Tants päästab paljude elu

KAROLIN KENT

Tantsuteraapia aitab inimkaubanduse ja vägivalla ohvreid rehabiliteerida.Indias rännates ei jää keegi puudutamata arvukatest lastest, kes tänavatel toimetavad, kerjavad, koristavad, laulavad ning korjavad pudeleid, et teenida pisut raha. Mõned teevad seda kurjategijate käsul, mõned vanemate palvel. Neid kõiki ühendab neilt varakult võetud lapsepõlv. Kas tants saab tuua muutuse nende inimeste ellu? Olin kuus kuud Indias ja sain osa riigist, mida üheaegselt täidab ilu ja õud. Ma kohtusin inimestega, kelles leidus jõudu otsida viise olukorra muutmiseks – paljud neist on koondunud Kolkata Sanvedi katuse alla. Seal nägin ma innovatsiooni, motivatsiooni ja julgustust.

Sotsioloog ja tantsuaktivist Sohini Chakraborty asutas Kolkata Sanvedi 2004. aastal sotsiaalseid ettevõtteid ühendava võrgustiku Ashoka Fellow kaasabil. Tantsijana otsis ta viise, kuidas ühendada liikumine ning vägivalla ja väärkohtlemise ohvrite rehabiliteerimine. Uurimistööd tehes elas ta varjupaikades koos inimestega, kes olid langenud inimkaubanduse ohvriks, ning avastas, et tants on võimas abivahend psühholoogilis-sotsiaalses rehabilitatsioonis. Sanvedi tantsuteraapia programmi läbimisel on inimkaubanduse, ärakasutamise ning väärkohtlemise ohvritel võimalus saada õpetajateks, liikumise juhendajateks, eestkõnelejateks ning tantsijateks. Nii saavad ohvrid alustada uut elu ning muuta ka oma teadmisi jagades teiste elu. Inspireerituna lääne liikumisteraapiatest arendatakse Sanvedis oma psühholoogilis-sotsiaalse rehabilitatsiooni programmi. Selleks et ka ühiskonda muudatusi tuua, on nad programmi võtnud sisendeid india kultuurist. Näiteks kasutavad nad indialikke tantsuliigutusi ning tegevus on vaid grupiviisiline, kuna erinevalt läänest tehakse Indias asju sageli pigem koos.

Keha ja vaim
Chakrabortyga rääkis mulle inter­vjuus, et ohvrid kaotavad usu tulevikku ning eitavad minevikku. Kuna nende keha on rüvetatud, puudub enamikul neist enesekindlus ning nad on kaotanud eneseväärikuse. Liikumine ja tantsimine aitavad neil aktsepteerida ja mõista oma keha ning suhelda teistega. Pealegi tugevdatakse nii keha ning stimuleeritakse loomingulist mõtlemist. See on nende võimalus alustada uut elu. Nad elavad tavaliselt allpool vaesuse piiri ega näe oma elul tulevikku, sest rehabilitatsiooni traditsioonilised meetodid ei anna piisavat psühholoogilist tuge. Chakraborty arvates sobib selleks oma dünaamilise loomuse poolest just liikumine ja kunst. Ei inimesed, elu ega ühiskond ole staatilised ning seetõttu on nende probleemidega tegelemiseks vaja dünaamilisi vahendeid. Sanvedis antakse ohvritele võimalus suhelda ühiskonnaga kui võrdne võrdsega. Juhendajate, eestkõnelejate ja tantsuaktivistidena on nad piisavalt enesekindlad, et jagada oma sõnumit ning võidelda väärkohtlemise vastu.
Linda Hartley sedastab oma raamatus „Somaatiline psühholoogia: keha, vaim ja tähendus” („Somatic Psychology: body, mind and meaning” (2004)), et keha, vaim ja emotsioonid on omavahel ühendatud ning mõjutavad vastastikku üksteist. Ta kirjutab ka Candace Pertist, endisest USA riikliku vaimse tervise instituudi juhist, ning tema uurimistöödest selles valdkonnas. Pert väidab, et keha ja vaim suhtlevad vastastikku: „Neuropeptiidid ja nende retseptorid kõikjal ajus ning mujal kehas moodustavad kommunikatsioonivõrgustiku, mis ühendab aju ja närvisüsteemi, endrokiinsüsteemi, immuunsüsteemi, seedeelundid ja teised organid. Tegu on psühhosomaatilise võrgustikuga informatsiooni vahendamiseks” (lk 34).
Hoolitsedes oma keha eest, hoiad ka oma vaimu tervena ja vastupidi. Psühhosomaatiline praktika tugineb teiste seas just sellele arusaamisele ning toob esile viisi, kuidas läheneda vaimsele, emotsionaalsele ja füüsilisele tervisele. Selles lähenemises ei ole midagi uut enamikule liikumisteraapia praktikutele, küll aga lisandub üha enam teaduslikult kinnitatud tõendeid, mis seda lähenemisviisi toetavad.

Rahvusvaheline haare
Sanvedi töö kogub üha enam usaldust ning praegu rahastatakse seda nii riiklikest kui ka rahvusvahelistest fondidest. Sanvedi eesmärgiks on välja töötada selline tantsuteraapia programm, mis saaks rahvusvahelise pedagoogilise tunnustuse, ning saada Kagu-Aasia ekspertkeskuseks selles valdkonnas. Edukas töö Kolkatas viis koostööni rahvusvaheliste organisatsioonidega Bangladeshis ja Nepalis. Hiljaaegu jõuti riikliku koostööni Mumbais.
Sanved rakendab tantsu ka aktivismi meetodina. Sanved alustas rahvusvahelist koostööd Londonis tegutseva organisatsiooniga Living Lens, kellega kahasse on algatatud projekt „Sammud muutuste teel” („Transforming Steps”). Koos juhitakse tähelepanu sellele, et suurte spordiürituste ajal tõuseb inimkaubanduse ja väärkohtlemise määr. Sihikule võeti 2012. aasta olümpiamängud. Kolkata Sanved ja Living Lens rakendavad inimkaubanduse ohvrite puhul loomingulise teraapia meetodeid. Moodustati duosid, ühendati video ja liikumine, et jõuda laiema avalikkuseni ning levitada oma sõnumit. Üritusest võtsid osa ka tuntud Londoni teater Sadler’s Wells ning Jasmin Vardimon Company koreograaf Mafalda Deville. Kolakata Sanvedi praegune trupp, mis koosneb seitsmest vägivallaohvrist, lõi koostöös Deville’iga tantsulavastuse, mille nad esitasid 2012. aasta märtsis Sadler’s Wellsis lõimimisfestivalil (Connect Festival). Loomeprotsessi käigus esitati oma füüsilistele ja vaimsetele võimetele väljakutse, et taastada enesekindlus ja kehtestada end ühiskonnas võimekate indiviididena. Tantsulavastuse koreograafias väljendasid nad oma minevikukogemusi ja võitlust nendega.
Koos Deville’i tantsulavastusega esitasid nad ka lavastuse, mille autor on Susmita Pujara. Selles jutustavad nad oma loo sellest, kuidas on jõudnud sinna, kus nad täna on. 2012. aasta olümpiamängude ajal esitas Living Lens nende lavastuste salvestusi koos teiste dokumentaalfilmidega mitmes paigas üle Londoni. „Sammud muutuste teel” on projekt, mis kõneleb kogu maailmas inimkaubanduse ja vägivalla ohvrite nimel, et avada inimeste silmad nägemaks, mis toimub olümpiamängude ja muude sellesarnaste suurürituste ajal.
Kogukonnapõhine töö tantsu vallas on paljudes riikides siiski võrdlemisi uus nähtus. Inglismaal on kunst tunnustatud meetod, mis kasutusel koolides, rehabilitatsioonis, vanglates, füüsilise või vaimse puudega inimeste abistamisel ja mujal. Paljud praktikud on mõistnud, et kunst on väga efektiivne vahend lähenemiseks kõige erinevamatele inimestele. Kunstiline tegevus  ergutab loomingulist mõtlemist, eneseväljendust, sõnavabadust ja võimaldab uute häälte esilekerkimist. Kunsti abil saab tõstatada küsimusi ja luua foorumeid diskussiooniks, nii nagu tegi Sanved tantsuaktivismi abil Londonis.
Chakraborty kirjutab Sanvedi veebilehel: „Ma olen võidelnud peavoolu arusaama vastu, et tants on vaid meelelahutus või eliidile mõeldud kunstivorm. Visalt on kinni peetud arvamusest, nagu ei saaks tants olla sotsiaalselt, poliitiliselt või kultuuriliselt ühiskondlike muudatuste meedium. Tänaseni näivad paljud olevat sellel seisukohal.”
Andes igapäevaelus kunstile olulisema rolli on ehk võimalik jõuda eri situatsioonides rohkemate inimesteni. Me elame muutuste ajastul ning teravalt on esile kerkinud väärtuste küsimus. Ehk on tantsul ja kunstil aeg esile astuda ja näidata, milliste vahenditega on võimalik ühiskonda edasi arendada?

Tõlkinud Maike Maiste