Too tants. Alternatiiv

KAJA KANN

„Ma igatsen sind,“ ütleb mees, keda kunagi kohal pole, ning naine vastab: „Ma igatsen sind ka.“ Ilus, eks ole. Tantsu­teater on hea alternatiiv sõnateatrile, eriti kui elus saab sõnu liiga palju ja kõik jutud saavad räägitud. Tantsuteater on hea alternatiiv, juhul kui sõnad mõjuvad, aga ei toimi. Nad ei tee enam midagi. No ja siis see mees tuleb, ei igatse enam, hakkab tegutsema. Käärib käised üles ja hakkab tööle. Ta tuleb kui tants, mis tegutseb, ja peagi tunned, et see ei ütle sulle mitte midagi. Nii me kõigume kahe äärmuse vahel. Tahame seda, mida pole. Vähemalt mina tahan.

Kunagi ühe prooviprotsessi käigus mängisime koreograaf Thomas Lehmeniga sellist mängu, kus grupp etendajaid liigub ruumis ringi ja valitud hetkel ütleb keegi: „Selle asemel, et ruumis ringi liikuda, on parem istuda.“ Kõik istuvad, istuvad nii kaua, kuni keegi otsustab öelda: „Selle asemel, et siin istuda, on parem pikali visata.“ Kõik viskavad pikali.

„Selle asemel, et rääkida, on parem vaikida.“ Kõik vaikivad. „Selle asemel, et vaikida, oleks parem kükitada.“ Kõik kükitavad. „Selle asemel, et vaikides kükitada, on parem ümisedes kükitada.“ Kõik kükitavad ja ümisevad. „Selle asemel, et ümiseda, on parem ka midagi öelda.“ Grupis valitseb segadus, kas nüüd peaks kükitamise lõpetama või tuleb lõpetada ainult ümisemine. Või et kas on võimalik kükitada ja ümiseda ja selle kõigega ka midagi öelda.

Kui mäng oli juba mõnda aega kestnud, muutusid käsklused kaasavaks, mitte välistavaks. Grupp hakkas koostööd tegema ja üha vähemaks jäi alternatiivseid ettepanekuid. Näiteks nii: „Selle asemel, et seda teksti lihtsalt lugeda, oleks parem lugeda ja kujutleda loetut samaaegselt.“ Ülesanded läksid järjest mitmekesisemaks, aga ka raskemaks teostada. Alternatiivid ei olnud enam eelmist välistavad, need muutusid võimalusteks, mille kaudu loodi olukordi. „Või“ asendus „ja-ga“.

„Selle asemel, et midagi teha, võiks mitte midagi teha.“ Keegi ei tee midagi. „Selle asemel, et mitte midagi teha, võiks midagi teha.“ Kõik teevad midagi. „Selle asemel, et midagi teha, võiks mitte midagi teha.“

Kui minna täieliku välistamise teed, et alternatiiv jätaks selle teise asja tegemata, siis Lehmani mängu mängida ei saa. Tants ja sõna aga ei välista ega tühista teineteist, pigem on nad teineteisele lisatavad, mida ei saa aga öelda tegemise ja tegemata jätmise kohta. Mittetegemise või tegemise puhul kipub võitma mittetegemine ning tegemise ja mittetegemise puhul toimuvad küll mõlemad, aga kindlalt kordamööda.

Praegu ma istun, närin pöidlaküünt ja mõtlen, et kuhu tekst tüürib. Ma veel ei tea. Kindel on see, et saab öelda ja mõelda ja kirjutada samaaegselt. Ma pole näinud sellist sõnateatrit, kus ei liigutaks, ei tõstetaks kätt ega pöörataks end ümber. Tantsuteatrit, kus ei räägita, olen näinud küll. Ehk on hoopis sõnateater hea alternatiiv tantsuteatrile? Sõnateater kui liikumist välistav teater: näitleja seisab laval paigal, äärmisel juhul istub või kõnnib, teeb ainult igapäevaelust tuttavat liikumist. Kui sõnateater oleks tõeline alternatiiv tantsuteatrile, siis ta poleks enam teater, siis oleks see kirjandus. Kui unustada teatri ees olev täiendsõna ära, siis kõlaks see päris jaburalt: selle asemel, et teha teatrit, on parem teatrit teha. Selle asemel, et teha teatrit, saab teha kirjandust küll. Järelikult ei saa olla üks teater alternatiiviks teisele teatrile. Tolles tantsus on alati olemas alternatiiv järsku rääkima hakata, aga tantsija seda parajasti ei tee.

Seejuures ei saa välistada võimalust, et tantsuetenduses on alati võimalus tantsima hakata, selle asemel, et igapäevaliigutusi teha. Kui sa saad midagi millegi asemel teha, siis on see toosama asi. Kui ei saa, siis on tegemist teise asjaga. Alternatiivne ajateenistus on ikkagi ajateenistus, mis sest, et erisugune, aga alternatiivne meditsiin ei ole meditsiin, see on üks teine asi. Kui ma alguses väitsin, et tahan seda, mida pole, siis nüüd mõistan, et tahan ikkagi sedasama asja, aga teisel kujul.

Maailma parim teatrietendus oleks selline, kus kõik võimalused on olemas, mitte teoreetiliselt, vaid tollessamas etenduses. Tantsu puhul oleks tekst –ja teksti puhul tants – võimalusena õhus. Sest alati, kui tehakse valik, jäetakse palju tegemata, nii nagu juhtub majanduses, kus on kasutusele võetud mõiste „alternatiivkulu“ – tehtud valikute tõttu saamata jäänud tulu. Tohutu kaotus, mida ei ole võimalik vältida, kui tahetakse võita. Kunst, kõige laiemas mõttes, võiks ju olla alternatiiv majandusele, kus kõik on korraga võimalik ja millest on ainult võita.