Ahne hamster lõikuskuul

Tambet Kaugema

„Ahne hamstri ...” kammerlik hubasus mõjub keset seda jõulurüsinat meeldivalt iselaadsena.      Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Ahne hamster ja värvilised jäälilled”, autor Miloš Macourek, tõlkija Leo Metsar, lavastaja ja muusikaline kujundaja Virko Annus,  kunstnik Maret Kukkur, valguskujundaja Georg Oldekop, konsultant Charlekas. Mängib Tarmo Männard. Esietendus 21. XI Köismäe tornis.  Küllap olete teiegi juba mõnda aega kuulnud mingit salapärast raginat ja naginat. Mis muud, teatrid on käivitanud oma jõululavastuste konveierid, mille hoog ei tohi raugeda enne aastat uut. Raha tahab ju teenimist, siis teatritel muul ajal natuke lihtsam majandada, sest erinevalt põllumeestest on teatriinimeste lõikuskuu detsember. Juba novembri kolmandal nädalal tegi otsa lahti nuku- ja noorsooteater, tuues Tallinna vanalinnas Köismäe müüritornis (peamiselt)  väikeste vaatajate ette „Ahne hamstri ja värvilised jäälilled”. 

Kui võrrelda „Ahnet hamstrit …” teiste liigikaaslastega,  siis Tarmo Männardi pinksipallidest punnis hamstripõsed pole ilmselt ainus, mis eristab seda teistest tänavustest jõululavastustest. Kas või mängukoht, vaid poolsada pealtvaatajat mahutav tornisaal, ei vasta harjumuspärasele arusaamale sellest, kus jõulude aegu teatrit teha. Enamasti mängitakse ikka sellistes paikades, kus on võtta suur saal, soovitavalt kahe uksega: ühest lastakse trobikond lapsi sisse, kiire etendus, kommipakk või pisike  kingitus pihku ning aidaa teisest uksest välja, sest esimese ukse taga tungleb juba järgmine trobikond ärevusest õhetavate põskedega põnne. „Ahne hamstri …” kammerlik hubasus mõjub keset seda jõulurüsinat meeldivalt iselaadsena. Olgu mainitud või see, et kolme talvelugu jutustav näitleja saab sellises õdusas ruumis tõesti publikuga suhelda, lastele küsimusi esitada või nõu küsida, ja see pole selline suure saali hõikumine, mille puhul saali reaktsioonist  tegelikult mingit iva ei oodatagi.     

XIV sajandist pärinev Köismäe torn on kahtlemata salapärane paik, põnevust ja hoogu lisavad lavastusele aga ka silmamoondamistrikid,  mille teostamisel on lavastaja küsinud ilmselt nõu mustkunstnik Charlekalt. Eeldades, et Sirbi lugejate seas on vähe lapsi (sest muidu jääks neil teatris osa põnevust saamata), võib mõnda neist trikkidest siinse jutu illustreerimiseks küllap kirjeldada. Ämbrist, millesse lapsed on äsja visanud paberist lumepalle, tõmbab jutustaja välja hoopiski paberlumememme. Või: jõuluvanaks maskeerunud ahne hamstri punase kuue voltide vahelt ilmub kui imeväel võrk apelsinidega. Väheke võlukunsti kulub lastelavastusse ikka ära, teritab tähelepanu ja kütab üles põnevust.     

Kuid mis oleks kõik need osavad trikid ja  vahva mängupaik ilma näitlejata. Tarmo Männard, kes oskuslikult pendeldab jutustaja ja tema juttudes ette tulevate tegelaste rollide vahel, sobib sellesse lastelavastusse oivaliselt kui hamster urgu. Nagu öeldud, tuleb jutustamisele kolm talvelugu. Ühes otsustavad kaks lumememme oodata jäätiselao külmas kevadeni, et tunda ka omal nahal soojust ja näha looduse muutumist värviliseks. Teise loo peategelane külmapoiss võtab nõuks murda  traditsiooni ja maalida akendele ühevärviliste jäälillede asemel värvilisi. Tornilavastuse vaieldamatu maiuspala on päris teatrikülastuse lõpus lugu ahnest hamstrist, kes pistab pintslisse lastele mõeldud apelsinid ning läheb siis ise jõuluvana asemel kinke jagama. Koorest valgete huulte ja punnis põskedega hamsterMännard paneb mõnusast naerust puksuma nii lapsed kui ka nende vanemad – väga lustlik rollilahendus.       

Eraldi kiidusõnad kunstnik Maret Kukkurile, kelle nutikas mõttetöö on teinud võimalikuks sujuvad üleminekud ühest jutustusest teise ja  ühe tegelase juurest teise juurde.