad rääkimisele, võib intriig soiku jääda, konflikt lahjaks või ülepea kaotsi minna. Osavalt välja mängitud intriige, veenvaid puänte oli võistlustööde hulgas vähevõitu – mõnedki tegelased unustasid ennast probleeme välja rääkima. Et tegevuslik minimalism toimiks, on vaja tugevat atmosfääri, mis viiks lugeja-vaataja mingisse selgelt eristuvasse ruumi – nagu Ott Aardami fosselik-kruusvallilik „Jää”. Paljud autorid seletavad liiga palju asju lahti, jätmata lugeja kujutlusele ruumi. Näidend ei ole artikkel, blogisissekanne, loeng, netikommentaar, pamflett, päevik, näidendil on oma spetsiifika. Näidend vajab oma ideele laiema paletiga illustratsiooni, keerukamat olukorda, kus tegelaste taotlused ristuvad või tegelased ise mõnevõrra kaitsetuks muutuvad. Seega on lavaline dialoog üks keeruline vorm: see on pealispinnal näidendi keskne osa, kuid rohkem võiks mõelda dialoogile kui vahendile.
Kindlasti peab silmas pidama, et paberil elab dialoog teist elu kui laval või kinolinal. Loetava näidenditeksti osaline „suletus” mõjutab nii autorit kui ka lugejat. Viimane ei pruugi alati tekstis peituvat potentsiaali ära tunda: eks võistlustööde hindamisel saigi üheks argumendiks teksti võime tekitada kujutluspilte. Selles osas tõstan esile Martin Alguse äreva hingamisega „Väävelmagnooliad”, mida lugedes tekkisid detailselt silme ette konkreetsed lavapildid, mitte ainult tegelaskujude asetus ruumis, vaid isegi valgus. Autorite rakursist vaadatuna aga võiks püüda juba teksti tasandil kujutada ette lavalist situatsiooni, teksti tegevuslikku konteksti. Andra Teede „Estoplasti” käsikirjast oli näha, et autor oli mõelnud mitmete misanstseenide peale, episoode oli lugedes kerge silme ette manada.
Paraku jäi silma ka huumorimeele (või naerma ajava huumorimeele), komöödiate vähesus. Eks see on samuti seotud sotsiaalse tundlikkusega: rasketele teemadele on raskem distantsiga läheneda. Kuigi just teatud (enese)irooniline kõrvalpilk tõmbaks tundlikud ja valusad umbsõlmed suuremasse pingesse – või vastupidi, aitaks jamasid lahti sõlmida. Võiks öelda Jaan Kaplinski kombel: teemat tuleks kindlasti võtta tõsiselt, aga seda, et teemat tõsiselt võetakse, ei peaks nii tõsiselt võtma.
Mitu žürii liiget täheldasid tööde hulgas seriaalide mõju: filmilik mõtlemine tungib draamateksti. See motiiv haakus üldisema tendentsiga: tekstid jätavad kiirustava ja lohaka mulje, head ideed rikutakse viimistlemata vormistamisega. Arvatavasti just kiirustamise ja kannatamatusega kaasnenud lohakuse ja pealispindsuse tõttu jäid mõnedki hea ideega tekstid esile tõstmata.
Tendentsiks võib nimetada ka teatritekste teatrikunstist. Üsna palju on töid teatri tegemistest, teatri probleemidest ja intriigidest, teatri olemusest. Meenub üks inglise prosaisti Nick Hornby essee, kus ta kritiseerib tänapäeva inglise proosat, kuna väga suur osa romaanide peategelasi on kirjandusinimesed, s.t kirjanikud ei hakka sageli tegema karakteri loomisel uurimistööd, ei malda elada sisse tundmatusse, vaid rahulduvad alaga, mida nad kõige paremini tunnevad. Sellest ka luuletajate, kirjandusprofessorite rohkus nüüdisproosas. Näidendivõistluse raames hakkas silma sama tendents: teatritekstid, kus räägitakse teatraalide elukutsega seotud kahtlustest, üleelamistest, konfliktidest.
Niipalju siis kriitikat. Kuigi sellel korral polnud ühtegi absoluutset favoriiti, siis võistluse esiots tõusis siiski selgelt esile. Olgu need siin veel kord ära mainitud.
I koha pälvis Toomas Suumani „Viimase öö õigus”: painava ja kirgliku õhustikuga sissevaade baltisaksa maailma ja selle hääbumisse ning sedakaudu loomulikult ka eestlane olemisse. Kusagilt kostab oluline küsimus: mis saab meist sedasi edasi? Näidendis on toorest jõudu, irreaalsust ja irratsionaalsust. Tekst pole kõnekas mitte ainult ajalooliselt, vaid ka psühholoogiliselt ja sotsiaalselt.
II koht läks Martin Alguse „Väävelmagnooliatele”: kombatava õhustikuga tekstile, millest koorub mõte, et kui elu on pidev olelusvõitlus, võib igaüks olla kaotaja, parem juba vihast lahti lasta. Samuti peab mainima näidendi luulelist, justkui tegelaste hingamisest tekkivat keelt.
Jagatud III koha pälvis kolm näidendit. Viktor Kingsepa „Minu tänav” on reaalsuse ja sürreaalsuse piiril balansseeriv sooja südamega tekst hääbuva linnaosa vaesest ja veidrast, krehvtise suuvärgiga kogukonnast, mis ei suuda või taha hea uue ilma halastamatule pealetungile vastu seista. Ott Aardami „Jää” pälvis tähelepanu kui unenäolise atmosfääriga lugu, mis taotles poeetilist argisust ja minimalismi ilma silmahakkavate dramaatiliste konfliktideta. Andra Teede „Estoplast” on omapärase ainese ja ülesehitusega, olmet, huumorit ja tõsidust täpselt doseeriv näidend, taustaks Nõukogude Liidu lagunemine.