Utoopiate hämaras

Tõnu Õnnepalu

Teekond. (Teatri)reisikiri VII

„Utoopia rannik I. Teekond”.1 Väga kaunis lavastus, hoogne ja voolav: Bakunini tütarde siniste kleidisabade lend, husaarikannuste totter kõlin, kaks pärisorjast teenrit kogu seda pöörist käigus hoidmas. Kogu aeg juhtub midagi, keegi armub, keegi ajab laua ümber, keegi saadetakse Siberisse ja, mis peamine, keegi toob kuuldavale mõne vaimukuse.
Mis see siis kõik oli? Midagi kerglast. Jah, see on peamine tunne, mis jääb: usun, et selline veidi ülev, veidi lõbus, veidi kerglane meeleolu võib vallata pärast hea opereti vaatamist. Tõesti, veel imetlusväärsem kui lavastaja meisterlikkus on autori oskus kirjutada midagi nii kerget justkui nii tõsisel teemal. Ideede ajalugu! Fichte, Kant, Hegel! Bakunin, Belinski, Herzen. Venemaa, Euroopa, vana ajastu loojang ja uue koit. Aga kas utoopias, revolutsioonis, soovis inimkonda uueks luua polegi midagi ülimalt kergemeelset, lausa frivoolset? Kas too romantikute avapauguga alanud raskemeelsuse ajastu, mida (või vähemalt mille järelnähtusid) me põeme tänini, pole olnud ühtlasi seninägematu tühisuse ajastu?
Selle tüki kangelane pidanuks tüki enda loogika järgi olema noor Bakunin (Tõnn Lamp). Ja oli ka, nii rolli mahu kui ka veenvuse poolest. Tegelikuks kangelaseks tõusis aga siiski tema antagonist Belinski (Taavi Teplenkov).
Belinski on selles tükis õieti ainus inimene. Ta saab aru ja tal on häbi. Oma piinlikus siiruses, kohmakas aususes meenutab ta vürst Mõškinit. Ma kahtlustan küll, et tegemist oli ka Tom Stoppardi alter ego’ga. Sest Belinski ütleb tõelisi asju, kõik teised on enam või vähem tolad, kui nad pole just naiivsed tütarlapsed. Siiski, jah, Tšernõševski (Jaan Rekkori kehastuses) on ka inimene, omamoodi sama naljakas kui Belinski, isegi naljakam oma vanamehelikus tüdrukute järel tippimises („Noored inimesed! Kui armas!”). Temagi saab aru. Ta pole lihtsalt tola. Kirjanik. Huvitav tõesti, et kaks ainsat inimest selles filosoofilises operetis on kirjanikud. Kavalalt on Stoppard mõista andnud: kõigist neist revolutsioonilistest intellektuaalidest taipasid midagi vaid kirjanikud – mitte ühiskonna muutjad, vaid vaatlejad, äärmisel juhul kriitikud.
Teised, need suuresõnalised inimkonna ümberehitajad, olid lihtsalt edevad tolad. Kõige edevam tola on muidugi Mihhail Bakunin ise. Tema tolaks tegemisel pole autor värve kokku hoidnud. Omamoodi loogiline kuju, kui mõelda –
suurtükiväelane, kes hakkab filosoofiks. Jah, see alguste jõud! Filosoof, kes ikka jääb suurtükiväelaseks, valmis iga hetk käänama oma suure puška uue, veelgi õigema, veelgi vaimustavama sihtmärgi poole. Fichte, tuld! Kant, tuld! Hegel, tuld! See naeruväärne, julm idealism. Kui papa (Ain Lutsepp) ei taha raha anda, on ta südamest nördinud: „Ainult kahe pärisorja hinna eest saaksin ma Saksamaal kaks aastat idealismi õppida!”
Belinski ainsana räägib sellest, mida ta ise mõtleb, mitte sellest, mida ta on kuskilt järjekordsest raamatust lugenud. Ta ütleb: Venemaal ei ole kirjandust. See kõlab kuidagi tänapäevaselt. Mitte niivõrd Venemaa kohta – sest tühja see Venemaa, Venemaa on lõpuks vaid selle opereti dekoor –, aga see on miski, mida saab öelda ja õieti peab ütlema õige kirjanduskriitik (ja kirjanik) alati ja igal pool. Ka nüüd ja Eestis. Efekt oleks sama kui 170 aasta eest Venemaal. Piinlik ja tõene.
Aga Belinski on muidu ka vahva sell oma kirjaoskamatu Katjaga (Liis Lass) seal sepikoja ja pesuköögi peal urkas. Katjagi on vähemalt reaalne kõigi nende utoopiliste naiste kõrval. Selles urkas leiab aset lavastuse vist ainus pikem staatiline stseen, mis on ühtlasi ka kõige mõjuvam. Operett peatub hetkeks ja laval on midagi tõest. Belinski ja Bakunini kokkusaamine, arveteklaarimine.
Huvitav, et kui kohtuvad idee ja reaalsus, väljub idee alati just nagu võitjana, sõimab reaalsusel näo täis ja lööb ukse uhkelt tagasikätt kinni. Ideed saab uskuda, aga reaalsust – mida seal uskuda on? See ongi vist, Pascali moodi öeldes, meie inimliku tühisuse mõõdupuu – see meie armastus ideede, utoopiate vastu. Sest ideed on alati ühtlasi vabandused, mis ükskõik kui suure tühisuse või julmuse välja vabandavad. Igapäevases kõnepruugis nimetatakse idealistideks poeete. On ka tõsi, et kõik halvad poeedid on idealistid. Aga muidu leidub suuri idealiste kõigi tegijate seas, nii kindralite kui ka töösturite, nii poliitikute kui ka kunstnike, nii massimõrvarite kui ka inimkonna õpetajate seas. Idealism on erutunud inimvaimu põhiseisund, realism midagi haruldast, sest erutuseta ja sealjuures mitte uinunud inimvaim on midagi haruldast. Sellepärast polegi kirjandust. Kunagi, peaaegu.

„Külaline”.2 Veel üks utoopia. Seekord psühholoogiline. Ja veel üks arveteõiendus lõppeva aastasajaga. Freud ja tema hingeteadus – vaevalt miski on moodsat kirjandust ja teatrit rohkem mõjutanud. Üldse meie arusaamist inimesest: inimene kui miski, mida on võimalik teaduslike meetoditega, meditsiiniliselt tema enda käest ära päästa. Lapsepõlv kui haigus, mida on võimalik välja ravida. Võib-olla isegi inimkonnal.
Nagu teisedki XX sajandi suured alusepanijad on Sigmund Freud täiesti XIX sajandi inimene. Ta usub, mitte küll inimest, aga inimesse. Isegi inimkonda. Ta on humanist, üks suurimaid võib-olla. Ükskõik, mida me nüüd arvame tema teraapilisest praktikast, igal juhul vaatame me, kas tahame või ei, inimest läbi tema arstiprillide. Meil on kompleksid (või noh, igal juhul teistel on), meil on lapsepõlv, meil on traumad. Neid prille eest ära võtta polegi enam nii kerge. Iseasi, kas just Freud oli see optik, kes nende klaasid lihvis, või pani ta need ainult raamidesse. Teaduse raamidesse, sest need olid kõige moodsamad. Ja kohe sai ka neist prillidest moekaup.
Muide, kas Freud tegelikult ei seisa, nagu ta eluaastate poolest seisabki, siiski nimelt kahe sajandi vahel. Kas pole tema õpetus kummaline segu vanast heast positiivsest teadusest ja uuest vaimsusest. Papa Freud oli arst, aga samavõrd ka guru, vaimne õpetaja, eriti kui mõelda kõigile neile daamidele, kes istusid tema jalge ees (kuigi lamasid diivanil) ja mõelda sealt edasi kõigile neile daamidele, ning sugugi mitte ainult daamidele, kes tulevad kõiksugu vaimsete õpetajate jalge ette. Kes otsivad. Aga mida nad õieti otsivad? Mida me õieti otsime, või on see mitte mis, vaid kes?
Jumalate hämaras jääb valgeks vaid üksainus jumal: inimene. Jumalate hämaras on võimalikud kaks religiooni: humanism ja nihilism. Ja siis veel miljon halli varjundit nende vahel, see meie sajandi vaimne ilm. Aga elame me üldse veel jumalate hämaras? Või hoopis inimese? Jah, pigem inimese, sest inimeseusk pärast kõiki neid XX sajandi jõudemonstratsioone oleks kas pimedus või poolpimedus. Ja see ta ongi. Võimatu päriselt lahti lasta, sest sellele meie maailm on ehitatud, ja võimatu ka päriselt kinni pidada. Just, hämarus. Inimese hämarus, milles löövad särama jumalad nagu kauged lõkked. Nende poole me oleme teel ja pole ka. Me ei tea isegi. Otsime. Kuni selleni, et otsingust on saanud mingi omaette religioon. See tähendab, eksinud olekust. Õndsad, kes on eksinud ja ei tea, mida nad otsivad!
Aga meil kõigil tuleb elus ükskord kätte see öö. See öö, kui gestaapo on kaasa viinud tütre Anna ja tänaval laulavad meie surmavaenlased. See öö, kui me seisame silmitsi sellega, millesse oleme uskunud. Kui Sigmund Freud, humanist ja mõistuseinimene, seisab silmitsi inimese ja tema mõistusega. Ta isegi ei tea, kas see Külaline, kes sellel tema elu ööl tema juurde tuleb, on eksitaja või päästja. Ta ei saagi seda teada. On öö, kui spekulatsioonid, õpetused ja aru vajuvad hämarusse, kogu inimene vajub hämarusse, ja teda ei huvita tolle kahtlase Külalise juures mitte see, mida ta õpetab, vaid ainult see, kes ta on. Kas sina oled või? Tee siis ime!
See imetegemise koht oli „Külalises” üks mõjuvamaid, naljakamaid ja tõesemaid. Tõnu Oja mängis selle välja just nii peenelt piiri peal kui vaja. Külaline muidugi ei taha nagu eriti imet teha, sest teadagi, imed on lollidele – ja doktor Freud pole ometi üks neist. Aga no hea küll, ta teeb siis ühe – lolli ime. Sellega ta muidugi vihastab doktor Freudi välja, nii et see ei märkagi, kui siis tõesti sünnib ime – ja mitte ainult üks. Aga kes selle tegi? Jah, kes.

1 Tallinna Linnateatri Põrgulaval, autor Tom Stoppard, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt, koreograaf Laine Mägi.
2 Autor Éric-Emmanuel Schmitt, lavastaja Ingomar Vihmar. Freud – Rein Oja, Külaline – Tõnu Oja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht