Änksad musketärid Ugala tuusal laval

Kuskil on nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. Ugala teater hüppas sellest suure varuga üle.

ANDRUS KARNAU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ugala teatri „Kolm musketäri“, autor Alexandre Dumas, tõlkija Tatjana Hallap, dramatiseerijad Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak, koreograaf Rauno Zubko, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Sander Aleks Paavo, lavavõitluse seadja Kaire Russ. Mängivad Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula jt. Esietendus 17. VI Õisu mõisa pargis.

Kui Ugala teatri „Kolm musketäri“ sai vaadatud, valdas meeli kerguse, isegi mõningase ülendatuse tunne. Õigupoolest on kuskil nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. See asub igal teatri­vaatajal isesugusel kõrgusel. Minu meelest läks Ugala sellest suure varuga üle.

Kui lugesin, et „Kolme musketäri“ dramatiseerivad lavastaja Tanel Jonase kõrval Laura Kalle ja Liis Aedmaa, teadsin, et tuleb minna. Kõigepealt sellepärast, et „Kolmest musketärist“ on poisieast helge mälestus, ning veelgi rohkem selle­pärast, et Kalle ja Aedmaa lavastatud „Kui sa tuled, too mul lilli“ sööbis hinge. „Kolm musketäri“ on seiklusromaan – ja kuigi Alexandre Dumas seal küll mõne repliigiga pisut moraliseerib Louis XIII ajastu üle, siis lavastuses seda ei tehta.

Ugala teatri „Kolme musketäri“ lavastuse juhtmõtteks on kerkinud õnnelikust juhusest kinnihaaramine. Esile tõuseb valmisolek, et inimese elu ainus šanss võib avaneda iga hetk. Ugala lavastuses õpetab elukogenud Athos (Martin Mill) d’Artagnani (Jass Kalev Mäe) sõnadega: „Terve maailm ongi alati sinu vastu.“ Ugala d’Artagnan ja kolm musketäri võivad küll hüüda, et üks kõigi ja kõik ühe eest, aga võitlevad nad igaüks enda eest. Võin vaid aimata, aga lavastaja ja tema kaasdramaturgid on ilmselt alateadlikult valinud Dumas’ romaani tõlgenduse, mis on ka praeguse Eesti ühiskonna üsna täpne iseloomustus.

Ega ma oodanudki ühiskonnakriitikat. Ei, „Kolmes musketäris“ räägitakse vaprusest, armastusest ja reetlikkusest. Seda kõike läksin ma Õisu mõisa õuele otsima ja ka leidsin koos pisukese üllatusega. See näitab tegijate professionaalsust, sest ennekõike tahab vaataja ikkagi vana head ära tunda. Vaataja on õnnelik, kui saab omaette pomiseda: ja-jaa, ma teadsin ju, et Porthose mõõgarihm on vaid eestpoolt kullatud. Või kui musketärid lavale tulles kordavad nõukogude menufilmist pärit lööklaulu refrääni esimest rida: para-para …

Jass Kalev Mäe on d’Artagnanina tuus ja änksa.

Priit Loog

Üks mu sõber ütles pikemalt keerutamata, et Jass Kalev Mäe oli d’Artagnanina tuus ja änksa. Kirjakeeles on see siis: lahe, vahva, ilus, stiilne ja äge. Ta sobis lavastuses kolme musketäriga tõesti hästi kokku. Porthost mängis Oskar Punga ja Aramist Alden Kirss. Eesti teatris pole see tavaline, et kogu näiteseltskond hoiab ühtviisi tugevat joont. See on kiitus kõigile näitlejaile ja lavastajale, kes on osanud pinget ja mõtet leida igas kaugemaski nurgas ja pealtnäha tühisemaski liigutuses.

Nurki oli laval palju. Õigupoolest oli see tuus ehk ilus ja stiilne lava. Kolmel ja poolel tasapinnal, kulissideks Õisu mõisa park, järv ja tiik. Korrapärane, nagu ka vaatajate selja taha jäänud mõisa peahoone. Kui siia liita vahestseenides kohati balletitrupile iseloomulikult täpsete kujundite võtmine lavalises liikumises, moodustub tugev korrapärane tervik. Liikumisega lõi trupp kujundeid: sõda, lein, ootusärevus. Ühtlasi andsid sellised lavastusvõtted kolme musketäri loole justnagu mõttelise teise tasapinna. Kõrvad kuulevad, kuidas väsimatult Constance’i või Mileedit otsitakse, aga silmad näevad veel midagi, ja see kõik mõjub suurejooneliselt ja ülendavalt. Õnnestunud võte on tuua lavale üheaegselt tegelased, kes üksteist näha poleks tohtinud. Nii lisandub pinget ja põnevust, kui Mileedi sõna otseses mõttes kardinali silme all hukatakse.

Kui suveteater tunneb tavaliselt rõõmu segadusest, siis Ugala vastupidi ehitas sümmeetriat ja mustreid. Kuna neljast küljest rangelt piiratud lavaruumil puudus katus, oli see justkui katse kogu ilm kunstipärasesse korda suruda. Tunnustussõna tuleb öelda kostüümikunstnikele Kristjan Suitsule ja Sirli Pohlakule: musketäride sinikuued ning kardinali must rõivas ja Mileedi veri­punane kleit kombineeruvad vastandlikeks vägedeks.

D’Artagnani hoogsusest hoolimata tundsin temas puudust grammikesest vastuolulisusest. Lavastaja käe all oli ta lihvitud nii positiivseks, et kõik inimlik oli peaaegu välja uhutud. „Kolm musketäri“ pole psühholoogiline näitemäng, kus luuakse sügavaid karaktereid, ent mõned näitlejad oskasid ikkagi leida hetke ja võtme, et oma roll vaataja meelde vajutada. Eriti hästi õnnestus see Andres Tabunil, kel oli laval kolm rolli. Ta oli otsatult soe de Treville’i rollis, lihtsameelne kõrtsmikuna ning finaalis halastamatu timukas. Klaudia Tiitsmaa Mileedina kehastas salalikku kurjust. Tema hukkamise stseen oli lahendatud efektselt ja usutavalt. See oli mõjus, kuidas Mileedi püüdis end möödapääsmatust karistusest välja murda. Kardinali (Janek Vadi) machiavelliliku julmuse külma hingust oli tunda soojast suveõhtust hoolimata.

Kui kritiseerida, siis tegelikult ei ole vaja kalli pileti ostnud ja võib-olla Eesti teisest otsast kohale sõitnud vaatajaid rahvalike naljatustega lõbustada. Nad on juba otsustanud oma õhtu teatris veeta. Kriipis stiilikõrva, kuidas d’Artagnani ema hüüdis kodunt lahkuvale pojale: „Hoia jalad soojas!“ Või lõputu hulk „kuradeid“ musketäride suust. Milleks? Nii nagu Dumas’ romaan, on ka dramatiseering stiililiselt pigem ülemistes helistikes, väljapeetud ja hillitsetud, mistõttu geinali või sobimatus kohas kõlavad vandesõnad kisuvad näidendit maadligi. Siiski oli ka õnnestunud tänapäevaseid lisandusi. Õnneks oli tarbetut õige vähe ja peale jäi püüd mängida kaheplaanilist seiklusnäidendit, milles on peale hoogsa põnevuse veel midagi, mis vaatajat tõstab ja kannab.

Ilus detail oli see, et võitlusstseenides, mida mõistagi oli rohkem kui üks, haarab mõõga ka nunnariietes naine. See on jällegi näide teisest mõttelisest tasapinnast, mis püüab end teada-tuntud musketäride loost lahti rebida. Ühes võitlusstseenis on vastamisi eranditult mehed naistega. Kas floretiga nunn püüab midagi öelda? Ma ei tea, pigem näitab see jutustamise stiili muutust ühiskonnas, kus soorollid pole enam nii ranged. Selliste võteteta poleks lavastus enamat tühisest kostüümidraamast.

Klišeelik on öelda, et see oli elujaatav näitemäng, aga ta oli. Vaatajaisse paiskus ports elurõõmu. Romaan pakub seda ning lavastajad-näitlejad oskasid selle üles korjata ja edasi anda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht