Ananassid lillas kokteilis

Arno Oja

Heidi Sarapuu lavastus on eelkõige Toila vene poeedi Igor Severjanini lugu. Teatri Varius „Ananassid šampanjas”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende ja kostüümikunstnik Jana Wolke. Mängivad Timur Ilikajev, Ele Raik, Lii Tedre, Valeri Sõrtšenko, Peeter Kaljumäe ja Allan Kress. Esietendus 23. XI 2010 Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis. „Ananassid šampanjas” kõlab ilusasti ja aristokraatselt. Sellenimelise luulekogu ilmumise järel (1915) krooniti vene luuletaja Igor Severjanin, ennast ise geeniuseks nimetanud egofuturismi isa, oma kodumaal poeeside kuningaks. Ent Peterburi sõjaväeinseneri perekonnast pärit luuletajale meeldis Eestimaal Toilas suvitamas käia ja 1918. aastal kolis ta lõplikult Eestisse. Heidi Sarapuu lavastus ongi eelkõige Toila vene poeedi Severjanini lugu.

On teada, et Severjanin oli väga musikaalne (kitarri ta vist siiski ei mänginud, kuigi Igori osatäitja Timur Ilikajev lavastuses seda teeb) ja tema värsside helisevast lummusest said omal ajal innustust mitmed eesti luuletajad. Severjanin ise tõlkis eesti luuletajate teoseid vene keelde, viies nende loomingu seeläbi maailma „laiemasse ringi”. Paraku ei vallanud poeet üldse eesti keelt ega suvatsenud tõelise „maailmakodanikuna” seda ka õppida. Tema tõlked valmisid eestlannast abikaasa Felissa Kruudi (Ele Raik) reaaluste järgi. Eks seegi ole omamoodi kahe kultuuri lõimumine.

Variuse lavastus tõukub ajast, mil Severjanin tõlkis Visnapuu luulekogu „Amores”. Sestap ongi Henrik Visnapuu (Allan Kress) lavastuse teine keskne tegelane. Et laval on ka ärritavaid lõmpslauseid pilduv August Alle (Peeter Kaljumäe), tuleneb ilmselt Kaljumäe näitlejanatuuri eripärast. Kirjanduslooliselt sobinuks siia konteksti rohkem Valmar Adams (kelle nimi lavastuses ka kõlab), kuid Adams vajanuks teistsugust esitajat. Miks aga Heidi Sarapuu on luuletaja ja ülikooli õppejõu Boriss Pravdini (Valeri Sõrtšenko) kavalehel taandanud pelgalt kirjandusteadlaseks ning etenduse käigus koguni klaverisaatjaks? Nähtavasti tuleb see kanda lavastaja isepäiste rõhuasetuste kontosse.

Et lavastus on kakskeelne ja eesti näitlejaile (peale seni nimetatute veel Lii Tedre) lisaks kasutatakse ka vene rahvusest osatäitjaid, tuleb kokkuvõttes ainult kasuks. Lavastaja on osanud põimida sundimatu terviku, murdmata eriti pead kahe kultuuri lõimumispunktide üle. Kui Igor esitab nukraid vene romansse, siis miks ei või kaluritüdruk Felissa heas prantsuse keeles šansooni laulda? Pealegi on Ele Raigi laul üks lavastuse tipphetki.

Ananasse ja vahuveini ses lavastuses jätkub. Ja eks olnud Eesti ja Vene vahelisele vaimsele eikellegimaale jäänud Igor Severjanin ise viimaks samuti otsekui võõramaine vili kuulsuse liisunud šampanjaloigus. See violetne neste, mida etenduse kestel ka vahel tembitakse, viitab ilmselt Severjanini Eestis kirjutatud luulekogule „Crème de violette”. Too tuntud kokteili nimega raamat tähistas ühtaegu nii luuletaja kõrgaja tippu kui ka languse algust. Omadele (algul Venemaal, lõpuks Euroopaski) oli kunagine „poeeside kuningas” äkki võõras, võõrastele (Eestis) aga ei jõudnudki omaks saada. Lõpp saabus Eestisse jõudnud Teise maailmasõja kannul, jõulude eel 1941. Vaesuses ja viletsuses.

Ometi oskas nõukogude võimule ning „uuele kultuurile” sobimatu poeet veel pärast surmagi Eesti aja- ja kultuuriloole teene osutada. Suuresti tänu tema hauamonumendile Tallinna Siselinna kalmistul jäi see vana kalmuaed puutumata ning ühes sellega ka näiteks kindral Laidoneri perekonna matuseplats.

Kuid luuletaja elukäigu kõiki murdepunkte on peaaegu võimatu pooleteisetunnises lavastuses näidata. Heidi Sarapuu on seda kuidagiviisi ometi püüdnud teha, mistõttu etenduse lõpp jääb paiguti arusaamatuks ning lilla kokteili osised ei taha hästi seguneda. Ent võtkem seda kui pinnavirvendust. Kokteil ise oli mõjus, ananass magus. Ning suvepäike pole talvise publiku ette jõudnud lavastuse võrseid närtsitanud, vaid pelgalt pisut soojendanud. Enesepüsivusele ja kokkukõlale.