Kommentaar: „Kuldse maski” kuldne sügis

Tambet Kaugema

14. – 24. oktoobrini üheksandat korda Eestis korraldatud Vene teatrifestivali „Kuldne mask” avaõhtul, otse enne Oleg Tabakovi teatri „Aasta, kui ma ei sündinud” etendust ütles „Kuldse maski” president, armastatud teatri- ja filminäitleja Georgi Taratorkin (mängib venelaste 1970. aasta filmis „Kuritöö ja karistus” Raskolnikovi) Estonia teatri laval, et viimaste hooaegade parimaid vene lavastusi näitavast festivalist on saanud Eestis traditsioon. „Just traditsioon, mitte harjumus,” ütles Taratorkin, viidates, et harjumusel on teatri kontekstis kehv maik juures, sest sealt pole mugavuse ja mõttelaiskuseni enam palju maad. Nii või teisiti, järgmisel sügisel Eestis ümmargust kümnendat tegevusaastat tähistavast festivalist on saanud meie sügise lahutamatu osa nagu kaamos või köharohi.
„Kuldne mask” on või vähemalt peaks olema Eesti publikule mitmel põhjusel oluline teatrisündmus. Kui palju meil ikka on neid võimalusi vaadata väärt välismaist teatrit: Tallinna Linnateatri üle aasta korraldatav festival „Talveöö unenägu” (kus on ka Vene teatrit näidatud – 2010. aasta festival oli pühendatud Dmitri Krõmovi lavastustele) ja Rakvere „Baltoscandal”, aeg-ajalt Tartusse põikav Balti teatrifestival, pealinnas suve alustav Nukuteatri „Tallinn Treff” ja lõpetav Augusti tantsufestval Kanuti gildi saalilt, sekka pisemaid rahvusvahelisi festivale ja külalisetendusi. Üht-teist ju on, aga pilt võiks olla märksa rikkalikum ja mitmekesisem. Mis puutub Venemaalt siia toodavasse teatrisse, siis üsna tihti on tegemist spetsiaalselt ringreiside tarvis kokku klopsitud lavastustega, kuhu kutsutud tõmbenumbriks mõni (enam-vähem) kuulus näitleja. Mõistagi pole sellistel juhtudel põhjust rääkida kunstisündmusest. „Kuldne mask” on selle taustal kindel kvaliteedimärk: isegi kui lavastus ei pruugi meeldida, on see mingi kandi pealt ikka huvitav ja annab aimu Venemaa teatri eripalgelistest suundumustest. Tõsi, midagi väga raju ja avangardset seal vaevalt kohtab, kuid mõõdukalt uuenduslikku ja vahel ka vanamoodsat, aga vaieldamatult heatasemelist kindlasti.
Seekordne „Kuldne mask” tõi Tallinna viis lavastust: Oleg Tabakovi teatri „Aasta, kui ma ei sündinud” (lavastaja Konstantin Bogomolov), Peterburi Brjantsevi-nimelise Noorsooteatri „Delhi tantsu” (lavastaja Dmitri Volkostrelov), Moskva Puškini-nimelise teatri „Ema põllu” (lavastaja Maksim Zemljanski), Jaroslavli Volkovi-nimelise Draamateatri „Nimetu” (lavastaja Jevgeni Martšelli) ning Peterburi Väikese Draamateatri „Salakavaluse ja armastuse” (lavastaja Lev Dodin). Mul õnnestus vaadata viiest lavastusest kolme, millest kaht julgen soojalt soovitada. Nähtu põhjal väidan, et festivali köitvaim lavastus oli moskvalaste „Aasta, kui ma ei sündinud”. Üks ajakirjanikust kolleeg märkis tabavalt, et kui kasutada võrdlusena Eesti taustsüsteemi, siis selles lavastuses oleks justkui kokku pandud Tallinna Linnateater ja NO99 – vähemasti valitud vormi poolest. Ühelt poolt näitlejate psühholoogiliselt nauditav mäng, teiselt poolt aga nutikad simultaansed videolahendused, mis lasevad vaatajal heita pilku ka lavale ehitatud nõukogudeaegse korteri neisse soppidesse, mis muidu jääksid varjatuks (kui Pavel Iljini mängitud sakslane võtab nõuks tualettruumi külastada, saab korraks „linnulennult” jälgida tema potil kükitamistki). Mõistagi ei ole sellises videoga mängimises midagi põrutavat, seda on varemgi tehtud nii Eestis (NO99 lavastuste kaamera­töö on olnud selgem ja kvaliteetsem) kui ammugi ka mujal Euroopas, ent seekord nähtud lavastus kütkestas just nende kahe pooluse mõjusa sulandumisega. Vanameister Lev Dodini „Salakavalus ja armastus” on loomult küllaltki klassikaline klassikalavastus, kus pearõhk klassiku tekstil, ent puudust polnud ka heast lavastuslikust stiilitajust ja näitlejate haaravast mängust.
Võimalik, et osaliselt on tegemist Eesti vene vaatajate „Moskvasse-Moskvasse”-igatsusega, aga pole kahtlustki, et suurele osale festivali publikust on oluline näha oma silmaga noorema (näiteks Ksenia Rappoport „Salakavaluses ja armastuses”) või vanema (Oleg Tabakov lavastuses „Aasta, kui ma ei sündinud”) põlvkonna staare, keda kas või Venemaa telekanalite kaudu hästi teatakse. Eestlasest vaataja teadmised selles valdkonnas on kasinamad, ent kas või lapse- ja noorpõlve ühe kangelase Oleg Tabakovi (taas)nägemine laval tekitas minuski sooje tundeid.
Lisaks etendustele korraldati festivalil ka mitmeid kohtumisi-arutelusid, aga kui lasin etendustel saalis pilgu ringi käima, siis tundus, et publiku rahvuslik koostis oli umbkaudu nagu Narvas – mäekõrguselt vene keelt rääkivate inimeste kasuks. Kindlasti ei soovi ma vene vaatajatele olulist pidu kuidagi rikkuda ja nende vaatamisvõimalusi ahendada, küll aga tahaksin, et ka rohkem eesti vaatajaid –
eriti aga eestlastest näitlejaid-lavastajaid, kellel oleks sealt üht-teist kasulikku kõrva taha panna – leiaksid huvi ja aega tulla „Kuldsele maskile”. Seda enam, et korraldajad on eesti publiku eest hästi hoolitsenud (sünkroontõlge kas kõrvaklappides või ekraanil).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht