Vanade mäss

Tõnu Õnnepalu

Teekond XI. Teatrireisikiri

Hämmastav ikka, kuidas mingid asjad on õhus. Kuidas äkki ei tea kust ilmuvad ühe aasta jooksul Eesti teatris lavale kaks pealtnäha ajast ja arust ning pealegi väga sarnast vene nõukogude näidendit. Aleksandr Vampilovi „Hüvastijätt juunis” lavakooli lõputööna Pärnu Endlas ja Viktor Rozovi „Õnn kaasa!” („В добрый час!”) Vene teatris. Tõesti, kes oleks võinud arvata, et see innukalt positiivne viie-kuuekümnendate nõukogude dramaturgia tuleb meid veel siia väsinud Eesti Euroopa Vabariiki kummitama. Aga näe, tuli.
Autoreid lahutab põlvkond (Viktor Rozovi eluaastad olid 1913–2004, Aleksandr Vampilovil 1937–1972), näidendeid aastakümme: „Juuni” on kirjutatud aastal 1955 ja „Õnn” 1966. Vampilovi näidend on mõneski mõttes Rozovi oma ajakohastatud variant (tema nooruses oli Rozovi tükk nõukogude lavade suur hitt), sealjuures oma eeskujust kindlasti ruumilisem ja varjundirikkam, nii et võiks tänapäevalgi olla „kõnetavam”, nagu see moodne sõna käib. Aga kas ongi?
Kahte lavastust kõrvutada oleks muidugi ebaaus, sest algandmed on nii erinevad. „Hüvastijätt juunis” on ikkagi lavakooli lõputöö koos kõigi sellest tulenevate piirangutega. Näiteks juba see, et vanu mängivad noored. Mitte et see oleks halb. Alati on oma muhe nali selles, kuidas noored kujutavad oma vanemaid, ja nii Markus Dvinjaninovi kuiv rektor Repnikov kui ka Kärt Tammjärve Repnikova olid mõnusas huumorivõtmes kujud. Ning vanamees Zolotujev oli vaata et kogu tüki kõige liigutavam tegelane: Veiko Porkanen oli julgelt vabastanud endas „väikese vanamehe”. Eks ole see ju igas noores olemas – väike vanamees või väike vanadaam. Nii nagu igas vanas on uje poisike või plikatirts.
Aga kumbki näidend ei ole muidugi sellest. Mõlemad on väga selgelt ehitatud vanade ja noorte, õpetajate ja õpilaste, isade ja poegade vastandusele. Mõlemas ettevaatlik, mugandunud, aga ka (või sest et) elu ja raskusi näinud sõjaeelne-sõjaaegne põlv vastamisi sõjajärgsega. Üks tahab teisele ainult head: turvalist teed tulevikku, mida tal endal ei olnud, ning mida (ta teab) liiga ausalt ja otsekoheselt siin ilmas kõndida ei saa. Teine ei taha seda teed. Kui ühesugune oli ikkagi too viie-kuuekümnendate vaimsus, nüüd vaadates, igal pool, sõltumata riigist ja süsteemist. Sama naiivne mässumeel, optimistlik eitus nii Pariisis kui ka Moskvas.
Ja nüüd? On see kõik taas tõesti päevakorral? Ma mõtlen, teravam, traagilisem lõhe põlvkondade vahel kui tavaliselt. Võib-olla ongi. Algandmed polegi ju nii erinevad. Ka nüüdne nelja-viiekümneste põlv pärineb hoopis teisest süsteemist kui kahekümneste oma. Ka nüüd igatsevad papad-mammad-õpetajad oma järeltulijatele edu, raha, asju, mida nad ise nautida ei saanud. Aga nagu siis, nüüd ka siis, esindab see põlvkond (minu põlvkond) ikkagi häält eelmisest ajast, häält, mis ei jaga matsu, ei taju biiti. Või miks muidu niisugused näitemängud äkki pinnale ujuvad, kui siia juurde lisada veel Ugala noorte ja vanade Tammsaare-lavastus?
Jah, võib-olla ongi midagi sellesarnast õhus, kui oli viie-kuuekümnendatel. Aga midagi on selles ka täiesti vastupidist. Toonane mäss oli mäss mineviku vastu ja tuleviku eest. Nii Rozovi kui ka Vampilovi pealkiri juba räägivad teeleminekust, mahajätmisest, tulevikku­astumisest. Aga nende mõlema näidendi lavastustes siin ja praegu on tugev annus nostalgiat, isegi kui iroonilist. Jah, irooniline nostalgia – kas see ei iseloomustagi kõige täpsemini meie kahetist suhtumist oma lähiminevikku?
Ja see nüüdne mäss, kas see pole, erinevalt toonasest, mäss tuleviku vastu ja mineviku eest? Nostalgiline vastuhakk. Kuidagi see kummastki lavastusest välja tuleb. Sest näidendid lõpevad ilmselgelt tulevikku tõttava, kõike vana mahajätva nooruse apoteoosiga, aga lavastused pigem kahemõtteliselt, eriti Strelkini oma.
Võib-olla Endla lavastus jäigi liiga tekstitruuks ja lugu mõjus kohati siiski anakronistlikuna. Ei, kõik oli ilus, tükk oli kaasahaarav, Jaanika Arum ja Reimo Sagor esimeste armastajate rollis igati veenvad. Aga lõpplahendus oli liiga omaaegses vaimus, õpetlik ja lihtne. Noored mängisid lõpuni kujutlusi omaaegsetest noortest ja nende mässust. Aga nad ise? Kes nad seal, väga sümboolsel moel, oma nooruse kindlusemüürilt tüki algul saali vaatavad. Kuidas nad vastavad? Mida nad küsivad?
Ivan Strelkinil, Vene teatri noorel lavastajal, olid ka laval noored, ainult et veel nooremad, alles koolitamata, murdmata, tagasi lõikamata – päris noored stuudiolased. Tõsi, mõlema lavastuse puhul vastab noorte vanus enam-vähem tegelaste eale, sest „Juunis” on tegu ülikooli-, „Õnnes” keskkoolilõpetajatega. Nende väga noorte mängus, õigemini lavalolekus, oli midagi erakordselt kompromissitut, ennastsäästmatut. Ja tõsi on ka see, et üksikud professionaalid säilitavad selle ennastsäästmatuse (Jumal ise teab, mis hinnaga) kõrge vanaduseni. Üksikud.
Kuid laval olid ka „vanad” näitlejad (isa-ema – Sergei Tšerkassov ja Jelena Tarassenko), oli ka vahepealne põlvkond (näitlejast vanem vend Arkadi – Dmitri Kosjakov, tema pruut Maša – Alina Karmazina). Tähelepanuväärne oli nende eri põlvkondade kokkumäng. Tihti jääb see ikka kuidagi harali, sest mängustiilid ju muutuvad ajas. Aga „Õnnes” oli saavutatud hämmastavalt terviklik lavamaailm, kõigi kohalolek nii iseenda kui lavapartneri kui ka oma rolli kui olukorra suhtes. See ei tähenda, et noored ja vanad tegelased oleksid olnud samal lainepikkusel. Üldse mitte. Nad elasid eri maailmades, aga vaieldamatult ja reaalselt samas korteris.
Sellist omailma terviklikkust näeb laval harva. Usun, et veidi aitas selle loomisele kohe tüki alguses kaasa see kile, mis eraldas saali ja lava. Tavaline polüetüleenkile, muidugi kohutavalt häiriv, nagu need moodsa teatri nõksud tihti on, aga seekord oli see häirivus funktsionaalne. Häiris asja eest. Tõepoolest lämmatas. Korraga nii laval kui ka saalis olijaid. Ja täpselt siis, kui see lämmatus muutus juba talumatuks, rebiti ta puruks. Kile. Aga see kilekasvuhoones kasvanud omailm oli juba nii tugev, et lähikontakt saaliga seda enam ei purustanud. Mitte et kile taga toimuv oleks kuidagi kaugeks või ükskõikseks jäänud. Ei, aga kile korraga ärritas ja kaitses. Muidugi on kontakt saaliga eluliselt tähtis, muidugi tuleb neljas sein lõhkuda, aga sellega koos ei tohi purustada maailma, mis jääb seina taha. Ei vaataja ega eelkõige lavastuse maailma. Mida tugevamini see on omaette, enda jaoks olemas, seda tugevamini mõjub see tegelikult vaatajale. Või vähemalt sügavamalt. Mida suletum see on, seda avatum. Lihtne, esmane avatus on ju lihtsalt flirt vaatajaga, meeldiv suhtlus, või ka ebameeldiv, aga ikkagi pinnaline, mõjuv vaid hetkeks.
On üldse harva näha lavastusi, kus kõikide rekvisiitidega (ka kile oli, muuseas, rekvisiit) nii põhjalikult ja mõnuga mängitakse. Veepritsid, potililled, klaaspurgid, klaver – kõigile tehti mitu tiiru peale ja ikka väikese üllatusmomendiga. Eks seegi ole üks omailma loomise komponente, et kõik, mis seal on, on tõeliselt tähenduslik, mitte ainult tehniline mänguvahend. Ja kõik see kokku oli hämmastavalt dünaamiline, koreograafiline. Noorte liikuvus ei muutunud tühjaks rahmeldamiseks ja „vanade” staatika oli alati mängus sees. Niisamuti „keskmise” põlve jõulised heited.
Lavastuse dünaamika liikus klassikalisel moel kasvava tempoga läbi täieliku kaose (aga see ei olnud lavastuslik kaos) lõpu tardumusse. See oli võimas, see lihtsa „noorsoo”-draama elegantne pööre tragöödiasse. Need pöörded, kui nad välja tulevad, on ikka võimsad. Sellele eelnes ja valmistas pinda ette aga veel üks katarsis, lepituse ja andeksanni, noorte ja vanade, mineviku ja tuleviku sõnatu kohtumine olevikus … Mis ei jäänud kestma. Sest sõnade maailmas on niisugune kohtumine muidugi võimatu. Noored astuvad oma kannatuste rajale ja vanad peavad astuma edasi mööda enda oma.
Üks väike ime, mis „Õnne” lõpus aset leidis, oli nimelt see, et vanadest, kes siiani olid olnud vaid naeruväärne taust, nõmedad lapsevanemad, said korraga peategelased, tõelised kangelased, kelle vastu tekkis tõeline empaatia. Ei teagi, kummast lõpuks rohkem kahju oli, kas noortest või vanadest. Aga seda taipasin küll, et tolles vanas sõjas sõdivad ju mõlemad. Mõlemad otsivad elust ühte ja sedasama: mõistmist. Et keegi neid mõistaks. Ja keegi ei … Või siiski? Vähemalt üheks hetkeks? Kui väike vanamees (või vanadaam) noores ja väike laps vanas üksteisele silma vaatavad. Üks, kes juba kõike teab, ja teine, kes enam midagi ei tea. See tühi punkt on vist ainus võimalik mõistmise punkt. Kõik muu on vaid sõnad, sõda ja mäss.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht