Ajalugu kirjutatakse tuleviku tarvis

Riina Oruaas

Velda Otsuse elulooraamatu kangas on küll tihe ja muster hoolikalt põimitud, kuid jääb võhikule raskesti loetavaks salakirjaks.Pille-Riin Purje, Velda Otsus – nimi eesti kultuuris. Toimetanud Piret Kruuspere. Kujundanud Kersti Tormis. Eesti Teatriliit, 2013. 420 lk.

Näitlejate elulooraamatud on žanr, mille populaarsusest pole enam mõtet rääkida – enne jõulu lähevad kui soojad saiad. Velda Otsusele pühendatud kogumik on üks nende hulgast. „Velda Otsus – nimi eesti kultuuris” tõstab taas nähtavale ühe eesti teatriloos legendaarse naise näitleja lähedaste, sõprade, teatriajaloolaste ja -kriitikute pilgu kaudu, nii tolleaegses kriitikas kui ka hiljem kirjutatud ja kogutud mälestustes, lisaks fotod ja napid faktid lavastuste kohta. Raamatusse on põimitud ka Otsuse vähesed intervjuud (Jüri Aarmale, Ivar Triklile) ja kirjad Teise maailmasõja ajal Ameerikasse põgenenud õde Elsale.
Pille-Riin Purje osa selle raamatu juures on olnud eelkõige koostaja, tekstide valija ja seadja oma, kuna tema kommentaari on üsna vähe ja sellestki saab üks hääl teiste hulgas. Raamatu žanrimääratluseks sobib hea vanamoodne sõna „põimik”, kuna Otsusest kõnelevad paljud inimesed, kelle arvamused on enam-vähem kronoloogiliselt ja temaatiliselt ritta seatud. Käsitööhõnguline metafoor tundub sobivat ka seetõttu, et Otsus armastas väga kududa, nagu raamatust teada saame. Isikliku, nn väikese ajaloo põimumine suurega on elulooraamatute üks peamisi võlusid – üksikisiku valikute ja võimaluste kaudu on võimalik sisse vaadata minevikumaailma. „Velda Otsus” on mineviku rekonstrueerimine paljuhäälse meenutusena, mis annab võimaluse vaatepunkte rikastada, tuua välja mitmekihilisust, elu ambivalentsust.
Raamatu avalaused on Lea Tormiselt ja juhatavad sisse Otsuse-põimiku juhtmotiivid: usutavus, õigesti mängimine, tõetunne, saladus, eneseksjäämine. Teatriajalugu tundvale lugejale on Otsuse-põimik muidugi nauditav. Lugeja, kes ajastut ja Otsust juba tunneb, saab tõenäoliselt emotsionaalse ja vahetu kontakti selle inimese ja tema rollidega. Läbivad liinid on Otsuse (töö)eetika, pühendumine teatrile ja vahelduvad mängulaadid, mille juurde kuulus mure „õige” hariduse puudumise pärast. Kõnelejatele on siingi iseloomulik varasema eesti teatrikriitika ja teatrikirjanduse metafoorne ja idealiseeriv, isegi müstifitseeriv laad. Valitud katkendite toon on valdavalt ülistav, kuid eks see ole juubeliväljaande puhul mõistetav: 2013. aastal möödus Otsuse sünnist sada aastat. Alles lõpupoole hakkab aimama ka Otsuse vastuolulist iseloomu, kui lugeja saab teada, et ta koos elukaaslase Gunnar Kilgasega Tallinnasse tulnuna Draamateatris ei kohanenudki ning et nii mõnegi lavastajaga olid ta suhted pingelised. Needki olukorrad antakse leebelt, rohkem vihjeliselt ja kõiki osapooli mõista püüdvalt.
Sisuliselt võib välja tuua kolm elulooraamatu tüüpilist kihistust: Otsuse isikulugu, tema rollide rida (isiklik teatrilugu) ja laiem teatriajalooline kontekst. Laiem kultuurilugu ja ajaloosündmused on antud vaid vihjamisi. Otsuse eraelust jutustavad tema lähedased, sõbranna Eneken Aksel ning Võsu suvituskoha perepoeg Peep Varju, lisaks on isiklikku tasandit põimitud kolleegide mälestusesse (Tõnu Tamm, Kalju Orro jt). Kirjad õde Elsale on nauditavas lakoonilises sõnastuses, näidates Otsust teravmeelse ja selgepilgulise inimesena, kellele liigne sentimentaalsus võõras, kuid ehedaid tundeid küllaga. Sentimentaalsus on küll maitseküsimus, kuid kaasaegsete meenutustes tundub just seda olevat liiast. Väike kärpimine oleks mõneski aspektis kasuks tulnud, palju on kordamisi. Kogu lugupidamise juures Otsuste sümpaatse perekonna suhtes – kas peame ka viiendat-kuuendat korda lugema, kui väga meeldis Veldale seenel käia, küpsetada ja kududa … See küsimus on muidugi koostajale-toimetajale. Teatritööst taanduva ja vanaemaks saanud Otsuse suhe oma perekonnaga on liigutav, kuid uue info osakaal raamatu teises pooles pole kuigi tihe, kuna suurest pieteeditundest pole raatsitud kellegi südamlikku sõna välja jätta. Seevastu võluvalt humoorikas on Otsuse lemmiklillede korduv motiiv kinkija rõõmuga, et oskas ära tabada selle õige lille, iga kord erisuguse.
Proloogis ütleb küll Pille-Riin Purje, et juba Otsuse eludaatumeid võib mõista teatriajaloolistena (1913–2006) ning et näitleja privaatsusnõuet ei taheta rikkuda. Lugedes jääb koostaja taotlus siiski veidi selgusetuks: kas on tahetud eelkõige kirjutada isikulugu või näitlejaportreed? Esimeseks on Otsuse elulugu antud liiga punktiirselt, teise võimalusena lugemiseks oleks taas olnud hädavajalik tihedam kommentaar nii lavastustele kui ka muutustele teatrielus. Kõige suuremat puudust ongi tunda autori kommentaaridest kas või faktidena, mis seoksid tsitaadid ajastut ja konteksti mitte tundva lugeja tarvis tervikuks. Otsuse sõnad on ju antud – „Ma olen tsaariaegne!” (Ülo Vilimaa mälestustes, lk 376). Saja aasta pikkune lugu, kus vaheldub neli riigikorda, kaks sõda ja mitmed perioodid teatriloos, tuletab eriti teravalt meelde, et teatriloo kirjutamine on nagu sõelaga vee kandmine – ikka ja jälle on vaja tagasi pöörduda esialgse juurde.
Otsuse viimane lavaroll oli Sarah Bernhardt aastal 1988 (John Murrelli „Mälu” Vanemuises), viimane roll raadioteatris 1995. aastal. Praegused noored täiskasvanud ja üliõpilased on valdavalt sündinud nende kahe „viimase” vahelistel aastatel, nende teatrimälus on üheksakümnendad juba eelajalugu. Õppejõuna hindan väga üht teist elulooraamatut, Katri Aaslav-Tepandi monograafiat „Eesti näitlejanna Erna Villmer” (Eesti Teatriliit, 2007, toimetaja Reet Neimar), mis on üks paremaid näiteid, kuidas kokku siduda isiklik ja suur ajalugu ning avada ühe naisnäitleja kaudu terve panoraam. Igalt raamatult ja veel laia publiku lugemislauale mõeldud elulooraamatult, nagu seda on „Velda Otsus”, samasugust süvenemisastet eeldada pole vajagi, kuid liiga tihti paneb raamat küsima „miks?”, „mis juhtus?” ja avama omaenda Vikipeediat. Paraku pole seda igal lugejal võtta.
Purje raamat toob üsna huvitavalt nähtavale mõned põhimõttelised ajalookirjutuse küsimused. Kes on teatriajaloo autor? Kui ajalooraamatu autor saab kõnelda ainult varem kõnelnute kaudu, siis on ta eelkõige vahendaja. Kus peaks kõlama vahendaja enda hääl? Otsuse raamatu koostajad-toimetajad on vahendajatena jäänud poolele teele, Purje on end seekord liiga taandanud oma objekti, näitleja ja tema rolli ees. Usaldatud on allikaid, lastud „ajaloo häälel” kõnelda. Analüüsivama saatehäälena avavad kõige tihedamalt Otsuse rolle Lea Tormise mälestused ning Reet Neimari analüüsivad kriitikaväljavõtted. Värskendav ja hoopis ratsionaalsemas stiilis kui mälestustes üldiselt on Katariina Undi meenutus Otsusega koos salvestatud kuuldemängu tegemisest. Ka selle raamatu puhul saab välja tuua varasemates arvustuses Tambet Kaugema („Lemmikute raamat”)1 ja Andres Laasiku („Jüri Krjukov”)2 märgatud subjektiivsuse ja postmodernistliku killustatuse segu.
Purje enda lühikesed kommentaarid ilmuvad esimest korda pärast proloogi alles peaaegu raamatu keskel (lk 148). Raadioteatri osas on need asjalikud ja vajalikud, kuid mõnigi seos jääb kriitilisemale vaatajale-lugejale otsituks ja ebaveenvaks. Näiteks: kas iga kord eesti teatri lavalt Edith Piafi laulu kuuldes tuleb vaatajale ikka kohe meelde Velda Otsuse roll? Nooremale Tartu publikule seostub Piafiga pigem Diana Klas ja näha Otsust Uku Uusbergi lavastuses „Paplid tuules” heiastumas on vähemalt mulle väga otsitud seos.
Antud on küll lavastuste põhiinfo (daatumid, autor, lavastaja, Otsuse roll), mille abil luuakse raamatu läbiv kronoloogiline telg. Rollide reast lähtumine annab raamatule selge narratiivi, mille ümber eri teemad põimitakse, kuid kohati tekib siiski ladusat lugemist häirivat segadust, nt Võsu-suvede kirjad viivad lugeja korraks taasiseseisvumise aega, siis jätkub lugu 1959. aasta ja Vanemuisest lahkumisega. Mõned teemad (nt haigus ja tantsust loobumine) saavad selgituse alles hiljem, kuna tsiteeritud katkend kuulub sisu poolest hilisemasse aega. Need on siiski pisiasjad, mida oleks saanud kommentaaridena lugejale kergemini kätte anda.
Valitud katkendite süsteemsem jaotamine oleks olnud ehk kasulik, kuid mitte ilmtingimata vajalik – inimese elu kulgemine ajas on ju elulooraamatu juures peamine. Küsimused tekivad juba Otsuse lavatee algusaegade kohta. Kahjuks on jäänud selgituseta Vanemuise balletijuht Ida Urbel, Otsuse lavapartner Udo Väljaots, tantsija Kalju Saareke, ka Ella Ilbak, kellega Otsus oli hilisemas elus kirja­vahetuses. Äärmiselt põnev on selle ajastu teatriinimeste, eriti naiste tee professionaalsele lavale. Väga oleksin tahtnud lugeda võrdlusi teiste sama ajastu naiste Ida Urbeli või Ella Ilbaku haridusteega. Kuigi on mainitud, et Otsuse ametlik kooliharidus ja andmed selle kohta on lünklikud, oleks neid auke saanud ehk veidigi lappida konteksti tutvustamise kaudu. Kogu info mälestustena andmise tõttu on ka vasturääkivusi, nt tantsu­õpingute alguse kohta Tiina Kapperi ja prl Krügeri stuudios (lk 17 ja lk 25).
Teine tänapäeva lugejale tundmatu intrigeeriv ala on selle ajastu naiste kuvand meediastaaridena. Korduvalt on mainitud, et Otsus oli Tartu publikule iidol, kuid taas on jäetud lugejale tühjad pihud, justkui kartes, et see teema on liiga kollane. Vastupidi –
naiste jõudmine avalikkuse objektideks/subjektideks XX sajandi esimesel poolel oleks just aktuaalne uurimisteema. Hilisemal ajal, kui Otsuse tööd mõjutavad erinevad teatrijuhid ja lavastajad, võiks avada neidki – Kaarel Ird, Epp Kaidu jt. Draamateatri perioodi ajast mainitakse teatrijuhtide vahetusi, kuid siin järjehoidmiseks peab lugejal peas olema entsüklopeedia, rääkimata noorele lugejale arusaamatuks jäävatest ajastu nõuetest („vennasrahvaste dramaturgia”) või konkreetsete lavastuste tähendus. Boris Kaburi „Ropsi” uuenduslikkus omas ajas jääb noorele, kes ise juba roboteid meisterdades üles kasvanud, ilmselt hämaraks. Või Panso „Roosiaed” oma ajaloolise taagaga, mida vaid vihjamisi avatakse ainult Otsuse Melusiine rolliga seoses. Ülo Vilimaa „Piafi” skandaali kohta on diskreetselt öeldud, et konflikti tekitanud kriitilised artiklid siinkohal uuesti tiražeerimisele ei kuulu (lk 285), kuid taas: lugeja, kes ei ole kursis sellega, mida nõukogude ajal laval mängida sobis ja mida mitte, ei saa enam aru probleemist, miks oli Piafi eraelu kujutamine mõnele nii skandaalne.
Kuna eesti näitlejatest kirjutades armastatakse nii väga metafoore, võiks Otsuse raamatu kokku võtta nii: kangas on küll tihe ja muster hoolikalt põimitud, kuid jääb võhikule raskesti loetavaks salakirjaks. Kuid saladusega raamat algabki – Otsus oli inimese ja näitlejana saladus. Rohkem saab teada legendist endast kui vaadata legendi taha, kuid kindlasti on selle raamatu väärtus ühe inimese mälestuse jäädvustamine tema kaasaegsete pilgu kaudu. Kaunis ja sooja südamega küpsetatud juubelikingitus, kuid vaade on minevikku pööratud.

1 Tambet Kaugema, Jäädvustamatu järjekindel jäädvustaja. – Sirp 19. IX 2013.
2 Andres Laasik, Palavalt armastatud Jüri Krjukov. – Eesti Päevaleht 6. XI 2004.