„Meil ei ole õnne ega tulegi …”

Pille-Riin Purje

„Igatsuse” finaalis on Anne Reemanni vaadates haruldane tunne, nagu oleks näitlejanna just ja ainuüksi seda rolli oodanud kõik need kakskümmend kuus teatriaastat, mis möödunud XIII lennu lõpetamisest.Tallinna Linnateatri „Igatsus”, autor William Boyd, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Gleb Filštinski (Peterburi), helilooja Jaak Jürisson ja muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Liis Lass, Maiken Schmidt, Kristjan Üksküla, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Andrus Vaarik, Helene Vannari, Kristiina Jalasto ja Anu Lamp. Esietendus 31. V Põrgulaval.

William Boydi näidend „Igatsus” põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu” ja „Tuttavate juures”. Elmo Nüganeni lavastuse tundetoonid varieeruvad groteskist harduseni, mängulaad balansseerib „Maailma nähtamatute pisarate” ja „Pianoola …” piirimail, peale põhjaliku kujundlik-psühholoogilise režii köidab peen viitestik Tšehhovi peaaegu kõigile näidenditele. Mälus kumiseb kaasa näitlejate Tšehhovi rollide slepp. „Igatsuse” õhustikku ja tegelastesse on kerge armuda, teatrist lahkudes tekib impulss hüljata „mõttekas” elu, istuda rongi ja sõita tagasi … paika, kuhu ilmsi enam iialgi ei pääse, aga mida süda igavesti mäletab.
Vladimir Anšoni stsenograafias, koosmõjus Gleb Filštinski valguskujundusega, tekib mõjuv kontrast kahe vaatuse mõisaruumi vahel. Ehkki laostuv ja lagunev mõis oma rebenenud tapeetidega, mille varjus Lossevi pudelipeidikud, tundub lohutu, on see kodu, nostalgiline ja isikupärane paik, mida kõige selgemalt toonitavad vanad päevapildid seintel ja akendel. Teise vaatuse hiiglasuurte agressiivsete jaapani laternate ja lehvikutega ruum moondub lamedaks laadaplatsiks, kust põliselanike isiklik minevik hoolimatult ära pühitud. Keset lava puupilbastega samba külge kinnitatud kirsioks („Kirsiaed on maha müüdud”) seostub miskipärast jahipüssiga seinal. Esimese vaatuse kargele lillekimbule vaasis vastanduvad teises vaatuses surnud punased roosiõie­lehed põrandal. Lootust sisendab üksnes sirelioks, mille Nataša kingib Missailile ja kus õnneõis küljes. Esimese vaatuse sinavast valgusest hoovab kuupaistelist unelmatunnetust, teise vaatuse punakas kuma toob meelde „Kolme õe” äreva tulekahjuöö, liiatigi on uus käskijanna Kleopatra kasutanud vulgaarset väljendit „pangu end põlema!”. Valguse teisenemises lummab veel esimese vaatuse öövalgus, mille mõjul muundub sammastega ruum otsekui kalmistuks või hauakambriks, nii et kauni pitsilise vihmaveetoru vargus mõjub rüüstena igavikulisemas tähenduses.
Tallinna Linnateatri ansamblimängus puuduvad nõrgad lülid, erineb vaid rollide kaitsekihi paksus või õhedus. Veel erineb ka osatäitjate lavaline vabadus või kammitsetus tugeva režiiskeemi sees, aga tuntav on „Igatsuse” liikumine mängukerguse suunas. Suur rõõm on taas näha selles ansamblis Peeter Tammearu, kelle mahlakas ja paradoksaalselt õhuline Sergei Sergejevitš Lossev on „arenemise lõpetanud inimene” ja paadunud joodik, seejuures aga suur, süüdimatu, omamoodi võluv laps, kes tahaks elada muretult ja vahetult, küttida jäneseid, toita linnukesi, armastada inimesi. Tema huulil kõlab kui kurbnaljakas paroodia saatuslik repliik „Ei jõudnud häältki teha Peremees, kui karu haaras ta …”, mida seostame „Kolme õe” sünge Soljonõiga.
Teine tuttav motiiv tekib, kui Lossev pärib kellegi järele Moskvas, kes juba surnud – nagu Šamrajev „Kajakas”. Ehkki Lossev teab, et too tüüp on surnud, tahab ta juttu mõisa laostumiselt kõrvale juhtida, eks temas ole alles ka kübeke „Kirsiaia” Gajevit. Tammearu rolli kulminatsioon on võrratu koomiline „duelli”-stseen, kui Lossev kuulutab end idealistiks; kõneleb paatoslikult enesetapust, tõestuseks üliminiatuurne „relv”; kindaviskamise asemel loobib oma vastast Koljat mõisapaberite ja toimikutega.
Epp Eespäev Lossevi naise Tatjana rollis näib ehk üleliia lärmakas, igatseks enam pooltoone, aga eks ta olegi maine, väheke naiivne naine, kes kaotamas nii kodu(tunnet), lootust kui ka kannatust – nii jääbki vaid õhku ahmida. Lõpuks, kui ta tõsiasjadega leppinult õmbleb tütrele ise põllekest, on Tanja rahunenud ja loomulik. Küllap iseloomustab Tanjat tabavalt ta abikaasa Sergei, nagu Peeter Tammearu 9. juuni etendusel mõnusalt vatras: „Isegi kui sa oled kuri, sina oled ikka hea inimene!”Tatjana noorema õe Nataša rolli on lahendanud Liis Lass ja Maiken
Schmidt veidi erisuguses helistikus, kumbki oma sarmist lähtuvalt. Schmidti Nataša sarnaneb loomult oma vanema õega, nii huulile krampuva püüdliku naeratuse kui ka maisema, kerglasema elujanuga. Lassi Natašast hoovab lüürilisemat saatusetundlikkust. Armastuse Nikolai Podgorini vastu on mõlemad Natašad endale välja mõelnud, üks konkreetsemalt, teine unelevamalt.
Kristjan Üksküla mängib täpselt nähtavaks arhitektipoja, lihtsa töömehe elu ihkava Missaili eneseotsingud ja enesekaotuse hirmu, ta töötahtes aimub natuke nagu Tusenbachi variatsioone. Aina klaarimaks saab Missaili vaistlik tõmme Nataša poole: algul kahekõnes läbi tuhmi aknaklaasi, kaitseprillidki ees, viimaks kinkides omakirjutatud luuletuse, milles usalduse võimalus, ka siis, kui noormees sõgeda abielu mülkast välja ei rabele. Liis Lassi Nataša side Missailiga on hingelisem, neiu valmisolek noormehe luuletuse „Kesköö” vastuvõtuks vaimsem; Maiken Schmidti Nataša tõsinemine luuletust lugedes viitab sellele, et ta hakkab täiskasvanuks saama.
Missaili oma meheks krabava Kleo­patra roll on täitsa pöörane. Ta on ainuke totaalselt groteskne tegelane, võiks öelda, et ainus inglane Tšehhovi universumis – järele mõeldes võib temas aimata emata kasvanut, jõuka isa ärahellitatut … Elisabet Reinsalu naudib piitsaga vehkiva Kleopatra, pruuskava emase täku rolli julgelt ja vallatult. See daamike on mõisale hullem perspektiiv kui kümme „Kolme õe” Nataljat!
Mõtlemapanevalt mitmeplaanilisena esitab Kalju Orro Kleopatra matsliku isa Dolžikovi, kes kui Lopahhini karikatuur mõisa ära ostab. See, missuguse hääletooni ja milliste silmadega räägib mees oma „õigel ajal” surnud naisest, lööb hinge kinni: neis sõnades on kivinenud ja tõrjutud valu, eneseõigustust, veel midagi, iseendagi eest salatut. Teise vaatuse tantsustseenis – aiman elutantsu hetkedes Nüganeni kummardust Šapiro lavastusele „Isad ja pojad”, mis oli tundetoonilt tšehhovlik – üllatab, et Kalju Orro Dolžikov tantsib Helene Vannari mängitud elatanud teenija Olgaga. Unenäoline tants muudab viivuks Orro rolli meeleolu, aga näitab ka, millest Dolžikov on ilma jäetud: südamlikust vananemisest koos lähedasega. Võib ju ennustada, et kui isa on rahast tühjaks pumbatud, kihutab tütar Kleopatra ta nagu orja piitsaga minema.
Teistmoodi suhtumist elusaatusesse väljendab Andrus Vaariku töömees Rõigas, kes osavalt pugenud veiderdamise, grimasside, purjutamise, vanasõnade pildumise kaitserüüsse, aga kellel on kusagil südamesopis alles vaikne väärikus, mis ilmneb, kui ta ei lase Dolžikovil end alandada. Korraks vilksatab ka valus nukrus, kui Rõigas mainib tüüfusse surnud naist ja lapsi. Meenub Tšehhovi novell „Hingevaev”.
Lavastuse peategelased on Anne Reemanni Varvara ja Rain Simmuli Nikolai Podgorin, vanade sõprade seas Kolja. Reemanni ja Simmuli partnerlusest, mis, muide, on olnud laval üsna harv, kumab läbi kursusekaaslus, ühine noorus. Ühtlasi on nende kahe vaimses klapis huvitav kontrast: Reemanni helde soojus ja avatus versus Simmuli tugev kaitsekiht ja suletud maneer. „Igatsuse” rollides pääseb see salalähedus uue tundejõuga mõjule, kuna mõlemad osatäitjad saavad kasutada vahepeal justkui unarusse või hooletusse jäetud mänguvärve.
Anne Reemanni tegelaskujus on läbinägevat kõrvalpilku, mis koos Varvara Petrovna elukutsega – arst! – loob üllatava assotsiatsiooni, et näeme n-ö naissoost Tšehhovit, eluvaatlejat ja diagnoosijat. See võte on Boydi näitemängu suurim sürpriis. Rain Simmuli advokaat Kolja on Põrgulava halli samba taustal sama „hall mees”, naisi hulluks ajavalt ligipääsmatu mees. Simmuli mängust aimub tuttavat ratsionaalsust, kerge künismi helki, millest kumab läbi ootamatuid sooje toone, malbet huumorit, imestamisvõimet, täiskasvanu lapse­meelsust. Aiman selles osatäitmises puhkemise hetki, mis võivad üllatada näitlejat ennastki. Oluline finess on, kuidas Kolja tervitab elupõlist teenijat Olgat. Helene Vannari mängib ringitatsavat eidekest Olgat väärika isetuse ja huumorisööstukestega, ilmekaim eatute tüdrukute jalgpallimäng, väike vallatus MMi suvel, aga ka viide, et Olga on mõisas teeninud Tatjana lapsepõlvest peale.
Rain Simmuli Kolja sarnaneb Veršininiga, kuigi ilma isikliku eluta – ei ole juhuslik, et ta oma noorusmälestuste maale üle hulga aja külla tulles lausub Mikk Mikiveri Veršinini (Šapiro lavastus „Kolm õde” Draamateatris, 1973) unustamatu fraasi „ii-me-lii-ne”, ainult et Kolja ütleb seda paiga, mitte naise kohta. Selgemini näeme Simmuli tegelase kainetes silmades peegeldumas „Kajaka” doktor Dorni nendingut: „Kui närvilised te kõik olete! Ja kui palju armastust …”. Armastuse eest ta lõpuks ka põgeneb tagasi Moskvasse, hüvastijätukirjakest kritseldades murdub pliiats. Podgorin, hallipäine tööusku mees, teab, et „meil ei ole õnne ega tulegi” (Veršinini repliik), ja tema ellusuhtumine on läbinisti arusaadav, enamgi veel, tänapäevases pealiskaudsete naudingute mentaliteedis vajalik, tervendav hoiak. Ja ometi, nagu poetab Varvara, on selle mehe eluvaade ka natuke rõõmutu. Mõisas voldib Kolja ametlikest paberitest lennukeid, mis lendlevad kauni kaarega. Kolja ja Varja võiksid olla kokku loodud, teineteist poolelt sõnalt mõistvad sugulashinged –
küllap siis, mehe vaatevinklist, liigagi sarnased.
Arvatavasti on „tark armastus” oksüümoron, aga just seda mängu Reemann ja Simmul valdavad. Imepärane on hetk, kui vihmaveetoru näppamine jääb pooleli ja too pitsilise servaga kolakas vedeleb risti jalus, aga Varvara sosistab torusse kui armutelegraafi Koljale vaikseid eluküsimusi, puhub õrritades sigaretisuitsu, laulab nurruvaid peibutusfraase „Carmeni” armuaariast. Ja mehe terashallid silmad jahmuvad, siis mahenevad, ta haakub naise mänguga. Nende vahel on hetki, kui „Onu Vanja” „kordki elus …” väreleb õhus, ehkki nad ei peaks kumbki kedagi kolmandat petma. Kütkestavaim lavastuskujund on aga kujuteldav suudlus, mis päris elus pole määratud korduma. Kes teab, võib-olla sel hetkel, kui elu jookseb filmilindina silme eest läbi, näeme eredaima selgusega just täitumata igatsuse, kujuteldava õnne, vastamata tunnete intensiivseid hetki? Sõltub see saatusest, inimese natuurist, veel millestki, mida me siin maailmas teada ei või? Seesama hetk, kui eikusagilt liuglev nooljas paberlennuk katkestab mõtestatud argipäeva, teeb südame rahutuks. Mida küll mõtleb sel hetkel oma ülemuse hajevil puhangust advokaadi korrektne sekretäripreili Anna (Kristiina Jalasto; kavalehel on kahelauselise episoodrolli taga ka Anu Lambi nimi, see teeb uudishimulikuks)?
„Igatsuse” finaalis on Anne Ree­manni vaadates haruldane tunne, nagu oleks näitlejanna just ja ainuüksi seda rolli oodanud kõik need kakskümmend kuus teatriaastat, mis möödunud XIII lennu lõpetamisest. Missugused on Varvara silmad ümarate prilliklaaside taga: mõistvad, targad, hellad, kurvad, lootusrikkad … Intelligentne, vaimukas, i-me-li-ne naine, hooliv arst, kes teadvustab selge pilguga elu julmemat ja rõõmutumat poolt, aga jaksab kibestumata hoida endas igatsust. Kõik teised tegelased laval vaatavad korraga Varvara poole. Vaatavad ja näevad. Argine aeg seiskub. Mälestustes kumisev Veršinini tõdemus „Meil ei ole õnne ega tulegi …” on igast odavast happy end’ist õiglasem, liigutavam, kestvam.