Andres Noormetsa pikk päev

Päevaraamatus ei pääse Andres Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Kolan mööda teatrit ja mõtlen, kas seda teatrivaikust enne proove ja enne hooaega oleks kuidagi võimalik lavastada. Seda, et grimeerimata poolalasti tantsijatar jookseb ihu välkudes garderoobist tualetti. Ja keegi koputab korrus kõrgemal. Viis korda koputab, kuulan, siis on vaikus. Võib-olla mõõdab, et kas sai õigesse kohta koputatud. Suur maja on tühi. Tantsijatar ja koputaja.

Seda ei saa lavastada, siin tuleb teatri piir ette. Võib-olla just selle pärast on suvine teater hirmus, et ta annab teada: kõike võite siin mängida, aga te ei saa mängida mind. Seda, kes ma olen, ma ei luba mängida tühja ruumi, kus iga juhus on sündmus. Mängimist ei saa mängida. Ka mängimatust ei saa mängida, kuigi nii tihti proovitakse.“

Kirjutan selle oma märkmeraamatusse 2019. aasta augusti alguses ühes väikelinna teatris. Andres Noormets hakkab samal ajal Ugalas kirjutama oma päevaraamatut.

Kodeerimine. Mitmed lavastajad, kellega elus olen kokku puutunud, on korranud nagu mantrat: analüüsima peab siis, kui asi ei toimi. Ei ole mõtet näitlejat peatada, kui ta liigub hooga õiges suunas, las ta avastab ise stseeni või lavastuse tuuma. Ka lavastaja ei pea tuuma päris alguses aduma, see äratundmine sünnib proovides.

Noormetsa tekstis kordub kodeerimise motiiv, mis, mulle tundub, on olemuselt sünteetilist laadi. See on loov, mitte lahti võttev: „Lavastamine pole ju ainult tekstide viimine lavalisse vormi. See on sama palju ka sõnumite kodeerimine ja dekodeerimine, inimese sügavamate olemuskihtide puudutamine ja nähtavakstegemine“ (lk 69). „Kunst kodeerib reaalsust, muudab võimatuks konkreetsed nimetamised ja kokkulangevused. See pole manipulatsioon ega imitatsioon. See on mateeria tihenemine, energia muundumine.“ (lk 100).

Ja kohe mõni lehekülg hiljem (107-108): „Etendus ongi ju mõeldudki ühekordseks külastamiseks ja need umbes kaks tundi peavad olema piisavad, et vaatajale kohale jõuda. Siiski on palju koode ja ruume, mida pole võimalik esimese hooga avada, mis jäävad saladuseks.“ Ja lk 121: „Ma vaatan ümbrust sõnadega, kirjutan neid üles nägemismeelega sünkroonis. Ümbrus on selge ja sirgjooneline, pole kontrolli ega kodeerimist. Ma ei pea midagi valmis saama. Ma võin teha vigu.“

Ja lk 157: „Ja ma tean, et tüki pealkiri võib ikkagi muutuda, sest pealkiri on juba valmis lugu. Selles on kood, võimalused, lõpptulemus. Aga valmis looga ma alustada ei taha.“ Lk 197: „Füüsika ja keemia tõestavad, et suurt osa elust on võimalik väljendada läbi valemite. … Ometi on asju, mille olemus on erinev. Näiteks luuletused, mõned romaanid. Muidugi võivad needki olla valemid, millest saab välja lugeda vajalikke sõnumeid, juhiseid, saada teadmisi, aga on olemas selliseidki, mis meelega teadvust hägustavad, kuhugi välja ei vii, teadmatusse seiklema jätavad. Niisuguseid raamatuid hindan ma väga kõrgelt, kaks neist on Rakvere lavastuse koodiks.“ (Need väljavõtted on kuupäevadest 23. IX 2019, 16. XI 2019, 24. XI 2019, 11. XII 2019, 16. II 2020 ja 12. IV 2020).

Kood ja kodeerimine on mõisted, mis esinevad tekstis isegi siis, kui need pole üksüheselt kirja pandud. Noormets on pidevalt ametis kodeerimisega näiteks Raadioteatris: mil viisil näidata ruumi helide kaudu? („Kuula, ja sa näed“). Ja dekodeerimisega näiteks haikusid lugedes (lk 192). Koodi mõistest lugedes ei pääse, see on nagu Viljandi järv, ümber mille Noormets sadu kilomeetreid maha käib. Teinekord tuleb keegi vastu, vahel kohtub ta kellegagi, kord näeb liblikat ja oravat. See tekst otse kutsub ennast dekodeerima.

Andres Noormetsa kasutatav olevikuvorm hoiab pidevalt tuleviku lahti, tema lause on sageli lühike ning täpne (justkui remark).

Foto raamatust

Kerge päevaraamat. Mulle annab lugemise võtme lõik leheküljel 169: „Kui ma lugesin aastaid tagasi Italo Calvino „Ameerika loenguid“, siis sain äkki aru, mis on teksti maitse, tekstuur, arhitektuur. Kandsin seda tumeroheliste kaantega miniatuurset raamatut kõikjal kaasas, reisisin temaga, lugesin enam-vähem lõigu või lause kaupa – nii magus oli see tekst, nii mitmekihiline ja lummav. Selle raamatu kaudu sain esimest korda aru, et väike võib olla suur – igas mõttes. … olen luusinud Sienas ringi, tema tumeroheline raamat seljakotis.“

Siinkohal panin ma Noormetsa päevaraamatu käest, endast eemale, ära. Ma lugesin täpselt sama moodi Calvino „Ameerika loenguid“, kandsin seda kaasas. Ja isegi Sienas oli mul see väike tumeroheliste kaantega raamat seljakotis. Paduvihmas, mis leotas läbi minu, seljakoti, ja kleepis igaveseks kinni raamatu lehed.

Mäletan sealt ühte lõiku („Kergus“) lk 24: „… läbi sajandite on kirjanduses omavahel võistelnud kaks vastandlikku kutsumust: ühe püüuks on teha keelest kaalutu element, mis hõljuks asjade kohal kui pilv või pigem õhuke loor või koguni magnetväli; teise püüuks on anda keelele kaal, tihedus, asjade, kehade ja tundmuste konkreetsus.“*

See kergeks saamise tung, mängu lendutõusmise tung esineb Noormetsa tekstis läbivalt. Ta saab seljavaludest võimlemise abil jagu, nii et ei pea operatsioonile minema (lk 97), mis omandab hoopis uue tähenduse Calvino loengu peale mõeldes. Tema üks suurepärasemaid näiteid (lk 20) kergusest on „Dekameronist“, milles poeet Guido Cavalcanti tüütute aadlinolkide käest „nõtkelt“ üle hauakivi hüpates pääseb. „Mu härrad,“ kostab ta nende nöökimise peale surnuaial, „omas kodus võite mulle mida tahes öelda.“ Surnuaiast ei pääse ka Ugalas töötav Noormets, aga tema surnuaed on cavalcantilikult (calvinolikult?) kerge, selles on nali ja naer: „Tulin tööle läbi surnuaia. Minu sadismiklubikaaslased Ene Nirgi ja Kaarin Raid pikutavad seal üsna lähestikku. Neist möödumine annab alati elujõudu ja ajab naerma. Kõige naljakam oleks, kui mind mõne aja pärast neid ühendava sirgjoone keskmesse maetaks.“ (lk 64).

Calvino piiritleb Cavalcanti abil: „Mulle seondub kergus täpsuse ja määratlusega, mitte ebamäärasuse ja juhuslikkusega“ (lk 25). Noormets küll igatseb teatavat hämarust („on ruume, mis jäävad saladuseks“), seejuures ütleb ta vestluses tütar Kadri Noormetsale lk 212: „Mulle meeldib minu töö … See seisneb hetkede ja piltide tähele panemises, salvestamises, üles kirjutamises … See on võimalike ruumide ja inimsuhete elust välja noppimine, nende prepareerimine. See on nagu liblikate püüdmine, kogumine, uurimine, säilitamine.“ Millele Kadri Noormets vastab: „Sa lihtsalt oled nii armsalt põhjalik!“ Kergus, mille poole Noormets püüdleb, paistab olevat nimetamise raskusest hoidumine, mitte niivõrd kodeerimine, vaid dekodeerimine. Mitte koodi kui süsteemi, struktuuri loomine, sündmuse pealkirjastamine, vaid sellest viimase võimaluseni hoidumine, et anda inspiratsioonile, juhusele, välgatusele proovis võimalus.

Täpne päevaraamat. Päevikul pole autorit, tal on oma „mina“, niisamuti nagu koeral on omanik. Omanik pole koera autor, aga nad on lahutamatud, nad lähevad teineteise nägu. Päevikut võib lugeda nagu juturaamatut, aga seda ei saa analüüsida samade tehnikatega: lõppude lõpuks on päeviku kirjutaja luust ja lihast inimene. Kõige paremagi tahtmise juures ei saa talle ette heita, et „teise vaatuse pööre jäi nõrgaks“. Elus ei ole vaatuseid, vaata kuidas tahes. Isegi kui autor proovib oma elu jagada perioodideks või vaatusteks, selginevad need alles tagantjärele, kirjutamise ajal pole ta neist teadlik. Andres Noormetsa päevaraamatus on põnev ja teataval määral isegi entomoloogiliselt (lk 212) huvitav jälgida, millise usinusega inimene plaanib, kahtleb, püüdleb, ning siis pannakse teatrid 2020. aasta kevadel kinni.

Noormets kirjutab oleviku vormis, mis asetab lugeja sündmuse keskele. „On päeva esimene tund. Ma seisan jätkuvalt Tallinnas Vaba Lava laval ja mängin oma elu pikimat DJ-setti.“ (lk 76). Lk 133 satub lugeja rõhutatult tuleviku ning mineviku vahele: „See, mida ma näen, on enamjaolt tume, värvidelt korduv, häiritud. Räägime Taavet Janseniga ühelt esinemisplatsilt teisele jalutades juttu, mõtleme nähtud asjadest edasi“ (kirjutaja on just näinud esimese kursuse lavastajatudengite esimese semestri erialatöid). On eeldatav, et Noormets ei kirjutanud neid ridu kõndimise ajal või plaate mängides, need on mingil veidi hilisemal hetkel, aga olevikulises situatsioonis kirja pandud. Ilukirjanduses on oleviku vormis teatav pahaendelisus: muidu minevikus antud jutustus põikab olevikku tavaliselt siis, kui midagi ootamatut juhtuma hakkab. Mõrvar ilmub kardina tagant ja suskab peategelast noaga.

Kui üldjuhul vaatab päevaraamatu kirjutaja oma möödunud päevale tagasi ning kirjutab minevikus, siis Noormetsa rõhutatud olevik muudab lugemise raskeks. See raskus ei seisne mitte raskepärases sõnastuses, ei, päeva­raamat on kerge lugemine. Ent eesti keeles pole oleviku vormil tunnust, mõni -b või -vad sõna lõpus ei mõju, ei juhi tähelepanu: mistõttu (täiesti minu isiklik seisukoht) on meie keele omane tegevusväli minevikuline.

Isegi „Eesti keele käsiraamat“ ütleb: „olevik on pöördsõna finiitne ajavorm … tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel“. On minevikuvorm, ja siis mitteminevik. Selles tunnusteta mitteminevikus on oma ehedus: „Ribakardinate vahelt vaatab sisse valguses suplev surnuaed. Sadakond meetrit eemal magab Kaarin Raid.“ (lk 52). Aga ligi 250 lehekülge tunnusteta mitteminevikku kurnab, muudkui ootad, oled valvel, ärevil, et mõrvar juba suskaks, ja ega ta suska. Sellise teksti lugemine on nagu nädal enne esietendust (lk 158), mil aeg ja ruum muutuvad, see on kirjutaja püüd pääseda mälulisest kirjutamisest: „Mul on pidevalt tunne, et ma elan ühte ja ainust päeva, minu mälu on deformeeriv, pöörduv, äravoolav.“

Selline kirjutusviis annab ootamatusetunde, lugeja usaldab kirjutajat, kuna too asub vahetult sündmuses, juhtuv juhtub praegu. Hetke piirid on hekk Giacomo Leopardi ümber, millele Calvino tähelepanu juhib: see varjab ära ümbritseva, andes kujutlusvõimele vaba voli. Noormetsa hetkes on võimalik kujutleda määramatust, taevaid ja inimesi, selles on vahetus, nauding ja ka hirm, millest ta tennisemängu konkreetsuse ja kiirusega üle saab.

Kiire päevaraamat. Hedi-Liis Toome kirjutab päevaraamatu eessõnas: „Andres Noormetsa päevik on žanrilt dokumentaalne, aga sellest ei puudu poeetika.“ Muidugi võib teatriuurija lugeda päevaraamatut kui dokumenti ja siin on hulk huvitavaid seiku viimaste aastate kultuurielu kohta, aga Noormetsa puhul on poeetika peamine raamatu funktsioon ning dokumentaalsus järgneb ning allub sellele.

See poeetika seisneb ajalises kokkupressituses ning elliptilisuses. Lavastaja töötab ajaga, see on tema peamine meedium: sõnateatris peab ta mahutama mõned päevad või aastakümned kahte tundi. Teksti aeg võib kulgeda ühte moodi, lavastaja otsustab, et „ei toimi“, tuleb muuta. Stseenis on omad rütmid: näitleja kümnesekundiline pilk üle saali kätkeb endas aastaid, alltekst võib mahutada terveid elusid.

Noormetsa olevikuvorm hoiab pidevalt tuleviku lahti, tema lause on sageli lühike ning täpne (justkui remark). Tekst voolab kiiresti, need 250 lehekülge loeb kergesti mõne tunniga läbi, aga just niimoodi ei tohiks seda teksti lugeda. Tema poeetiline funktsioon seisneb lühikestes, seisatunud hetkedes, paigal olevates lausetes.

Paaril korral tsiteerib Noormets Saari­koskit: „Vahel mõtlen, et kui oleks jahe tekk.“ Või sealsamas leheküljel 137: „Siis tuleb uuesti pimedus. Akna taga keerleb üksikuid märja lume helbeid. Linnud ja koerad on vait.“ Need on Noormetsa sirgjoonelised hetked, mil pole kontrolli ega kodeerimist. Sedastus on päevaraamatu poeesia funktsioon, aga see ei toimiks, kui poleks üldist kulgemist teatrisse, raadiosse, tennist mängima või ümber järve kõndima. Dokumentaalsed hetked loovad lavaruumi, ehitavad kulissid, tekstis mängib seisatunud ja kodeerimata hetk: „Lõpuks lähen kinno. Kino on parim puhkus ja lõõgastus. Ma isegi ei vaata, mis seal kavas on. Täna on mul täiesti ükskõik“ (lk 102).

Calvino kirjutab sellest loengus „Kiirus“ (lk 52): „Ajastul, mis märgib ülikiirete ja hoopis suurema tegevusraadiusega teabeallikate võidukäiku, mis ähvardab suruda igasuguse kommunikatsiooni ühetaolisesse homogeensesse koorikusse, on kirjanduse funktsiooniks olla kanal erisuste vahel, niivõrd kui erisused on olemas, ja seejuures mitte erisusi õgvendades, vaid esile tõstes …“ Asjad on erisugused lihtsalt seepärast, et need on erisugused. Noormetsa tekst oma vahelejättude, põigete ja lindude vaikimisega tõstab suurepäraselt esile asjade erinevuse, tema tekst ei sulata möödunud aega ühtseks homogeenseks vormiks pealdisega „üksteist kuud Andres Noormetsa elus“. Ja selles on lugemise nauding, päevaraamatut ei tohiks kergekäeliselt (kergesilmselt?) lihtsalt läbi lugeda.

Paljune päevaraamat. Viienda loengu („Paljusus“) lõpul kirjutab Calvino (lk 131): „… kui vaid oleks võimalik teos, mida saaks luua oma „minast“ väljaspool, teos, mis võimaldaks väljuda individuaalse self’i piiratud perspektiivist, mitte ainult selleks, et siseneda teistesse meiega sarnastesse „minadesse“, vaid et panna kõnelema ka see, kes ei kasuta sõnu: räästale laskuv lind, kevadine puu, kivi, tsement, plastikaat …“

On veider ja paradoksaalne märgata kõnelevat lindu ja kevadist puud tekstis, mis on saanud endale päeviku kuju. Päevik on ju äärmiselt minakeskne teos, sellises tekstis individuaalne self ju otse kehtestab end! Noormetsa teksti puhul pole see nii iseenesestmõistetav.

Loengu algusepooles võrdleb Calvino itaalia keeleuuendaja Carlo Emilio Gadda (1893–1973) ja Robert Musili loomingut ning kirjutab Gadda kohta lk 114: „Veel enne kui teadus ametlikult tunnustas printsiipi, mille kohaselt vaatlemine ise modifitseerib teatud viisil vaadeldavat nähtust, teadis Gadda, et „tunnetada tähendab reaalsusesse midagi juurde panna; tähendab reaalsust moonutada.“ … Kui Gadda kirjutamislaadi määratleb pinge ratsionaalse täpsuse ja pöörase moonutamisiha vahel … siis Robert Musili … puhul ilmneb seesama pinge matemaatilise täpsuse ja inimkeskkonna sündmuste ligilähedase väljenduse vahel, mida iseloomustab täiesti erinev kirjutamisviis: voolav, irooniline, kontrollitud. Üksik­lahendite matemaatika – see on see, millest unistas Musil.“

Noormets ei ole entsüklopedist, ta ei ürita kirjutada ära ajastut, mõtte- või ulmailma. Kui aus olla, siis tundub, et ta ei ürita ka ennast ära kirjutada, tekst ei pane punkti mingisugusele perioodile Noormetsa elus (kuigi see selgub alles tagantjärele ja võib-olla aastate pärast). Seejuures on ta täiesti teadlik, et tema vaatlus moonutab tegelikkust ja on rõõmus, kui teda tähele ei panda (lk 126).

Ta üritab paljususest loobuda ning lõik lk 143 kõlab äärmiselt calvinolikult: „Mõtted lähevad teatrile, rituaalidele teatris. Need tunduvad olulised. Eriti tänases päevas, kus liigne küllus ja inimajust läbi voolava materjali rohkus lihvib püsivate asjade olulisust järjest õhemaks. Kuigi informatsiooni on ülekülluses, oleks paljude tänaste inimeste isiklikud põhiseadused võimalik paari lausega üles kirjutada, preambuleid neis ilmselt polegi.“ See peaaegu kordab mõtet kirjanduse rollist Calvino loengus: kirjanduse asi on ühendada asju, mis on erisugused, lihtsalt kuna nad on erisugused.

Noormetsa tee kulgeb üksiklahendite matemaatika ja moonutushirmu vahel. Tema meetod on täpne nagu entomoloogil, kes lükib mardikaid ja liblikaid nõelte otsa. Noormetsa lind, kivi või järv piirdub mõne sõnaga, harva on nähtul üle ühe adjektiivi küljes. Lumi on märg, inimesed on viisakad, kained. Ta ei kirjelda maailma katki, vaid asetab nõela otsa: „Ma olen näinud vaeva, et ehitada endas üles terviktajusid, ehitada niisugust loovat ja vastuvõtvat aparaati, mis ei lõhuks maailma osadeks“ (lk 248).

Päevaraamatus ei pääse Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on. Lavastajana teab ta hästi, et näivuse loomiseks ja edasi andmiseks on vaja konkreetseid esemeid, valgusi, helisid, sõnu. Teatris ei saa tool „võib-olla“ laval olla, see kas on või see ei ole. Ta muudab nähtavaks „inimese sügavamad olemuskihid“, tema enda kihistused, aga ta hoidub neile kommentaare lisamast. Noormetsa päevaraamat on justkui oma minast väljaspool või püüdleb sinna. Tekstis õnnestub Noormetsal lavastada kesksuvist tühja teatrit, kus iga juhus on sündmus.

* Italo Calvino, Ameerika loengud. Kuus meeldetuletust järgmiseks aastatuhandeks. Tõlkinud Ülar Ploom. Varrak, 1996.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht