Aitäh eimillegi eest

SANDER REBANE

Nukuteatri „Momo“, autor Michael Ende, tõlkija Helgi Loik, dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mait Joorits, kunstnik Kristel Maamägi, helilooja ja -kujundaja Aleksandr Žedeljov, videokunstnik Taavi „Miisu“ Varm, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Brite Vilgo. Mängivad Doris Tislar, Mihkel Vendel, Andres Roosileht, Leino Rei, Lee Trei, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Karl Sakrits ja Risto Vaidla. Esietendus 14. IV Ferdinandi saalis.

Seda lavastust vaadates oli üks hetk, üks viiv, kui maailm peatus oma majesteetlikult ükskõikses pöörlemises ning see määras minu meelest peaaegu kõik: millise meelestatusega ma seda lavastust jälgisin ja, mis veelgi olulisem, missugune meeleolu saatis mind järgnenud päevad. Sest see avas minus niivõrd selge, puhta, elusa, lausa lapseliku tundmuse, mille kõrval narratiiv ise ning selles esilekerkinud konfliktid ja probleemistik jäid teisejärguliseks, lausa pahupidipööratult kauniks. See, mis minus ununenud paisena avanes, oli kui kartuli maik, mida ei sobi kirjeldada – või kui, siis vaid väga üheülbaliselt. Eks ma siis püüan.

Doris Tislar mängib Momo kõneka vaikimise veenvalt välja.

Gabriela Liivamägi

See oli üpriski lavastuse alguses, kui lavale ilmus too pisike kräsupea. Ta tuli nende kõmisevate butafoorsete trepiastmete vahelt oma natukene tobeda afroameerikaliku soenguga, säravalt õnnistaval naerunäol. Tema käte ettevaatlikus liikumises väljendus mingisugune siiras häbelikkus, mõnevõrra nõiduslik heasüdamlik ujedus. Ning siis too kräsupea lihtsalt vaatas veidi punnis silmi, säraval, kuid seejuures nii alandlikul pilgul meie, publiku poole. Selles oli midagi nii läbinägelikku. Selline erakordselt täpse tunnetusega hetk, mis äratas, vähemalt minus, taas nood igavikulised maailmad, mida ma ikka ja jälle oma üks­luises rutiinis arenenud tuimuses kipun unustama ning mille kõrval kõik olmeprobleemid, sisekaemuslikud tahte­avaldused, nonsensini viidud komplikatsioonid, ängistavad komplekssed mõttemustrid ja olemishirmust sündinud sundus näivad järsku nii väikse, armsa ja tühisena.

Nendeks mõneks järgnenud päevaks kadus too hoolitsev pilk, mis üritab püüda püüdmatut ja luua oletuskujutelmadest oma ratsionalistlike meetoditega midagi tegelikku. Tunded, mida ma olin pidanud eneses ammugi närtsinuks, sirgusid nüüd nagu munast koorunud tibud, nagu värske kevadpehme muru pühadekorvis või kasest tilkuv magus, värske mahl. Olin halvatud, kangestunud nagu kanapojuke kriidiga tõmmatud stardijoonel ja mul ei jäänud üle muud, kui tunda – toda kõikidest spektrivärvidest laetud tunnet. Minu sügav tänu tollele näitlejale ja lavastajale, kes selle hetke, materjali ja pühendumuse lavale tõid ning selle tunde tekkimiseks ja minu seniste teadmiste fassaadi purunemiseks aja ja ruumi lõid. Selliseid tundmusi ei tunne professionaalse kretinismi käes vaevlev siinkirjutaja tihti, aga see oli tõesti üks harv eneseloovutamise hetk, mil suutsin maailma võtta sellisena, nagu ta on, usaldades temas peituvat lihtsust. Aitäh eimillegi eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht