Teener vaatleb pisaratevaba komöödiat

Pille-Riin Purje

Vallo Kirsi lavastuses on Carlo Goldoni „Kahe isanda teener” eelkõige žanrikool, kompromissitu stiiliharjutus, õhulise kerguse püüdlus. Viljandi Ugala „Kahe isanda teener”, autor Carlo Goldoni, lavastaja Vallo Kirs, lava- ja kostüümikunstnik Jaanus Laagriküll, lavastusdramaturg ja laulusõnade autor Liis Aedmaa, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Uku Uusberg, Martin Mill, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Kristian Põldma ja Vallo Kirs. Esietendus 25. I Ugala suures saalis.

Kui Salme kultuurikeskusest Ugala külalisetenduselt „Kahe isanda teener” koju kõmpisin, unistades kaheksakäigulisest õhtusöögist, sugenes pähe totraid mõtteid. Mõnus oleks olla sihuke kriitik, kes teenib üksnes oma pisuhända. Kirjutaks jube pika (tähemärk ju maksab!) ja raevuka loo, et mida värki, uus „Kahe isanda teener” ei annagi ühiskonnale nätaki vastu lõugu, kuhu jäid päevakajalised vihjed, no kuda nii tohib, lavastaja noor mees, aga teenib jälle puhast kunsti, va asotsiaalne tõbras, miks ei mässa, ei lõhu, ei ründa, ei äsa! Kui oleksin nostalgia teener, tekiks samuti mitu võimalust tähemärke toota. Silmanuna publiku hulgas Elmo Nüganeni, targutaks pikalt-laialt, et lavapõrandale veeres kaks apelsini, kahelt poolt – kus see kolmas jäi?! Oi kui kahjurõõmsalt sasiks ühel tegelasel rinnust kinni ja näägutaks: see seniilne vanamehekõbi nüüd miski Pantalone! Või hoopis nostalgitseks kooliteatri rohtumata radadel ning õhkaks hardunult: te ometi mäletate, kuis sinjoore Kirsike seal … mismoodi Uusbergi Uku siis …!
Mina aga, oh helde arm, püüan kõigest hingest olla teatri teener, kes kohal siin ja praegu, et peegeldada seda, mida lavalt näidatakse. Ja ma näen: Vallo Kirsi lavastuses on Carlo Goldoni „Kahe isanda teener” eelkõige žanrikool, kompromissitu stiiliharjutus, õhulise kerguse püüdlus Mozarti muusika vaimus. Etendatakse lugu kahe armastajapaari tundelisest ja käänulisest teekonnast vältimatu eluõnneni. Armusekelduste keskpunkti satub nutikas, aga sahmerdis teener, kes kahe isanda vahel paaniliselt pendeldades leiab viimaks ka oma õnne. Kõike kantakse ette naerutavas vormis, balansseerides elegantse õukonnaballeti ja rahvaliku jandi piiril, sooritades nõtke kehakeelega piruette, loovides jõudu ja oskust mööda sama sujuvalt sõnade ning situatsioonikaride vahel.
Otsida järjepidevust Ugala menulavastustega „Armastus kolme apelsini vastu” ja „Koturnijad” kramplikult ei maksaks, kuigi eks seda tehakse niikuinii. Täpselt on lavastuste erinevuse sõnastanud nimiosaline oma intervjuus („Uku Uusberg: loiult pole mõtet elada”, Sakala 21. I). Kolme komöödia ühisosaks on aga noor energia ja mängulust, koosneb ju „Kahe isanda teenri” trupp samuti valdavalt kursusekaaslastest. Tallinna külalisetendusel võis aimata närvitsemist, siin-seal ülerabelemist: olla stiilipuhas lendlev komödiant pole lihtne, ühele on koomilist sarmi ja artistlikkust antud kamaluga, teisel tuleb seda püüdlikumalt etendada.
Iseküsimus, kas lavastust on sobilik arvustada võõrusetenduse põhjal, vaatama peaks ikka koduteatris. Aga sinjoored ja sinjoriinad, mõistke ometi, et kui teatrivaatleja on end žürii teenriks värvata lasknud, tiirutab too vaeseke teatrikarussellil sõgedamas tempos kui Truffaldino oma paari isanda vahel. Ja eks iga külalisetendus taha ometigi olla täisväärtuslik. Nõnda nõudliku, sisemist mänguvabadust eeldava žanriga lähebki aega, et maksimum saavutada.
Jaanus Laagrikülli lõbusas rändteatri-kujunduses näeb näitelava ja mängu-Veneetsiat. Tore leid on muusik Peeter Konovalov armunute kaitseinglina taamal pilvedel hõljumas. Vaimukad kostüümid ja iseäranis lustlik grimm moondavad paar tegelast suisa äratundmatuks, mis on vahva – tänapäeva teatris juhtub seda harva. Pantalone osatäitja Martin Milli nime pidin kavalehelt otsima, alles ajapikku läks hüper­aktiivne mängulaad tuttavlikumaks. Selle vanatoi trikid, ohtrad kukkumised ja väsimatu täkuõhin, esindavad jämekoomilist laadanalja, mida maitsekalt serveerida on kunsttükk.
Samuti läks jupp aega Adeele Sepa ja Klaudia Tiitsmaa tuvastamisega, nemad kaks pakkusid läbi lavaloo vallatuid sürpriise. Adeele Sepa Clarice on kui üleskeeratav portselannukuke, veetlevalt naiselik, siis üleni infantiilne, seejuures imelikult arukas olend. Klaudia Tiitsmaale pakub elutervete ihade ja klaaride tahtmistega teenijatüdruku Smeraldina osa uudseid mänguregistreid, lopsakat ja lahedat uljust. Tiitsmaa ja Uusbergi partnerlus kujunes naljakaks ja leidlikuks, nii misanstseenide särtsakas tulevärgis kui ka kahe teenijast inimese vaimses klapis.
Rait Õunapuu Clarice peigmehe Silviona, roosaroosilises eneseimetluses hõl­juva erakordselt juhmaka mehikesena, mõjus veidi pingutatuna. Nagu muuseas Silvio suunas lendu lastud sõnake „idioot” tõi välguvalgel meelde vürst Mõškini rolli: tundub, et lauskomöödia nõuab Rait Õunapuult suuremat enesemurdmist kui läbipaistev hingedraama. Ennustan, et edaspidi viivad Silvio hiilgava taipamatuse soolod naerupisarateni.­
Keeruline, ent võimaluslik roll on, teadagi, naine meheriietes: Marika Palm saab Federigoks kehastunud Beatrice osaga südikalt toime, eriti paeluvad haprad hetked, kui ta maskuliinse maski langetab – siis tekib koguni psühholoogilisi finesse. Armsalt on lahendatud väike nüanss, kuis Beatrice süda ei luba tal teenrit nüpeldada … Kristian Põldma Florindo rollis kannab macho-maneere kui kobakat ja tülikat ehet, tema mängus napib õhkõrna kõrvalmuiet tegelase suhtes. Huvitav, et nii Clarice ja Silvio kui ka Beatrice ja Florindo on kaks parajat paari, välispidigi sarnased armastajad, siiski kehtestavad naisnäitlejad end vilunumalt, viskuvad komöödia voogudesse muretumalt kui meespartnerid. Vallo Kirs ise võõrastemajapidaja Brighella rollis jälgib pöörast sebimist tolerantse, muheda lavastajapilguga (väliselt on ta rabavalt sarnane Jaak Printsiga, mine võta kinni, juhtumisi või sihilikult). Seejuures nihutab ta end komöödia raamidest targu raasike kõrvale.
Magustoiduks, kaheksandaks käiguks, jätsin peategelase, Uku Uusbergi teener Truffaldinona. Tema kohalolek, mängulaad eristub ülejäänud ansamblist põnevalt ja sisuliselt. Õigupoolest ei vajaks ta isegi imestav-kurblike kulmudega grimmi, sest teenri kui narri kohanemiste ja äpardumiste, toibumiste ja uute prohmakate kaskaad lähtub võõpamata siseilmast. Ta ongi kaval ja rumal, puhtsüdamlik ja distantseeruv, lihtsameelsuseni aval ja kelm mängur – kõike justkui ühe hingetõmbega. Uusberg suhtleb publikuga vahetult ja loomulikult, seistes kui vaatleja sillal näitelava ja saali vahel, jälgides ümbritsevaid jaburaid inimesi, kes võtavad mannekeenipoose, sooritavad mehaanilisi seltskondlikke piruette. Truffaldino näikse ootavat, kannatlikult ja uudis­himulikult, millal langevad maskid ja algab ehe elu. Uku Uusbergi lavaelu koosneb loendamatutest hüüumärk- ja küsimärk-puändikestest, olles rütmides muutlik ja reaktsioonides jahmatav, üllatub ta lakkamatult ka ise. Tema rolli juurde kuuluvad sõnamängud, lingvistilised naljaviskamised. Uusberg oli vähemalt sellel etendusel ainus, kes nagu kogemata tõmbas paar terast paralleeli nüüdisaega: üks oli mõttetut kiirustamist tauniv hoiak, teine imestus selle üle, et loetakse võõraid kirju. Ilmselt on Truffaldino päralt piiritu improvisatsiooniruum ja suhtumiste variatsioonid, sest lisaks Sancho Panza eluväärtustele (too peab ülimaks head söömaaega) peitub temas tubli annus don Quijote üleolekut olmelise, materiaalse maailma kribu-krabust.
Kartmatu muinasjutu-usaldus, elu interpreteerimine seiklusena – seda väljendab teenri pilk, mis annab pisaratevabale komöödiale põhjatuma tähenduse.