Teekond õunastruudliga

Maris Johannes

„Nelja aastaaja” kolmas tulemine Eesti teatrisse on Tallinna Linnateatri näitleja Alo Kõrve lavastajadebüüt. Tallinna Linnateatri „Neli aastaaega”, autor Arnold Wesker, tõlkija Mihkel Mutt, lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja ja muusikaline kujundaja Mart Johanson,  liikumisjuht Maiken Schmidt. Mängivad Evelin Võigemast ja Argo Aadli. Esietendus 14. XII 2013 teatri väikeses saalis.

„Neli aastaaega” on elukogenud vaatajale kui kohtumine oma nooreea tundehetkedega elus ja teatris. Vaatad üht vana lugu – on tuttav ja ei ole ka. Kas oled midagi unustanud või asjast hoopis teistmoodi aru saanud?
„Nelja aastaaja” kolmas tulemine Eesti teatrisse on Tallinna Linnateatri näitleja Alo Kõrve lavastajadebüüt ning mängus on tema lavakooli lennukaaslased Evelin Võigemast ja Argo Aadli. See on põlvkond sünniaastaga 1980.
Minu tundehetk on aastast 1980, kui samas kohas, Tallinna Linnateatri väikeses saalis, mängisid „Nelja aastaaega” Aarne Üksküla ja Kaie Mihkelson, lavastajaks Lembit Peterson. 20aastane romantilise hingelaadiga tütarlaps nägi toona laval sümbolitest tiinet lugu, kus mees püüab üles sulatada uinuvat kaunitari. Seksuaalsust polnud selles mängus ollagi ja tunded vahetusid aastaaja rütmis, mis tundus super-deep. Aga räägi mis sa räägid oma eakaaslastega, kõigile meile on detailselt meelde jäänud ainult üks stseen: Aarne Üksküla Adami virtuoosne õunastruudli tegu. Armastusest on seejuures jäänud hämar mälestus ja suurtest sümbolitest ei mäleta enam möhhigi.
Ühe korra käisime veel „Nelja aastaaega” vaatamas, kui Karin Raid lavastas selle ilusa Triinu Meriste ja igiliikur Sepo Seemaniga Viljandimaal Heimtalis. Sepo oli Triinu õlale visanud ja marssis saali nagu vanapagan jahukotiga. Struudlit tegi ta ka hästi ja kusagil olid mingid puuoksad, aga rohkem ei meenu miskit. Või ainult see, et mäng käis kõvade istmetega mahajäetud saalis ja vaatajate seas oli Anu Raud koos oma ema Valdaga. Pärast sõime Ugalas õunastruudlit. Aasta oli siis 2005.
2013. aasta 14. detsembril esietendub briti-juudi-vene-ungari näitekirjaniku Arnold Weskeri „Neli aastaaega” Tallinna Linnateatri väikeses saalis. Algusstseenist peale kummitab ma-olen-siin-varem-olnud-tunne, aga ei anna ennast kohe kätte. Mida see olukord laval meenutab? Mitte 33 aasta tagust „Nelja aastaaega”, seda mitte. Käes! See lavapilt justkui jätkaks Tallinna Linnateatris perekond Conwayde lugu, aeg on lihtsalt sajandi jagu edasi tiksunud.
Mahajäetud maamajja saabub paarike ja mäng läheb kiirelt käima, vaatamata sellele, et üks osapool kangekaelselt vaikib. Argo Aadli Adam on nagu üleskeeratud Duracelli jänes, õhus on armumise õhinat. Tasub pingutada, sest nurgas istub tõeline kaunitar, kes sõrmeotsa ka ei liiguta, ainult vaatab mehe hullu rabelemist, aga sellele vaatamata on kohutavalt kohal. Selline täisvereline lavaelu esietenduse esimestest hetkedest on meeldiv üllatus.
Lavastaja ja näitlejad tunnevad üksteist läbi ja lõhki, nii on partneritunnetus paigas. Annaks jumal, et nad üksteisest ära ei tüdineks. Seejuures on ka elukogemust kogutud, armumised ja armastus ja lapsed. Nüüd on aeg seista silmitsi elutüdimuse mänguga ja vastata küsimusele, mis saab edasi, kui õhin möödas. Ehk teisisõnu: kuidas argipäevast läbi murda, mismoodi endale pühapäevi korraldada? Kas uute seikluste ja suhetega? Ma ei tea, kas nooremas keskeas näitlejad ja lavastaja on juba jõudnud neid küsimusi endale oma elus esitada, aga lavategelased on nende teemadega ametis küll.
Adam on naisest tõsiselt sisse võetud, talle meeldib olla ärataja, kes haige tiivaga linnu terveks ravib. Ta on hea hoolitseja, aga tal pole arvatavasti õrna aimugi, millist temperamendipommi ta oma rinnal soojendab. See naine nõuab talt sellises koguses pühendumist ja tähelepanu, et lõpuks Adam vannub alla, ta väsib ja enam ei jaksa või ei viitsi. Või pakkus talle hoopis pinget olukord, kus tütarlaps on veel kätte saamata – kõiki neid võimalusi on Argo Aadli mängust võimalik välja lugeda. Näitlejana ei ole Argo Aadli olnud kunagi esimese armastaja tüüpi sile ilus poiss, selleks on ta liiga omapärane, veidi kohmaka ja saamatu olemisega. Aga teise ringi armastajana jätkub tal särtsu ja sära, mis viga heldelt värve puistata, kui tagataskust on võtta karakteriloome oskus. „Neli aastaaega” on mehe kirjutatud ja mehe lavastatud – seega on Adama roll eelisolukorras. Argo Aadli kasutab oma rollieeliseid tublisti: ta on väga liikuv, lausa tantsuline, jagab lahkelt oma energiapuhanguid lavapartneri ja saali vahel.
Selles loos ei lasta siiski Adamal üksi möllata, sest Beatrice sulab kiirelt ega lase mängu meeste poole kreeni vajuda. Beatrice’i ärkamine on näitlejale magus mängida ja Evelin Võigemast teeb seda mõnuga. Ta on umbuslik armastaja, aga kindlasti kirglik. Nii temperamentset Beatrice’i pole eesti laval näinud. Ei ole ta külm lumekuninganna ega miski sümbolkuju. On  lihast ja luust kaunitar. Ilusa tüdruku  egoistliku ellusuhtumisega ei meeldi talle vaadata võõraste laste pilte, õunastruudel teeb ta lausa armukadedaks – ühesõnaga, seal, kus on Beatrice, ei sobi tähelepanu jagada ühelegi teisele elusolendile ega eluta asjale. Lüüa oma ehe naiselikkus letti, muutumata seejuures banaalseks ja vajumata igava enesekordamise rappa – hästi tehtud, Evelin!
Ainus naljakas koht oli see rindade paljastamise koht. Kavalehelt saame teada, et selle stseeni pärast on Wesker näidendi kirjutanud – selline eluline olukord käivitanud kunagi temas kirjaniku­kire. Kirglikud vihkajad olla olnud ka näitlejad, kes seda lugu briti laval esmakordselt mängisid 1964. aastal. Meil oli selles kohmakas lembestseenis pigem tajuda  kaaskannataja lohutamissoovi kui seksuaalset pinget või kirge.
Suveks saab maja uued kardinad, kevade esimestest kompamistest on julgust juurde saadud. Juba mängitakse kodu, aga ikka niiviisi, et argielu signaalid ei tuleks segama ja kahe inimese omavahelist pühendumist rikkuma. Nii kui välisilmast mõni sõnum saabub – sul on lapsed, sul oli mees –, on kuri karjas.
Juba dramaturgiliselt on suve suursündmus kuulus õunastruudli stseen. Adam on taas oma parimas vormis, mööbel ja tainas lausa tantsib ta taktikepi all. Ja tegu on eelkäijate vääriline: segu koomikast, pühendumisest, mängulustist ja erootikast. Tainas on nõtke ja imeõhuke, seda saab silitada, käes hoida ja venitada, temaga saab lausa kassikangast mängida. Käepuudutustes on  erootilist jõudu, see haarab vaataja. Struudlitaigna-kirg meenutab ühte vana lugu „Epp Pillarpardi Punjaba potitehasest”, kui Jaan Rekkor saviga müttas ja müras –
tõesti, iha kujutamise võimalused teatrilaval ei tunne piire.
Struudli-stseenis on palju rohkem kirge kui esimese vaatuse kohmakas armastusavalduses. Mehe olekus vähemalt, aga naine ehmub millegipärast ära või distantseerub ja tõmbab pidurit. Kas tema elumustrisse ei sobi nii kirglik partner? Beatrice hakkab mossitama – rumal tüdruk, seda kõike tehakse ju sinu pärast, tahaks talle saalist hõigata. Aga Beatrice vajab jumaldamist, mitte õunakooki. Vähemalt jumaldamine õunakoogi vormis talle ei passi.
Aastaringi maamajas lõpetab sügis. Kuldse kotka ilusad rüüd vahetatakse pruunide kampsunite vastu ja konstateeritakse üksteisele silma vaatamata, et asjast ei saanud asja. Emotsioone pole järele jäänud grammigi, või on tegu emotsionaalse tüdimusega. Ka lavastuslikult kõnetas sügis kõige vähem, näitlejamängu kõrghetked olid jäänud suvega seljataha.
Tahaks riideid ka kiita, elegantsed kostüümid rõõmustavad ikka vaataja silma. Eriti meeldisid mulle peategelaste saabumisrüüd. Kas viite Tallinna Linnateatri lavastusele „Aeg ja perekond Coonay” olid tegijad sisse mõelnud või oli see hoopis minu enda fantaasia vili, seda ma ei tea, aga et see side sai tekkida, selle eest aitäh kunstnikule Marion Unduskile.
Ma ei teinud etenduse ajal märkmeid, aga mälu ja emotsioone kombates on meeles, et talv oli Adami teha, kevadel võttis juhtimise enda kätte Beatrice, suvel käis mõlemapoolne tulevärk, aga Adam jäi peale tänu oma õunastruudli stseenile. Selle vastu ei saanud isegi Evelin Võigemast oma sarmiga. Ja sügis, selleks ajaks olid partnerid justkui tüdinud üksteisest või näitlejatena võhmal. Nagu üksteisest tüdinud  abielupaar muiste – lihtsalt veeretas loo lõpuni. See lõpuresignatsioon, mis on ka näidendisse sisse kirjutatud, tuleb kindlasti järgmistel mängukordadel puhtamalt välja, näitlejapotentsiaali on. Selle paariga Võigemast-Aadli võib 10-15 aasta pärast lavastada kas või „Virginia Woolfi” ja mängu jätkuks kauemaks.
Lavastaja Alo Kõrve oskus teksti lugeda on märkimisväärne. Teatrirevolutsioone tehakse suure kisa ja käraga, Kõrve on teist masti poiss, ei karju barrikaadidel, vaid istub raamatu taga ja analüüsib. Tõsi, teen selliseid meelevaldseid avaldusi lavastajat isiklikult tundmata, ainult tema näitlejarollide kaudu. Raamatulugejad on mulle alati rohkem meeldinud kui kisakõrid ja kui üks mõtlev näitleja lavastajana kätt on proovinud ja sellest hea maitse suhu saanud, siis tasub tal edasi pusida.
Kõrve näib olevat koos oma eakaaslastega „Nelja aastaaega” lugenud kui eneseabiõpikut, aga miks ka mitte. Lõpuks sobib ka piibel eneseabiõpikuks. Kuigi mulle on piiblitsitaadid kavalehel kõige hämarama sõnumiga selle loo kontekstis. Ehk on tegu lavastaja ealise iseärasusega. Kristuse eas ikka tahad teada, mida üks teine kuulus mees sama vanalt mõtles või tegi. Ja kui sellest abi tõuseb, tuleb see vastu võtta.
Alo Kõrve, Argo Aadli, Evelin Võigemasti ja Marion Unduski katse lugeda ühte vana näitemängu oma elukogemuse ja põlvkonna tunnetuse pinnalt on igati inspireeriv ka sellele vaatajale, kes ammu enam ei kaku karikakrast õielehti küsimusega „armastab või ei armasta”. Kõik, mis sünnitab assotsiatsioone, linke, viiteid olnule – annab võimaluse kududa turvatunde imepärast võrku. Psühholoogiline teater tõestas taas rõõmsal värskel moel oma elujõudu. Kaheksakümnendatel mängiti „Nelja aastaaega” 136 korda, seisab kavalehel. Näis, kuidas läheb selle looga uuel ringil, praegu on kõik piletid välja müüdud.
Lumest lumeni või suvest suveni – kuidas kellelegi paremini sobib – on aastaajad meile elurütmi ette kirjutanud. Teatriajal on omad ringid ja rütmid. Kui „Nelja aastaaja” esietenduse lõpu­aplausi ajal Adama osatäitja Argo Aadli ulatas roosi publiku seas istunud Aarne Ükskülale, vanale Adamale, siis tundus, et üks teatriring on õnnelikult välja joonistatud.