Alice’i retk teadlike maitsevääratuste maale

Eesti Rahvusballeti „Alice Imedemaal“ on tänapäevane extravaganza, milles kasutatakse meie ajastule omaseid võtteid ja rütme. See on nüüdisaegne multimeedialavastus mõningase tantsuga.

AARE RANDER

Eesti Rahvusballeti „Alice Imedemaal”, heliloojad Pjotr Tšaikovski, Aram Hatšaturjan ja Alberto Nanetti, dirigendid Kaspar Mänd, Risto Joost ja Lauri Sirp, koreograaf Gianluca Schiavoni, dekoratsioonikunstnik Andrea Tocchio, kostüümikunstnik Simona Morresi, videokunstnik Sergio Metalli, valguskunstnik Valerio Tiberi. Tantsivad Alena Škatula, Laura Maya, Ketlin Oja, John Rhys Halliwell, Iago Bresciani, Ana Maria Gergely, Marika Muiste, Andrea Fabri, Francesco Piccinin, Sergei Upkin, Jevgeni Grib, Ali Urata, Vitali Nikolajev jt. Esietendus 29. XI 2019 Estonia teatrisaalis.

Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ on tippteos, mis ilmselt kõigile tuttav kas raamatu või arvukate lavastuste ja ekraniseeringute kaudu. Nüüd on see lugu jõudnud Estonias balletina lavale. Esimest korda nägi „Alice Imedemaal“ tantsulavastusena rambivalgust 1906. aastal Londonis: tookord jäi tulemus kuhugi pantomiimi ja tantsu vahepeale. Seda traditsiooni näib jätkavat ka koreograaf Gianluca Schiavoni, kellele see on „Medea“ (2015) järel teine kord rikastada Eesti Rahvusballeti repertuaari. Tema „Alice Imedemaal“ esietendus algselt 2017. aasta kevadel Napoli San Carlo teatris.

Mulle on Estonias nähtu kolmas Carrolli armastatud lastelool põhinev balletilavastus. Nii nagu Christopher Wheeldoni 2011. aasta lavastuse (Inglise Kuninglik Ballett ja Kanada Rahvusballett) ning Jorma Elo 2016. aasta lavastuse (Soome Rahvusballett) puhul, on ka seekord nõrgimaks küljeks eklektilisus ja raskused Carrolli jutustatud seikluste ülekandmisel tantsukeelde. Schiavoni ei suuda (või isegi ei proovi?) edastada lugu tantsukeeles.

Estonias leiab Alice vanast teatrimajast käsikirja „Alice Imedemaal“ ning sellest saabki lavalugu hoo sisse. Pole tähtis, kas seiklused leiavad aset unes või ilmsi või on kogu lavastus vaid käsikirja põgus sirvimine, mille käigus jääb lehekülgi vahele ning kus sündmuste jada kulgeb pigem lapsiku õhina kui täiskasvanuliku loogika alusel.

Tegelaskujudega jõuab tutvuda vaid põgusalt, hetkelisus ei anna võimalust süüvida stereotüüpsest esmavirvendusest sügavamale. Ärtu soldat – Francesco Piccinin.

Rünno Lahesoo

Fantaasiaküllased verstapostid. See lavastus pulbitseb fantaasiast. Esimene vaatus on liigagi lennukas, meenutades kunstinäitusel ilma hingetõmbepausideta ühest saalist teise kappamist. On väga värvikaid lavapilte ja huvitavaid tegelasi (näiteks Ana Maria Gergely Ärtuemandana ja Sergei Upkin Kübarsepana), ent need on nagu juhuslikud ekskursioonifotod, kust ei tule esile lavastuslik areng. Tegelaskujudega jõuab tutvuda vaid põgusalt, hetkelisus ei anna võimalust süüvida stereotüüpsest esmavirvendusest sügavamale ega jäta tantsijatele arenguruumi rollilahendusega töötamiseks. Kahju, sest potentsiaali on lavastusel ohtrasti.

Tantsijad on pandud pigem stand-up’i koomikute rolli, kes saavad kenasti hakkama ülesandega püüda tähelepanu ja esmavaimustust (balletikooli õpilaste osalus lavastuses oli sümpaatne ja kõrgel tasemel). Hetkelisusest tingitult ei paku taaskohtumine nende põnevate persoonidega teises vaatuses muud kui mäluvärskenduslikku tõdemust läbitud teest. Lavastuslikult on see kavalkaad paigutatud finaali, kui Alice naaseb Imedemaalt teatrisse, ning sellega püütakse asendada lavastuses puuduvat kulminatsiooni. Küll aga sobitub see jõulu­lavastuste tra­ditsiooniga, kus peategelase reis või balli­­pidu loob võimaluse esitada publikule eksootika ja kummalisuse väljanäitusel üha kummalisemaid tegelasi.

Vaatused tasakaalustamata. Estonia lavastuse vaatused ei ole omavahel tasakaalus. Esimene on visuaalseid ideid nii täis pikitud, et teine vaatus tundub selle kõrval pikale veniva ideenappusena, rõhutades veelgi vajadust korraliku libreto järele. Fantaasialend ei põimu tervikuks, sest puudu on jäänud dramaturgioskustest ning seda ei suuda kompenseerida ka muu loomingulise meeskonna tubli töö. Lavastusel justkui pole olnud otsustavat-vastutavat kunstilist juhti.

Alice’i teekond Imedemaale saab võimalikuks eelkõige tänu Sergio Metalli fantaasiaküllastele videoinstallatsioonidele, mis koos Valerio Tiberi valguskunstnikutööga loovad teatraalse ruumi, maagia, mida balletitraditsioonis jõuluajal lavalt oodatakse. Videokunstniku töö on esmaklassiline ja sellisena meeldiv üllatus meie teatrilavadel. Küüliku-uru kosmos ja ümbritseva maailma dimensioonide muutus olid mõjusad ja tõstsid kõrgele ootuse, et tänapäevane visuaalteater on lõpuks vallutanud Estonia. Paraku ei suudetud sellist tehnilist leidlikkust rakendada läbi kogu lavastuse: mingil põhjusel vaheldusid köitvad lavapildid ja videod maagilist lavaruumi lõhkuva vaheriide allalaskmisega ees­lavale.

Visuaalne fantaasialend viis kohati ülekülluseni ja tõi lavastusse kitšilikkust. Mõnikord tundus, et Andrea Toc­chio lavakujundus ja Simona Morresi kostüümid justkui võitlevad vaataja tähelepanu eest, viies selle koreograafialt kui balletižanri peamiselt komponendilt eemale. Näiteks teise vaatuse mängukaartide lavapilt oli sedavõrd kirev ja silmatorkav, et hakkas häirima laval toimuva jälgimist, ning lavakujundus (selles paiknevad mängukaardid), (mängukaartide spartalikud) kostüümid ja (sportvõimlemist ja balletileksikat kasutav) koreograafia kõnelesid eri ajastutest ning sümbioos kulges halvamaitselise stiilivääratuse ja õnnestunud kitši hapral piiril. Ainuüksi Hatšaturjani „Mõõkade tantsu“ (balletist „Gajane“) kasutamine saatemuusikana mõjus maitsevääratusliku valikuna, mis osutas teadlikule kitšile ning muutuski oma mitmeassotsiatsioonilisuses kõnekaks efektiks.

Lavastuses „Alice Imedemaal“ on värvikaid lavapilte ja huvitavaid tegelasi: Märtsijänes – Heidi Kopti, Kübarsepp – Sergei Upkin.

Rünno Lahesoo

Teatraalne ja lopsakas virvarr. Koreograafial puudus selles lavastuses sisuline funktsioon, kuid rolli muusikateatri intermeediumina kandis see ilusti. See kulges meeldiva tunnetuse ja loogikaga mööda standardse tänapäevaballeti kinesioloogilisi jadasid, mis jäid abstraktseks naudinguks, loomata tundetämbreid (abstraktsed tantsuliikumised on tajutavad pigem füüsilisena kui hingelisena).

Liikumismustrid ei vaheldunud vastavalt tegelaskujule või olukorrale, vaid mõjusid muinaslugu jutustavas tantsuteoses mürana. Lavastusse kätketud loo jutustamiseks oli tuginetud eelkõige miimikale ning nii olid ilma sümbioosita laval kõrvuti balleti vanem (draamaballeti) ja uuem (abstraktsem) suund. Tänapäevase balletikeele liikumismustrid ei haakunud pantomiimiga, nendest ei sündinud terviklikku kehakeelt, kokkupuutepinnaks jäi vaid teatraalsus.

Pantomiimi osa oli lavastuses hästi teostatud ja loetav ning puudutaski mind vaatajana seekord rohkem kui muu tantsuline tegevus. Heili Einasto sõnul on tegemist „ekstravagantselt pantomiimse poeesiaga“1 ja sellisena see lavastus haaraski. Nii miimsed žestid kui ka tantsuliikumised olid dramatiseeritud suureks, mis selle lavastuse puhul ei mõjunud liigse ülepaisutusena, vaid olid stiililt sünkroonis lavakujunduse ja kostüümidega. Teatraalsust lisas koreograafiale ka selliste liikumismustrite kasutamine, mis stereotüübina kuuluvad vodevilli- ja revüütraditsiooni. Seeläbi mõjus lavastuse koreograafia sedavõrd lopsaka virvarrina, et jättis mulje, nagu oleks köögipoolel kulunud aeg eelkõige isuäratavale garneeringule.

„Alice Imedemaal“ on lavastus, mis kindlasti pakub midagi igas vanuses vaatajale: kellele muinasjutulisi episoode, kellele visuaalset fantaasiat, kellele teatritraditsioonide mitmepalgelisust, kellele tantsukunsti lummust jne. Lavastus lummas vaatajate meeli, repetiitoritöö oli korralik, rühmatantsud ühtlased ning tantsijate esitusest õhkus nauditavat rõõmu. Mõnus ja kerge lavastus, mis ei anna võimalust tegeleda rollianalüüsi või karakteriarenguga, sest karakteritel ei ole selles lavaloos erilist kohta.

Vähem kui märkimisväärse balleti­šedöövrina, puudutas see lavastus mind extravaganza traditsioonide kaudu, viies mõtted James Robinson Plancé stiili- ja struktuurivabadele draamadele Londonis, itaalia(-ameerika) balleti-extravaganza’dele, Folies Bergère’i laadi revüüdele Pariisis ning vendade (Lee, Samuel S. ja Jacob J.) Shubertite ja Florenz Ziegfeldi muusikalistele extravaganza’dele New Yorgis. Extravaganza’d on läbi aegade olnud kasvulabor ja vastastikuste mõjutuste mänguväli revüüle, balletile, burleskile ja muudele muusikateatri vormidele. Põhirõhk ei ole loo jutustamisel, vaid suurejoonelisel ja kireval vaatemängul. Seda Estonia „Alice Imedemaal“ pakubki.

Kõrgkultuuri ja camp’i sulam. See on kõrgkultuuri ja camp’i ühisosa avardav lavastus. Kui kitš esindab halba maitset, siis camp on seda teadlikult. Esitusviis on peenetundeliselt kämpilik (pr se camper – julgelt poseerima, esitlema liialdatud viisil) ning mängib teatrikülastajate kunstimaitsega. See on nüüdisaegne multimeedialavastus mõningase tantsuga, tänapäevane extravaganza, milles kasutatakse meie ajastule omaseid võtteid ja rütme.

Lavastuse meeskond on mänginud julgelt klišeedega, tehes seda meeldiva irooniaga ning toonud lavastuse muinasjutulisse maailma kämpilikku esteetikat, millest õhkub teadlikke maitsevääratusi. Kämpilikest klišeedest õhkus maneristlikku mõnusust, ohtrasti loodi assotsiatsioone balletiajaloost alates „Sülfiidist“ kuni „Luikede järve“ ja „Spartacuseni“. Lavastuses on taotluslikku kunstlikkust (ingl artificiality) ja liialdusi. Selles on midagi, mis justkui asetub kõrgemale kontseptsioonist, ei jää märkamatuks, ei ole peavool, sest on rõõmsalt tavapärasest väljas.2

Kirjanik Susan Sontagi sõnul on „camp’i kaubamärgiks ekstravagantsuse vaim“3 ning sellisena on „Alice Imedemaal“ igati uuenduslik lavastus Eesti Rahvusballeti repertuaaris – hästi pakitud ja läbimõeldud meelelahutuslik vaatemäng fantaasiaküllase stilisatsiooniga. Lavapiltides on kõik ornamentaalsed kujunduselemendid saanud kunstiteose osaks.

Lavastuses õitseb juugendlikkus – see on kui tänapäevane art nouveau refereering. Art nouveau püüdis lõhkuda traditsioonilisi piire kaunite kunstide ja tarbekunsti vahel ning sai armastatud kunstivooluks ka XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse lavadel. Lavastuse „Alice Imedemaal“ värvimaailm on muinasjutuliselt ebamaine, juugendlikult eba­tavaline, naturaalseid loodusvärve eirav. Esimeses vaatuses korduvalt kasutatud eesriidetüll on vaadeldav kui juugendstiilis maalide tasapinnaline kvaliteet, mis on varjundita ning loob oma kahemõõtmelisusega kontrasti muidu väga mitmemõõtmeliste lavapiltidega. Teise vaatuse alguses kasutatud roosimustriga eesriie esindab ilmselgelt itaalia juugendit – stile floreale’t.

Kostüümidest õhkub itaalia moe ekstravagantset julgust. Tõugu kostüüm manas silme ette Paul Berthoni 1898. aastal joonistatud pildi Liane de Pougyst ning Tõugu (Jevgeni Gribi esitatud) koreograafia oli (kõigest muust) eristuvalt lummavalt plastiline ja vabatantsuline. See on lavastuse koreograafilisest materjalist see, mis kõige selgemini haakub art nouveau’ga: nõtkelt ja painduvalt voolavad kõverjooned (mida lavakujunduses on leidlikult kasutatud küljeakside peeglitena) ja lõikumiskohtades-liigestes väänlevad sõlmed, kohati koguni kui omanäoline baroki taassünd.

Liblikate kostüümid tõid mälupilti foto Isadora Duncanist „Suveöö unenäo“ haldjana ning liblika kergusega laval ringi hüplevad meestantsijad mõjusid mõnusalt koomilisena ja ka kui õnnestunud põiked balletiajalukku (Marie Taglioni „Liblikas“, Jerome Robbinsi „Kontsert“, Matthew Bourne’i „Luikede järv“ jm). Liblikate ja jaanimardikate kostüümid ja koreograafia mänglesid kämpilikult „nunnuparameetritega“ ning koreograafia puudutab tahes-tahtmata kitši ja en transvesti’d, mis väljendub ka Hertsoginna rolli meestantsija (Vitali Nikolajev) valimises. Kõrvalekalded soorollides on selles lavastuses nauditavad just tänu üle rõhutamata jätmisele ning mõjuvad ilma liigse burlesksuseta.

Lubadused, valikud ja võimalused. Mainitud osutused art nouveau’le ärgitasid ootusi, et see kunstisuund võib pakkuda inspiratsiooni läbi kogu lavastuse (nii nagu läbi küüliku-uru kosmose Imedemaale sisenemises oli Loïe Fulleri „Serpentiinitantsu“ meenutavat maagiat) ning suunata loometiimi stiililise lavastusterviku loomisel. Koreograafias arengut ei toimunud, piirduti välise, visuaalselt illustratiivsega, mis rõhutas lavastuse extravaganza’likku olemust.

Koreograafi suhe muusikasse oli valdavalt üksühene, lihtrütmiline ega pakkunud rütmilist võnget stabiilsuse ja liikuvuse vahel. Alberto Nanetti originaalmuusika ning Tšaikovski ja Hatšaturjani muusikateoste arranžeeringud pakkunuks võimalusi rohkemaks. Teistest lavastustest teada-tuntud muusikateoste taaskasutus pani mõtisklema selle üle, kuivõrd vabad suudame olla varasemast kogemusest ja mil moel stereotüüpseks kujunenu oma assotsiatsioonidega meid mõjutab. Koreograafiliselt on lavastus pigem vanamoeline kui uuenduslik. Lavastuse extrvaganza-mõjud viisid mõttele, kuivõrd kulunud võib olla nüüdisballeti keel. Üksnes pantomiim mõjus selles lavastuses tervendavalt värskena.

Minu balleti-„Alice’ite“ kogemuste taustal osutus Estonias nähtud lavastus neist kõige põnevamaks ning pakkus oma ausa suhestumisega meelelahutuslikku teatritantsu palju mõtteainest. Siin ei piinata süvataotluste ja -tähendustega, vaid luuakse palju keni pilte, mida ei köideta tervikuks, vaid mille kokkusidumine jäetakse teatrikülastaja mureks. Need pildid on kui lavastuse videoprojektsioonis lõnkuvad uksed, mis kutsuvad end avama, ning võtmeküsimuseks on, kust alustada?

1 Heili Einasto, Puudutusepantomiimi poeesia. – Teater. Muusika. Kino nr 1, 2020.

2 Joobin Bekhard, What does it mean to be camp? – BBC 7. V 2019.

3 Susan Sontag, Notes on Camp. Against Interpretation and Other Essays. Penguin Classics, 2009, lk 283.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht