Risto Kübar: „Kui ma olen alasti laval …”

Ott Karulin

„Käib „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” etendus. Linnaväljaku improvisatsioonide ajal tõuseb publiku hulgast püsti keskmise kehaehitusega tumedate juuste ja prillidega noormees. Ta kõnnib trepist alla, haarab seina äärest tooli, toimetab selle lava keskele ning võtab istet. Näitlejad kohmetuvad. Esimesena teeb katse võõrkehaga kontakti astuda Mirtel Pohla, kes laskub neljakäpakile ning kehastub koeraks. Nii mõnigi liitub temaga. Risto Kübar nende hulka ei kuulu. Saalis on õhkkond pinev – on see lavalolijate mõnitamine („igaüks võib sellist kunsti teha”), pelk provokatsioon või soov kaasa mängida? Noormehel aga ei näi olevat kaugemale ulatuvat eesmärki. Pinevus hakkab lahtuma ning õhus on vaid küsimus, kuidas piinlikuks muutunud olukord laheneb: lavalesekkuja kaasa ei mängi ja nii ei oska ka näitlejad temaga midagi peale hakata. Lõpuks juhtub see, mida lavastust varem näinud ehk ootasidki: Kübar heidab riided seljast, jäädes vaid kolme soki väele, ning asub samuti koerana noormehe ümber tegutsema. Viimane ei võta endiselt vedu ning otsustab hoopis turvalisse tsooni, publiku hulka tagasi pöörduda. Möödub mõni hetk, kui koer peremehe (Tambet Tuisk) märguande peale trepist üles sööstab ning oma kohale naasnud noormehele midagi kõrva sosistab. Mida täpselt, ei kuulnud. Kübar läheb lavale tagasi ning etendus jätkub.”1

Ott Karulin: Mida sa talle sosistasid?
Risto Kübar: Ma vist küsisin ta käest: „Miks sa tegid niimoodi?” Ta ei vastanud.
Karulin: Teatri NO99 lavastusi võib pidada provokatiivseteks, aga kui palju te proovides arvestate võimalusega, et teie provokatsioon võib kutsuda esile publikupoolse provokatsiooni? Kui tihti sellist publiku sekkumist ette tuleb?
Kübar: See oli vist esimene kord üldse. Ma ei mäleta ka, et me oleksime sellel teemal proovides rääkinud. Ma arvan, et publiku sekkumine on asi, mida tegijad kardavad, ja meiegi provokatsioon on pigem näiline. Võib-olla tuleb see sellest, et proovisaalis ei ole publikut ega kedagi, kes provotseeriks. Või kui, siis on see lavastaja, aga teda me juba tunneme ja tema provokatsioone me juba teame ette.
Karulin: Ma saan aru, et see kirjeldatud sekkumine oli seega pigem ebameeldiv kui inspireeriv.

Kübar: Ma mäletan, et see tegi kuidagi kurvaks. Kurvaks selles mõttes, et me püüdsime teda kuidagi mängu võtta, aga ta lihtsalt ei mänginud. Ta ei tulnud millegagi kaasa. See oli midagi, mille ta oli juba varem välja mõelnud, et ta tuleb ja teeb selle. See oli jah ebameeldiv, igal juhul. Samas: kui meie provotseerime, siis miks ei võiks ka keegi teine provotseerida ja meie omakorda võiksime osata ka temaga midagi pihta hakata. See, et keegi julges seda teha, on ju ilus. Meie tagasiside on tavaliselt tulnud hiljem ajakirjanduses, kus me põhjendame oma tegevust, aga sel etendusel pidime me kohe reageerima ja seda me ei osanud. Pigem tekitas see nõutust, et kuidas te julgete! Iseenesest on naeruväärne nii küsida – kuidas meie julgeme? Võib-olla tundsime ka meie ennast oma provokatsioonis liiga turvaliselt.

Karulin: Kui käia vaatamas mõne lavastuse 15. või 20. etendust, on sageli tunne, et näitlejail on laval täiesti ükskõik, mis nad seal teevad, neil pole lavastusega justkui mingit sidet enam. Lihtsalt järjekordne tööpäev enne kojuminekut. Kui kiiresti üks lavastus näitleja jaoks ammendub?
Kübar: Ma ei tea, kui kiiresti. Ma pigem usun mingisugusesse muutusesse ja leppimisse. Kui mingi asi ammendub, siis las ta ammendub. See ei ole mingi probleem või asi, millega tegeleda. Problemaatika selle ümber, millal tükk ammendub, koosneb miljonist väikesest pisiasjast, millest mul ei ole aimugi ja kuhumaani ma veel isegi ei oska mõelda. See ei ole ju nii, et üks näitleja otsustab, et täna õhtul ma ei viitsi mängida … Ma isegi ei tea, millega ma tegelen. Ilmselt nendesamade küsimustega, mida sa mulle esitad, aga ma tõrjun neid küsimusi järjepidevalt, sest ma tean, et ma ei leia neile vastust. Ma saan neid olukordi ainult vaadelda: kui ma näen, et mingi asi hakkab laval perse kiskuma, või kui ma juba enne lavaleminekut tean, et minu partnerid on mingisuguses imelikus kohas või olen mina pisut teistsuguses kohas. Teatrit tehes on see osa protsessist.
Karulin: Milline on kriitika koht selles protsessis? Kas sa loed kriitikat?
Kübar: Mis minu kohta kirjutatakse, seda jah.
Karulin: Mul on hüpotees, et enamik näitlejaid loeb arvustusi nii, et otsivad tekstist üles oma nime ja siis loevad lause-paar enne ja pärast seda.
Kübar: Nii ongi. Vähemalt minu puhul.
Karulin: Miks?
Kübar: Edevus, ma arvan. Aga sa ei tohiks teha selle põhjal mingisuguseid üldistusi. Võib-olla tuleb see sellest, et tahad näitlejana osaleda lavastamise protsessis rohkem, kui sa osaled. Ei, ma ei tohi seda öelda, sest see oleks liiga jõhker.
Karulin: Pigem aus.
Kübar: Kust läheb piir imala ja tehtud aususe vahel ja mis asi see ausus üleüldse on. Benny [Claessens, „Spectacular Lightshows of Which U Don’t See the Effect” kaasautor] leidis eelmisel suvel fortune cookie2 seest sellise lause, et „Never loose your dignity!”.3 Praegu, kui ma ütlesin välja, et jah, ma loen arvustusi ainult oma nime ümbert, siis ma saan aru, et see on juba mingisugune väärikuse kaotus. Aga minu meelest on see väide, et „Never loose your dignity!” jama. Just „Loose your dignity!”4 on see, mis võiks meid käima tõmmata. Väärikas on see, kui ma loeksin kogu artikli läbi või vähemalt ütleks, et ma seda tegin, aga tegelikult … Ma kujutan ette, et kui lugeja nüüd siit näeb, et Risto Kübar loeb arvustustest ainult oma nimele eelnevat ja järgnevat lauset, siis kukub tema pilt sellest, missugune on Risto Kübar, natukene kokku.
Karulin: Sinu avalik kuvand on sulle oluline?
Kübar: See kuvand on mulle oluline, aga ta võiks mitte olla.
Karulin: Tuleb muidugi tunnistada, et mulle pole see eriline üllatus, et näitlejad vaid oma nime ümbert loevad. Kriitikuna panen ma siit kõrva taha, et järelikult tulebki tagasiside näitlejale vormistada sellesse paari lausesse tema nime ees ja taga.
Kübar: Näitleja tegelikult ei oota, et temast kirjutatakse. Vähemalt mina ei oota. Kriitika on ikkagi rohkem kriitikutele: neil on enda jaoks vaja mingi asi välja kirjutada, mitte lavastaja või näitlejate jaoks.
Karulin: Kui vaadata, mida kriitikud on pidanud vajalikuks sinu kohta endast välja kirjutada, siis mõned märksõnad aina korduvad. Näiteks „ülitundlik”.
Kübar: Olgu.
Karulin: „Hamletlik”.
Kübar: Ma ei tea, mida see tähendab.
Karulin: „Androgüünne”.
Kübar: Võtan omaks.
Karulin: Mis see androgüünsus on?
Kübar: Midagi, mis ei tegele sooga, kus sugu ei ole oluline.
Karulin: Sa oled teinud üle paarikümne rolli, aga kõik, mis sinust kirjutatud on, mahub enam-vähem ühele leheküljele ära. Seda on väga vähe.
Kübar: No aga väga hea.
Karulin: Miks see hea on?
Kübar: Aga miks peakski minust kirjutama? Käi lihtsalt vaatamas. Ma ei saa aru, miks ma pean siin justkui defineerima ja sõnastama asju, millest mul pole õrna aimugi. Ma ei tea, kuidas midagi tehakse: kuidas teatrit tehakse või mis asi on teater, mis asi on kunst või kes on kunstnik. Ma ei saa aru nendest mõistetest. Ma suudan oma lähedastelegi vaevu ennast selgeks teha. Teater on midagi, mis on nii kaduv, ja see, et tänapäeval kõik üles võetakse, on väga kurb. See on väga kurb.
Karulin: Nüüd sa müstifitseerid teatrit.
Kübar: Samamoodi müstifitseerivad need arvustused ka mind. Lõpetame selle ära. Alustage teie ja ma tulen järele. Laske ma lähen lihtsalt peale etendust koju. Lähen magan, vaatan halbu filme ja teen veel igasuguseid provokatiivseid asju. Täitsa tavalisi asju. Jah, ma loen ainult enda kohta kirjutatut. Ma ei käi teatris. Mulle meeldib palju rohkem kohvi juua, üksi kohvi juua, kuulata
Michael Bubléd …
Karulin: Kas see on nali?
Kübar: Ei ole! Just nimelt sellest ma räägingi! See ongi jõhker, et sa loed enda kohta „ülitundlik” ja kõike muud ning siis võtad selle omaks, hakkad selle peale mõtlema ja nii tekib tegelikult meeletu konflikt. Sest sina istud siin kohvikus, jood päevast päeva mingisugust halba latte’t, ei loe ühtegi raamatut, vaatad You Tube’ist Beyoncé videot aina üle ja siis loed, et keegi ütleb su kohta „hamletlik”. Tead kuskilt mälust, et Hamlet on midagi väga suurt, midagi hästi sügavat ja siis sa mõtled, et ahah, ma olen ka sügav. Siis lähed jälle kohvikusse, kuulad Michael Bubléd ja saad aru, et sa ei ole sügav. Ma ei ole hamletlik, ma olen tundlik – tundlik nagu kõik teised. Ei ole mitte midagi suurt, on täiesti tavaline inimene. Täiesti tavaline inimene. Ja see ongi kõik. Aga milleks see müstifikatsioon? Ma ei ole ühtegi rolli üksi loonud, ma ei ole ühtegi tööd üksi teinud. Ma olen olnud lavastaja käepikendus ja seetõttu oleks parem, kui sa läheksid räägiksid nende lavastajatega. Mine räägi Ojasooga, Semperiga, Nüblingiga …
Karulin: Nübling on ühes intervjuus öelnud, et sa oskad improviseerida nii, et see on kohe dramaturgiliselt õige.
Kübar: Ma hoidsin end väga tagasi ja ei lugenud „Spectacular Ligtshows” kohta ühtegi artiklit ja see annab väga suure vabaduse minna järgmisel päeval uuesti lavale. Loomulikult see seostub mingisuguste hirmudega: kas ma saan hakkama ilma publikuta, kas ma saan hakkama ilma kriitikata, kas see lavastus on oluline mulle või ka neile? Saad aru, seda tööd on palju lihtsam teha, kui ei loe, sest muidu jääd tammuma, jääd definitsioonidesse ja märksõnadesse kinni. See, mida Nübling ütles, on väga ilus ja tore, aga ta ütles seda teile, mitte mulle. Mina isiklikult ei viitsi sellega tegeleda. Mul on vahel tunne, et meie vahel võiks olla rohkem seda, mida seal ei ole, kui seda, mis seal on.
Karulin: Kelle meie?
Kübar: Minu ja Nüblingi, minu ja Ojasoo, minu ja sinu, minu ja minu partnerite vahel. Seda Nüblingi öeldut võiksid kommenteerida sina, aga mitte see näitleja, kelle kohta see käib. Ma olen meelitatud, ma olen väga meelitatud ja see läheb mulle korda. Ma olen väga tänulik, tänulik kõige eest. Et sa oled minust kirjutanud – siiralt. Kriitika eest, kus mu nimi on läbi käinud – ma olen loomulikult tänulik, aga teistpidi ma olen ka aru saanud, et sellest tuleb jube ruttu edasi minna, selle peab kohutavalt ruttu ära unustama. Sest mõlemad – nii lugemine kui mittelugemine – jäävad sulle kuhugi kripeldama ja sa ei saa edasi minna. Millise valiku sa teed?
Karulin: Seega saab sellega kas leppida või seda põdeda?
Kübar: Võidelda võib ka.
Karulin: Seetõttu sa ei armasta ka intervjuusid anda?
Kübar: Suvel Bennyga tükki tehes me isoleerisime ennast täielikult ümbritsevast pooleteistkümneks kuuks … Et kõik ei oleks avalik, mis tihti on: et pärast lavastust järgnevad intervjuud ja jätkub avalik arutelu ja põhjendamine. Samamoodi peab lavastusprotsessi ajal kogu teater justkui teadma, mida sa seal teed. Samamoodi lähedased peavad teadma, mida sa teed. Ega ma ka ei taha halba, öeldes, et ärme tee intervjuusid, aga miks ei võiks olla kuskil üks tüüp, kes teeb ja ei kommenteeri, ei mölise. Kellest ka ei kirjutata. Las käib teist rada pidi ja vaadelge seda kui nähtust.
Karulin: Siinkohal hakkab teatriloolane minus mässama, sest jäädvustama ju peab.
Kübar: Kõigil on oma elu, las ta möödub. Ja kui jääb midagi, siis jääb.
Karulin: Aga kuidas siis jääb, kui keegi ei jäädvusta?
Kübar: Teistes inimestes. Kuhugi ta ikka jääb. Kui ma olen alasti laval, siis ma mõtlen, et võib-olla on mõnel neist, kes on seda näinud, lihtsam kusagil end paljaks võtta, ja see on see, millesse see kandub edasi. Ta unustab selle ära ühel hetkel ja ta võtab ennast lihtsalt paljaks ja ta ei tea, miks ta seda teha julges.
Karulin: See on väga ilus mõte.
Kübar: Just seepärast pane see diktofon kinni ja kirjuta ise midagi.

1 Ott Karulin, Liisbet Erepuu, Kunstnik tagumises vasakus nurgas. – Teater. Muusika. Kino 2010, nr 10.
2 Fortune cookie (ingl k) – õnneküpsis.
3 „Never loose your dignity!” (ingl k) – „Ära kunagi kaota oma väärikust!”
4 „Loose your dignity!” (ingl k) – „Kaota oma väärikus!”

Kes mind loeb?
Et kriitik olla, peab olema ülbust. Võiks isegi öelda, et munadega mees, aga ilmselt ei adu paljud seda kujundit sooneutraalsena. Seega siis ikka ülbust, aga mitte selles mõttes, et väärtushinnangu andmine kuidagi ülbe oleks, pigem teeb hinnangu ülbeks lugeja ootus, et kriitika on objektiivne. Tõde. Tegelikult muidugi ei ole – on vaid subjektiivsete arvamuste rodu, mis pikema aja jooksul väljendatuna objektiivsuseks saavad. Kriitikule annab õiguse midagi arvata tema suur vaatajakogemus, õpetan ma oma tudengitele.
Arvustamise ülbus seisneb ka teadmises, et üsna suure tõenäosusega need, kellest kirjutatakse, tekste ei loe või siis teevad seda kaootiliselt – lause siit, teine sealt. Aga kirjutatakse ikkagi, sest vaimusilmas on lugeja mõni kultuuriuurija saja aasta pärast ehk sisuliselt kriitik ise kauges tulevikus. Selles mõttes on tõesti õige väita, et kriitikud kirjutavad ainult kriitikutele. Või mis veel ülbem – vaid iseendale.
Elada ja luua vaid iseendale on ühtaegu ülbe ja aus. Aus seetõttu, et elatakse iseendana, tegemata kompromisse teiste ootustega. Õigemini vähemalt püütakse nii elada, kuigi päriselt ei õnnestu see kunagi, sest positsioon –
näitleja, kriitik, poliitik jne – on juba ammu enne sinu sündi omandanud tähenduse, mida suudavad muuta vähesed. Siiski proovitakse ülbelt ootusi eirata.  Tähendab see, et vaid ülbelt saabki aus olla? Ilmselt, aga see ei peaks kedagi häirima. Ma ei lõpeta arvustuste kirjutamist vaid seetõttu, et ma tean, et mingit objektiivset kriitikat, ajaloolist tõde pole olemas. Mind ei pane arvustamisest loobuma ka teadmine, et need, kellest ma kirjutan, minu arvamust tegelikult ei vaja. Mina vajan oma arvamust ja selle väljaütlemist, nagu vajab näitleja rollide kaudu enese väljendamist. Seega on kriitika puhas eneseväljendus ja see teebki arvustustest loomingu. Minu loomingu, mida ei peagi lugema need, kes mind looma inspireerisid.

OTT KARULIN

Risto Kübar

EMTA lavakunstikooli XXII lennu lõpetas ta 2006. aastal.

Rollid teatris NO99:
2006
Tobulski Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Kuningas Ubu”
Steven Tiit Ojasoo lavastuses „Hirvekütt”
2007
nimiosa Tiit Ojasoo ja Kaspar Jancise lavastuses „Totu Kuul”
Saarde mees Tiit Ojasoo lavastuses „GEP”
kommunist Kuul Hendrik Toompere jr lavastuses „Kommunisti surm”
2008
nimiosa Tiit Ojasoo lavastuses „Perikles”
nimiosa Kristjan Sarve lavastuses „rambo”
nõid, Fleane, noor sõjamees Anne Türnpu ja Jaan Toominga lavastuses „Macbeth”
2009
mitu rolli Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Sempri lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
massa George, Augustine St. Clare, mulatt Adolph ja Quimbo Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Onu Tomi onnike”
2010
Prl Tau ja Väike Prints Veiko Õunpuu lavastuses „Praht, linn ja surm”
mitu rolli Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Ühtne Eesti suurkogu”
osaline Lauri Lagle lavastuses „(Untitled)”
Poppy Norton-Taylor Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Võtame uuesti!”
2011
mitu rolli Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Eesti tõus ja langus” („The Rise and Fall of Estonia”)
Trikster Sebstian Nüblingi lavastuses „Kolm kuningriiki” („Three Kingdoms”, koostöö Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmithiga)
2012
Teataja Lorna Marshalli lavastuses „Iphigéneia Aulises”
2013
osaline Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses „Iga eht südamelöök”

Rollid Münchner Kammerspieles:
2012 Val Xavier Sebastian Nüblingi lavastuses „Orpheus laskub allilma” („Orpheus steigt herab”)
2013 autor, lavastaja ja osaline koostöölavastuses Benny Claessensiga „Spectacular Lightshows of Which U Don’t See the Effect” („Imetlusväärsed valgusmängud, mis ei jäta muljet“)

Rollid filmides:
2004 Tegelane Margus Paju filmis „Teispool vihma”
2011 Mõškin Rainer Sarneti filmis „Idioot”

Auhinnad:
2006 Kristallkingakese auhind nimiosa eest lavastuses „Adolf Rühka lühikene elu” (Eesti Draamateater ja EMTA lavakunstikool)
2012 meeskõrvalosa aastapreemia Triksteri rolli eest lavastuses „Kolm kuningriiki” (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith)
2013 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia läbimurde eest meie teatriruumist rahvusvahelisele lavale

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht