Noored ja vanad Vargamäel

Kaja Visnapuu

Teatripublikki on Vargamäel eriline. Kindlasti on selles oma osa aastakümnete teatritraditsioonil, kohavaimul, Tammsaare sõnal ja sõnumil. Viljandi Ugala „Vanad ja noored”, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerijad Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs, lavastaja Vallo Kirs, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Esietendus 3. VIII Vargamäe rehetares.

Möödunud teatrisuve üks märkimisväärseid sündmusi oli Ugala noorte ja vanade koostöö „Vanad ja noored” Vargamäel. Lavastus on tammsaarelikult sügav, inimese olemust mõistev ja mõtestav, ehe, elav ja meeldejääv, puudutab tundeid ja tekitab mõtteid. Tegijad on selgelt läbi tunnetanud ning täpselt ja nüansirikkalt välja mänginud vanade ja noorte erisuguste eluvaadete ja väärtushinnangute vastasseisu. Enne aga, kui asun vaagima noore lavastaja Vallo Kirsi vastset tööd ning kriitikute arvustusi, põgus pilguheit suveteatri ajaloole Vargamäel. „Vanade ja noorte” teistkordne tulek on võtnud 35 aastat aega, seega veidi rohkem kui põlvkonna jagu. Ring on täis. Kui 1978. aastal tähistati Eestis Tammsaare aastat, peeti pikas ettevõtmiste reas Tammsaarele pühendatud teatrifestivali. Avati kaks uut muuseumi: Tallinnas Kadriorus ja Vetepere külas Järvamaal Tammsaare Põhja talus ehk Vargamäel, nagu see on nüüd rahva hulgas pruugiks saanud. Renoveeritud talukompleks tekitas teatrirahvas huvi ja lõi võimaluse kasutada autentset ja inspireerivat keskkonda klassiku teoste etendamise mängupaigana.

Üksjagu sümboolselt olid päris esimesed Vargamäele tulijad alles oma teatriteed alustavad verinoored näitlejad lavakunstikateedri VIII lennust. Koos kursuse juhendaja Kaarin Raidiga tuldi 1978. aastal mängima õnnestunud ja armsaks saanud, 1976. aastast pärit koolitööd diplomilavastusena just Vargamäele, jätkates proovisaalis ja Noorsooteatri lavalaudadel alguse saanud otsinguid. Lavastuse peakirigi „Me otsime Vargamäed” väljendas üsna kujukalt seda protsessi, mis aitas noortel „Tõe ja õiguse” I osa situatsioone läbi mängides mitte ainult Tammsaaret avastada ja mõtestada, vaid eelkõige mõista iseennast kui inimest ja loojat. Nii nagu Kaarin Raid on telesaates „Lennud” meenutanud,¹ oli selle lennu noortele omane mingi ajastule iseloomulik väline lodevus ja ignorantsus, aga ka vähene või olematu teadmine paljudest asjadest, mida Raid kui ka veel väga noor inimene arvas tudengites vaiketeadmisena olemas olevat. Selle üllatusega ei osanudki noor õppejõud algul suurt midagi peale hakata. Appi tuli töö klassikaga: „Tõe ja õiguse” läbimängimise kaudu oma Vargamäe otsimine, mis käivitas ja toetas noorte isiksuslikku arengut nii inimese kui ka näitlejana. 1976. ja 1978. aasta „Me otsime Vargamäed” etendusi VIII lennu teiste diplomilavastustega võrreldes on teatrikriitik Mihkel Mutt leidnud seal suuremat vaimsust ja ka noorte ajapikku kasvanud meisterlikkust.²

Eelmainitud 1978. aasta Tammsaare festivalil osalenud Rakvere teatri lavastus „Vanad ja noored” pälvis mitmesugust tunnustust. Teatriühingu aastapreemia said Raivo Trass lavastajana ja Riina Babitševa kunstnikuna,³ Kaarli osatäitja Tõnu Kark aga festivali parima meesnäitleja tiitli.⁴ Suveks koliti Vargamäele ja veel järgmiselgi suvel jätkus seal etenduste andmine. Ülejärgmisel, 1980. aasta suvel, toimetasid all Vargamäe sauna juures juba rakverlastest „Mäetaguse vanad” Eva Noveki ja Eldor Valteri kehastuses, lavastajaks taas Raivo Trass. Sedagi lavastust mängiti läbi mitme suve, erinevalt tänapäevase suveteatri traditsioonist vaid nädalavahetustel. Sissetallatud rada Vargamäe suveetendustele on nii vaatajate kui ka tegijate endi rõõmuks aidanud aastakümnete jooksul rohtumast hoida teisedki Eesti teatritegijad. Publiku hulgas olen läbi nende aastate kohanud ikka ja alati nii noori kui ka vanu, sestap julgen väita, et Tammsaare tõlgendamise temaatika on jätkuvalt ajakohane ja oma „Vargamäe otsimine” ajas arenev protsess.

Võttes nüüd jutuks lõppenud suvel etendunud „Vanade ja noorte” lavastuse tagasiside, siis inspireeris mind vaatajana arvamust avaldama eelkõige lavastus ise, aga ka kahe teatrikriitiku kardinaalselt erisuguste seisukohtadega artiklid. Erinevad arvamusavaldused nii lavastuse kui ka tegijate Tammsaare tõlgendamise kohta viitavad ühelt poolt sellele, et lavastus on inimestele korda läinud, tekitanud neis soovi ja vajaduse ennast avada ja väljendada, erandiks ei ole siin kriitikudki. Teiselt poolt tahan mõista, millest on nii erisugused arusaamad tingitud, kas on olnud põhjuseks etenduste kvaliteeti määrav professionaalsuse tase või on ajendiks etenduse käigus äratatud ja mõjutatud inimese sügavamad tunded ja väärtushinnangud laiemalt.

Minu kui teatrivaataja tähelepanu on pälvinud Margus Mikomäe Postimehes⁵ ja Meelis Oidsalu Sirbis⁶ ilmunud artikkel. Lasen kriitikuil omavahel, otsekui omaaegseil Vargamäe vingeil vanameestel, nende endi sõnadega veidi vastastikku protsessida, enne kui oma sõna sekka ütlen. Eesmärk pole mitte langetada kohtuotsust, sest eriarvamuste puhul polegi kunagi ainuõiget vastust olemas, kuid küllap on asju arutades võimalik kui just mitte päris ühele meelele jõuda, siis vähemalt leida mingigi ühisosa. Seda kas või tegijatele toetuseks või vaatajate selguse huvides. Lavastust näinuna saan teemakäsitluses kaasa rääkida, teine lugu on nendega, kes teevad kriitika järgi otsuse minna etendust vaatama või mitte.

Arvustuste (ala)pealkirjade järgi on kriitikute teemafookus ikka vanadus ja noorus ning klassika ehk siis Tammsaare tekstide tõlgendamise ja lavastamise problemaatika. Kui Mikomäe arvates on Vallo Kirsi lavastuse puhul tegemist hamletliku küsimusega olemisest ja mitteolemisest ning „noore mehe vanameisterliku lavastuse ja tüvitekstide mõjusa meeldetuletusega”, siis Oidsalu leiab, et tegemist on „noorelt õpitud nõtrusega”. Ta väidab, et Tammsaare teoseid pole mitte julgelt tõlgendatud, vaid need on põhjendamatult üleelusuuruseks ehk igavikuliseks paisutatud.

Kui süveneda Oidsalu väljakutsuvalt kujukate võrdluste põhjendustesse, selgub, et suurim etteheide möönamisi ikkagi heaks lavajaks saamise eeldusi demonstreerivale Kirsile on see, et kriitiku meelest puudub noorel lavastajal julgus ja kultuuriteadlikkus. Kriitik pidanuks eesti teatri Tammsaare kaanoneid arvestades piisavaks nooruslikuks värskuseks autoritruumat lavastust. Tegemist on karmi ja seejuures vastuolulise hinnanguga, kokkuvõtlikult siis eelkõige sellega, miks noor ei ole noor, miks ei vastandu noor oma suhtumisega vanemale teatritegijate põlvkonnale ega ole piisavalt kultuuriteadlik. Seejuures ei selgu artiklist, mida õigupoolest peab kultuuriteadlikkuse all silmas kriitik ise. Ega ometi konjunktuurset lavastamist: et kui viimasel ajal on Tammsaaret lavastatud groteski võtmes või võõritusefekti kasutades ning kirjutatud mitmeid Tammsaare teoste ja ainestiku põhjal loodud dramatiseeringuid, siis peaks noor inimene seda kõik teades nüüd ilmtingimata vastanduma autoritruu näidendi lavastamisega ja mitte kasutama õigust omaenda Tammsaare nägemusele ja tõlgendusele? Et noor nagu ei olekski noor, kui ta ilmtingimata ei vastandu eelkäijatele ega tee nimme teistmoodi.

Lühike vastus sellele küsimusele ja artiklilegi võiks olla Tiina osatäitja Adeele Sepa väljaöeldu intervjuus ERRi uudistele: „See, mis on kellelegi revolutsioon, on kellelegi traditsioon – ja vastupidi”.⁷ Võib-olla väljendubki nendes eriarvamustes lähedaste ehk järgnevate põlvkondade erinev ja paratamatu üksteise mittemõistmine ja väärtushinnangute erinevus, millest kirjutab oma arvustuses omakorda Mikomägi. Need noored ei ole veel õnneks väsinud tegemast head ja mõtestatud teatrit; tüdimata, kaldumata groteski või vaid välisesse atraktiivsusesse. Kui Mikomägi hämmastub noore lavastaja põhjalikkusest, käsitööoskusest ja tunnetuslikust kooskõlast – kõik see saavutatakse teatris tavaliselt alles aastatega –, siis Oidsalu võtab selle kokku hinnanguga „Tammsaare-laadne toode” ja „kultuurilooline suveniiri nikerdamine”.

Kõik on kusagilt pärit. Kindlasti mõjutavad igaühe maailma asjadest arusaamist need olud, võimalused ja rütmid, milles inimene on kasvanud ja kujunenud. Selge see, et maa ja eluga rohkem kokku puutunud inimene näeb ja tunnetab asju Vargamäe talu- ja looduskeskkonnas teisiti kui lihtne linnainimene. Oma osa on sellelgi, kas ollakse oma väärtushinnangutes ja igapäevaelus rohkem tarbijaliku või loova hoiakuga. Tammsaare on öelnud, et inimese põhiolemus jääb ikka samaks, kuigi aeg välist koorukest veidi kraabib. Tammsaare inimesekäsitlus on igavikuline – ongi klassika, mille poole ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Nõutuks teeb Oidsalu enese üsnagi lihtsustatud ja pealiskaudne Tammsaare tõlgendus, olgu siin näitena toodud kas või lapsele omistatud arusaam vanaisa piibu kui tühipalja eseme egoistlikust ja tarbijalikust omandamissoovist, hoomamata täiskasvanuna seda, kuidas kirjanik sellest kõneleb, laiemat või sügavamat taustsüsteemi. Üllatav on lugeda ka etteheiteid ja sõnalisi ümberjutustusi noorte-vanade võimuvõitluse puudumisest, mida Oidsalu kriitikuna lavastuses ei näe, aga mis olid nii minu kui ka mitmete teiste kaasvaatajate ja kriitik Mikomäe pilgule rohkem kui nähtavad ja tuntavad ning lavastusse selgelt sisse lavastatud.

Võimuvõitlus ja väärtushinnangute vastasseis on Tammsaare tekstidesse ja dialoogidesse ehedalt sisse kirjutatud ning Kirsi lavastuses näitlejatel meisterlikult välja mängitud. Lavastus pakubki nüansirikkamaid ja sügavamaid tõlgendusi, kui vaid osata vaadata ja näha. Nauditav oli jälgida kehakeelt talupere söögilaua stseenis esimeses vaatuses, kui seni ilmsesti ainult pererahva päralt olnud lauda istub keha kinnitama ka sulane. Laua otsas istunud vanaperemehe kohal võtab istet nüüd noor Kaarel, kes lõikab pärisperemehe kombe ja õiguse järgi vastu rinda leiba ja ulatab käärusid sööjatele kätte. Huvitav on jälgida, kas ja kuidas leivapala vastu võetakse või ei tehta seda mitte. Või õun lahke anni või külakostina – või pärispatu sümbolina. Kes ja kuidas seda pakub eri olukordades ühele või teisele, ning jällegi, kes või kuidas selle vastu võtab või ei tee märkamagi. Kui lavastuse rütmilised ja detailideni läbi lavastatud misanstseenid mõjuvad Oidsalu väitel hoopiski tantsulavastusena, on see iseenesest huvitav vaatevinkel. Seejuures tunnustab ta Kirsi kui lavastaja suurepärast ruumitaju, lavaliste liikumiste orkestreerimise oskust, tempo- ja rütmitunnetust.

Näitlejatöödest on mõlemale kriitikule silma hakanud nii Adeele Sepp Tiinana kui ka Peeter Jürgens Kadaka vanaperemehena, aga jällegi erinevalt. Mikomägi näeb näitlejanna rollilahenduses küpsust, esiemade tarkusega märgilise maailma kooshoidjat, võrdleb teda eesti madonnaga. Oidsalu seevastu tõlgendab Tiina jumalaemailmet tegevustikust psühholoogilise distantseeritusena, leides taas võrdluse tarbijalikust maailmast. Nii leplikkust kui ka ilu on tema meelest otsekui liiga palju, et see võiks olla tõsi või tõsiseltvõetav. Jagan Mikomäe arvamust: sellise näitlejanna olemasolu loob trupis eeldused lavastuse kui terviku õnnestumiseks. Oma leebel, aga samaaegselt nii kindlal moel annab Adeele Sepp Tiinana ka teistele osalistele aluse ja võimaluse vastu ja/või koos mängida. Tasub välja tuua ka üks tõeliselt kirglik ja mõjuv enese eest seismine, kus naeratus Tiina näolt lahkus ja leebe olek muutus. Kannatuse katkemine tabas ootamatult, kui Tiina ema tuli nõudma justkui talle õiguse pärast kuuluvat parimat lüpsilehma, kes polnud Tiinale tähtis mitte ainult kui vajalik pere toitja, vaid ka kui armas loom. Olgu see siis ka sõnadega välja öeldud, kuigi seda on raske ja kohmakaski seletada, aga vaadatagu ja tunnetatagu ometi näitlejat, kes seda kõike kogu oma olemusega väljendab!

Mikomägi tõdeb, et Ugala kauaaegne näitleja Peeter Jürgens teeb oma elu parima rolli selles noore lavastaja lavastuses ja trupis. „Jürgens äkki ei mängi ja ei mängitse, vaid lihtsalt on […] vana mees […]. Ta silmad kõnelevad tõtt ja elutarkust ja see on omal moel lihtne, selge ja sügavalt läbi tunnetatud.” Usutluses ERRi uudistele on Jürgens välja toonud, et just see, et „lavastus leiab aset Vargamäel, teeb tüki eriliseks ning annab teistsugust energiat”,⁸ seega toetab keskkonna eripärasus rolliloomet, andes mõtetele teisi kõlavärvinguid. Hakates kinni näitleja sõnasabast „teine”, tahan arvata, et tegemist võib olla hoopis „esimese” kõlavärvinguga. Noore lavastaja valitud ehe keskkond võimaldabki teenekal näitlejal olla loomulik talle ehk varasemast elust mälu- või kehakogemusest arhetüüpselt tuttavas paigas. Ning sõna ja tegu, selle vastuvõtt vaataja poolt, saavutavadki kooskõla, sest ka kirjanik on kirjutades samamoodi näinud ja tundnud. Oidsalugi möönab, et siin on eri jutustuste kombineerimine dramatiseeringus põhjendatud, sest just „Vanaisa surmast” pärinevad surmateemalised mõtisklused aitavad Kadaka Juhanil avada oma inimlikku poolt. Seejuures märgib ta, et tegemist on otsapidi Põrgupõhja Jürka laadse avanemisega. Ta ehk ei aimagi, kui naelapea pihta on ta tabanud, kuigi tal pole oma nooruse tõttu olnud võimalik näha Lembit Eelmäed teatrilaval Põrgupõhja Jürkana Jaan Toominga omaaegses võimsas lavastuses, kus Eelmäegi tegi oma elu rolli.

„Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide
pääl …”⁹ on Urmas Alender, üks neist VIII lennu noortest näitlejatest, kunagi Hando Runneli sõnadega laulnud. Arvan, et just siin on Vargamäe sümboolselt kraavidest kaevatud turbamuld kujunduses küll täiesti omal kohal, hoolimata sellest, et seda on aina ja ennegi laval nähtud. Möönan, et autentses talu- ja maakeskkonnas on oht kalduda liigsesse naturalismi või tasakaalustamata vahendite valimisse. Pärispuude lõhkumine talutööna on igati asjakohane, aga sealsamas markeeritud „mängukivi” vinnamine tõesti ebaloomulik. Oleks ju siiski ka kahju olnud, kui oleks jäänud kasutamata ja dramatiseeringusse sisse kirjutamata ja lavastamata vastse klaastrepi ja õunaaiaga eluhoone, kui see on otse siitsamast rehe alt näha ning kuhu kaunites moodsates rõivastes 1930. aastate noored sobivad suurepäraselt veranda korvtoolidesse istuma, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Üllatavalt tänapäevasena tõusis üles elamise ehitamise ja omamise teema. Lõpuks said olude sunnil ja mõisa toel (paralleel tänapäeva laenupõhisele elamisele) valged, tõesti laud- ja mitte muldpõrandaga kambrid üles ehitatud, mis lisaks noorperemehe füüsilisele hääbumisele otsapidi lepitas ja vaigistas ka vanade võitlust ja noortele vastutöötamist. Leidus ju taas oma koht vanadelegi ehk teisisõnu võimalus olla majapidamises vastutav ja vajalik. Mis sest, et maja polnud päris oma ning varem vaevaga kogutud ja sissemakstud rahagi kaotsi läinud. Küsimus, kas me peamegi ennast selleks haigeks ja surnuks rabama, et midagi omada, on ju vägagi ajakajaline. Omada või olla – see oli ja on küsimus.

Mikomäe kokkuvõtlik arvamus etenduse põhjal on, et noored on võtnud nõuks meile meie endi kunagisi väärtushinnanguid meelde tuletades meid omasüülisest alaealisusest välja aidata. Igal inimesel ja põlvkonnal on oma Vargamäe otsida. Klassika tähendus ja tõlgendus võib küll ajas muutuda, kuid siiski on seal alati tallel inimeseks saamise mõõt. „Kus ta siis on, meie jumal, millest ta elab ja hingab, mille poole ta püüab, kelle tegusid hindab … ” laulsid 35 aastat tagas lavakooli VIII lennu noored.

Ennast Tammsaare teemasse sisse lugedes leidsin Jaan Toominga Veiko Märkale antud intervjuu, kus ta ütleb, et „ma olen kogu aeg vana olnud. Mind ei ole kunagi nooreks peetud. Kahekümneaastaselt olin juba vana.”¹⁰ Elu ja aeg näitab, milliseks kujuneb Vallo Kirsi teatrisaatus. Praeguse põhjal võib näha tema oma tee ja teema otsimist, süvenemissoovi ja koostööoskust. Ja, mis peamine, tahet teha olemuslikult selget, vaimset, puhast teatrit, olles sellest veel tüdimata. Seegi oli üks siinse kirjatüki kirjutamise põhjusi. Näen Vallo Kirsis sarnasusi ja ühisjooni noore näitleja ja lavastaja Mait Jooritsaga Rakvere teatrist tema „Suve ja suitsu” lavastuse põhjal. On rõõmustav märgata, kuidas sujub Ugala vanade ja noorte näitlejate koostöö. Hea meel on, et nii Luule Komissarov kui ka Peeter Jürgens saavad koos noortega üksteist rikastavalt mängida sellel hooajal nii tänuväärseid ja kontrastseid rolle eesti algupärandeis, kui tuua näiteks kas või mõisarahva osad Õnnepalu „Sajandist”.

Olen pannud tähele, et teatripublikki on Vargamäel eriline. Selles on kindlasti oma osa aastakümneid kestnud teatritraditsioonil, kohavaimul, Tammsaare sõnal ja sõnumil. Võhivõõradki vaatavad üksteisele uurivalt ja avalal pilgul otsa, otsekui otsides teise inimese silmavaateski iseennast. Jääb vaid soovida Ugala rahvale head ületalve elamist „tubastel töödel”, et siis kevade saabudes endid jällegi Vargamäele ehitama ja looma asutada. Anda taas põhjus ja võimalus igaühele, kes kitsukesse rehealusesse mahub, minna oma Vargamäed otsima ja iseennast leidma.

1 Saade „Lennud”, http://arhiiv.err.ee/vaata/lennud-lavakunstikooli-viii-lend-1974-1978.

2 Mihkel Mutt, Teatriimpressioonid. – Kultuur ja Elu 1978, nr 7.

3 Eesti NSV Teatriühingu preemiad parimate loominguliste saavutuste eest 1978, http://www.teatriliit.ee/files/auhinnad.pdf.

4 Tammsaare lavastuste festivali parim meesnäitleja, http://www.draamateater.ee/tonu-kark.

5 Margus Mikomägi, Olla või mitte olla. – Postimees 9. VIII 2013.

6 Meelis Oidsalu, Noorelt õpitud nõtrus. – Sirp 23. VIII 2013.

7 Adeele Sepa ja Peeter Jürgensi intervjuu ERRi uudistele 4. VIII 2013, http://uudised.err.ee/index.php?06284598.

8 Samas.

9 Hando Runnel ja Margus Kappel, Ei mullast. http://ruja.ee/Laul/67/.

10 Veiko Märka, Verise seebimulli puhuja. – Eesti Ekspress 11. XII 2008.