Püha ilmumine

Tõnu Õnnepalu

(Teatri)reisikiri V

29. XI, „Enesetapja”1
Igal juhul on irooniline, millise pealkirja all see järjekordne värske veri Eesti teatri altarile valatakse. Ja igal juhul on Vene teatri kullatiste all juba enne etenduse algust tunda teatrisündmuse hõngu. See tungil täis maja, see muuseas päris arvukas vene publik, keda ju muidu eesti teatris iial ei näe: juba nende olekus ja stiilis on vihjeid teatrile kui suurele kunstile, kui ooperile! Ja midagi ooperlikku on ka lavastuses. See on farss, selle tegevus toimub kahekümnendate aastate Venemaal ja sellel on algusest peale kõik eeldused mulle mitte meeldida. Noored näitlejad räägivad peaaegu vahetpidamata karjudes, tekitades päris väsitavat müra. Sama kärarikkad on need mitmemeetrise amplituudiga žestid. Muidugi, ma saan kohe aru, et see on taotlus, see on stiil. Aga siiski …
Aga siiski suudab see energiamöll mu esimese vaatuse lõpuks kaasa haarata. Tõsi, olen endiselt kahtlev. Kui kõik see jätkub samasuguse hoogsa farsina, siis võib see lõpuks lihtsalt ära väsitada. Ja kas nad peavad niisugusele tempole üldse vastu? Või on oodata ka vaiksemaid numbreid? Eks see rahmeldamine meenuta ka vist peaaegu kõiki lavakooli lõputöid: oma noore jõu ja kätteõpitud numbrite demonstratsioon. Keha, hääle valitsemine. Kui ka mitte alati mõtte. Neli aastat on neid treenitud alluma despoodist lavastajale (kunstis on despotism loomulik režiim, kunst ei tunne demokraatiat). Ja nüüd on despoodist lavastaja veel ühe vindi peale keeranud.
Ja tükk ise? Omas ajas oli see kõik muidugi hämmastavalt julge. Tahaksin näha tükki, mis oleks meie aja suhtes sama ohtlikult julge (ja see poleks kindlasti mõni valitsuskriitiline mugavustükk – mis ohtu seal on?). Aga „Enesetapjast” oleks mõned nõukogude-nalja kohad võinud täna ka välja kärpida. Õieti on tükk komöödiana, farsina, hoolimata kogu möllust, läbikukkumine. Naeruturtsumist küll saalis kostab, aga suurt naeru mitte. Ja ometi. Konks ongi selles, et see pole mitte komöödia, vaid tragöödia, et sind veetakse algusest kuni peaaegu lõpuni alt. Selle kisa, jooksmise ja lameda naljaga tehakse sind lihtsalt tümaks, valmistatakse ette püha ilmumiseks.
Ma oletan, et see on Erdmanni näidendis sees – kindlasti on. Ja see on see, mis teeb ta suureks, ja see on see, mida kõige rohkem kartis Stalin (ja ometi tahtis näha, käskides selle tüki kinnisel etendusel ette kanda). Pühaga on kunstis nii, et vastupidi levinud ütlusele ei ole kunst ise mitte põrmugi püha. Kunst on täiesti mittepüha. Aga kunst on koht, kus püha võib ilmuda. Kui ta tahab. Püha on suveräänne, teda tahtlikult esile kutsuda – no ei saa. Kuigi kunsti tehes muidugi kõik selle nimel tehaksegi, tahes või tahtmata.
Igal juhul, see sündmus leidis aset. See sündmus, mis oli nende Vene teatri kuldlagede all õhus juba enne tüki algust. Olin võidetud. Lõpuks olin võidetud. Suur oli just see, et püha ilmus seekord koomilisest ja keset koomilist. Sest kõik see jäi ju lõpuni naljakaks, mis siis, et nutma ajas. Õieti lõpus ta alles päriselt naljakaks läkski. Miski pole naljakam kui püha.
Olin seekord võidetud koos publikuga ja see oli hea tunne. Olin ka hoobilt terveks ravitud oma teatritüdimusest. Tänav, millele astusin, oli suurem, õhk külmem, linn – isegi see mu vana hall kodulinn tundus teise linnana. Jah, see oli korraks seesama linn, kuhu ma ükskord ammu mõnikord teatrist tulles sattusin. Teisena, olematuna.
Järgmisel päeval kuulutati samas saalis välja Panso preemia, kuigi juba ette oli vist kõigile selge, kellele see seekord antakse. Iga tunnustus on noahoop. Noor veri valatakse sõbraliku käteplagina saatel kunsti mittepühale altarile. Ees seisavad – aastad.

30. XI, „Ma olen tuul”2
Niimoodi järjest vaadatav teater muutub mingiks üheks suureks teatriks. Tükid hakkavad omavahel vestlema, satuvad paaridesse. Nii juhtuski, et pärast meeldejäävat „Enesetapja” õhtut läksin vaatama teist enesetaputükki (enesetapp, nagu väljarännegi on kindlalt selle hooaja eesti teatri šikimaid aksessuaare), sealjuures peaaegu igas mõttes täiesti vastandlikku. Ja oma vastandlikkuses ka sarnast. Kui Erdmanni kärarikkas komöödias enesetapp … nojah, ikkagi toimub, kuigi üldse mitte nii, nagu oodata võiks, siis Fosse kammerlikus draamas jääb küsimus samuti üles, aga hoopis teisel moel. Kas see on enesetapp või on see lihtsalt äraminek, lavalt lahkumine, kui su roll on ennast ammendanud, kui vaikus tõmbab sind juba liiga palju rohkem kui hääled, see tähendab, elu. Kuigi ka elu võib olla väga vaikne. Just nii, nagu ta oli sel lörtsisajusel õhtul seal Katariina kirikus, kus tekkidesse mähitud inimesed vaatasid etendust nagu vaadatakse hämarust. Või avamerd.
Eelmise õhtu kõik-teatrile vastandus siin eimiski-teater. Kaks meest laval. Natuke valgust. Ei midagi muud. Ei ühtegi eset, ei mingit kujundust. Ometi jäi tunne, nagu oleksin kõike seda näinud. Isegi merd, isegi paati, rääkimata klaasist Marius Petersoni käes, mida ma mitu korda kindlasti nägin, nii et pidin ennast korrale kutsuma: ta käes ei ole ju midagi, ainult tühjus! Aga mis seal siis välgatas?
Äraminek. Kui Tiit Ojasoo lavastus elas noorte žestide energiast, noorte häälte jõust, siis Lembit Petersoni oma oli rajatud ainult ja eranditult sellele, mida teatris näeb nii harva – vanale heale Nüansile. Häälevääratusele. Liigutuse märkamatule peatumisele sekundiks. See, mida Marius Peterson keset seda eimiskit tegi, oli oma tabamatuses hingemattev. Äramineja. Ott Aardami Jääja pidigi talle sekundeerima suurema harilikkusega. Omamoodi oli ta isegi liigutavam. Jääjast on ju alati rohkem kahju. Ja keset elu ja selle võitlusi pole Nüansiga palju peale hakata. Nüanss on piiripealsete privileeg. See, kes on valinud elu, on valinud paksud värvid, umbkaudse, aga jõulise žesti, kandva hõike. Vaid see, kes on langemise (või tõusmise, kes teab) piiril, võib sosistada. Teataval määral on tal ükskõik. Teataval määral pole tal enam midagi öelda. Äramineja pole meeleheitja. Tal pole lihtsalt enam midagi öelda. Kõik öeldakse niigi, kõik ütleb niigi. Mida sellele veel lisada on, mida on lisada pühale? Ta ei tea isegi seda, kas ta tahab vaikust. Ta ei taha vaikust, sest vaikust ei saa tahta. Tahtmine on vaikuse vastand.
On vaid see nimetu ja hääletu kutse, mis läheb aina tungivamaks. Purjetada avamerele, sinna kaunisse tühjusesse, kus keegi ei ütle, ei räägi. Ja lihtsalt astuda sinna. Teisele poole. Nagu see oleks võimalik!
Väga julge lavastus. See oleks teater, mida vaataks veel, kui seda saaks tahta veel. Aga „veel” ja „rohkem” ei kuulu tema loogikasse. Teda saab olla ja tahta ainult veel vähem. Piirilolemisteater. Üks väike samm üle parda – ja see pole enam teater. See pole enam isegi elu.
Aga ikkagi, veider, et just tükist, kus peaaegu midagi ei olnud näha peale nende kahe mehe ja vana tühja kirikusaali, mida ma varemgi näinud olen, jäid meelde nii selged pildid. Mitte ainult paat. Mitte ainult see viimne õhtusöömaaeg kergelt kõikuvatel tekilaudadel. Aga tõesti ka see roheline vaikselt õõtsuv avameri, silmapiiril tume udu, selle taga torm. Ja tuletorn, kui vaadata tagasi. Neile, kes vaatavad tagasi, elu ja kalda poole.
Teatri võluvõimu nec plus ultra. Või kui just oleks võimalik teater ilma inimeseta. Või kas pole siis? Kas see polekski ülim teater, teater sealpool teatrit? Pimedus, vaikus, eimiski, ainult valmisolek püha ilmumiseks. Või ikkagi inimese.

1 Autor Nikolai Erdmann, lavastaja Tiit Ojasoo, laval lavakooli lõpetajad, peaosas Jörgen Liik.
2 Autor Jon Fosse, lavastaja Lembit Peterson, laval Marius Peterson ja Ott Aardam.