Armastuse muutumine ajas

„Esimese armastuse“ kompositsioon on tahtlikult keeruline, montaaž tempokalt vahelduv, näitlejad vahetavad rõivaid ja rolle kiirusega, mis tihti raskendab vaatajail mõistmist ja kaasaelamist.

JAAK ALLIK

Eesti Draamateatri „Esimene armastus“, autor Andra Teede, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Ingmar Jõela, helilooja Veiko Tubin. Mängivad Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Teele Pärn, Marian Heinat, Kaie Mihkelson, Martin Veinmann, Janno Jaanus ja Alver Linnamägi. Esietendus 1. VIII Viinistu seenekasvatuse siseõues.

Mari-Liis Lill on saavutanud Eesti teatri­ilmas üsna unikaalse positsiooni. 2013. aasta aprillis esines ta riigikogu saalis loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel kõnega „Mis on sellel pildil valesti?“ ja sai hetkega tuntuks kogu riigis. Peagi lahkus ta näitlejakohalt Eesti Draamateatris, võttis endale oma teatritegevuse eest täisvastutuse ning järgnenud aastate jooksul ongi tema kunstiline käekäik olnud nagu tõestuseks, et tol korral kõnepuldist räägitu polnud lihtsalt kellegi ettekirjutatud teksti etlemine, vaid näitlejanna enda tõde ja südamevalu.

Algas see 2014. aastal depressioonist kui ühiskondlikust probleemist kõnelenud Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühislavastusega „Varesele valu, harakale haigus“, mille autor ja lavastaja oli ta koos Paavo Piigiga. 2015. aastal tuli Vabal Laval välja lavastus „Sugu N“, mille autor oli küll Maria Lee Liivak ning lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, ent olen kindal, et ilma Mari-Liis Lilleta, kes oli seal märgitud „vaid“ ühena esinejaist ning teksti loojaist, poleks see tänapäeva naiste ühiskondlikest ja perekondlikest rollidest väga otsekoheselt kõnelenud lavastus sündinud.

2016. aasta aprillis tuli lavale kahe aasta jooksul ette valmistatud Tallinna Linnateatri ja Vene teatri ühisprojekt „Teisest silmapilgust“, milles väga valuliselt ja teravalt kõneldi rahvustevahelistest pingetest tänapäeva Eestis. Mari-Liis Lille ja Paavo Piiki kui autoreid ja lavastajaid hinnati selle töö eest riikliku kultuuri aastaauhinnaga. Sama aasta sügisel valmis Vabal Laval Oleg Sulimenko loodud „Ma pigem tantsiksin sinuga“, kus Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler „tantsisid“ Piret Jaaksi integratsiooniteemalisi tekste, kuid kuna lavalt lausutu pidi kohanduma iga etenduse publikuga, siis usun, et ka selle lavastuse juures oli Mari-Liis Lille roll lihtsast osatäitjast kaugelt suurem.

Seejärel tõi Lill Endla teatris lavale oma esimese täiesti iseseisva lavastuse „Väljast väiksem kui seest“, mille teksti autor on koos Lillega taas Maria Lee Liivak ning milles näidati meile ausa avameelsuga tol ajal veel üsna uue fenomeni ekreiidi kujunemist ja kasvavaid ambitsioone. 2018. aastal esines Lill taas koos Paavo Piigiga teksti ja idee autorina Tõnn Lambi Eesti Draamateatris lavastatud „Jaanipäevas“, mis kujutas elu tänapäeva Venemaa nn eesti külades, kuhu 2016. aastal ekspeditsioon autorid viis.

2017. aasta lisandus Lille näitlejabiograafiasse osatäitmine Damir Salimzjanovi (veel tänavu suvelgi mängitud) lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, kuid julgen arvata, et ka see valik polnud sugugi juhuslik, sest vaatamata komöödiažanrile oli tegu aktuaalselt sõjahüsteeria vastase lavastusega aastal, kui Eestisse tekkisid taas välismaised väeüksused.

Kõik viimase seitsme aasta jooksul Lille osalusel loodud lavastused on nagu leksikon meie ühiskonnas eksisteerivatest probleemidest ja muredest. Kui ellu oma seisukohaga aktiivselt sekkuvat teatrit nimetada poliitiliseks, siis Mari-Liis Lille teater on seda kindlasti. Teatri NO99 kõrval (ja nüüd siis selle järel) on see ainsaks järjekindlalt poliitiliseks teatriks Eestis. Olenemata konkreetsest kirjanduslikust autorlusest on temaga seotud lavastuste tekstid olnud suures osas dokumentaalsed, nad põhinevad ankeetidel, intervjuudel, vestlustel, dokumentide ja ajaloomaterjali analüüsil.

Seejuures pole Lille teater see, mida rahvusvahelises teatrikeeles on hakatud kutsuma verbatim’iks, mis tähendab dokumentaalse teksti sõnasõnalist ettekandmist näitlejate poolt. Kõigis neis lavastustes on dokumentaalne materjal jõudnud kunstilise üldistuseni, mis on andnud võimaluse huvitavate ja mitmekülgsete karakterite loomiseks ning tänu sellele just spetsiifilise, hingemineva ja mõtteid äratava teatrielamuse sünniks. Seepärast ma ei varjagi, et ootan Mari-Liis Lille iga uut loomeakti suure huviga, sest olen ette veendunud, et see on minu teater.

1. augustil Viinistu seenekasvatuse sääseparadiisis esietendunud „Esimese armastuse“ kavalehel kirjutab lavastaja: „Õnnelik või õnnetu, ammu möödunud või alles kestev, igavesti südantsoojendav või alatiseks hinge armid jätnud. Kes ta üldse on, sinu esimene armastus? Kas võib olla, et sinu esimene armastus on sinu viimane armastus? Või et sinu viimane armastus on sinu esimene armastus? Öeldakse, et armastatakse ainult ühe korra – esimese. Või et esimene kord armastab naine oma armastatut, järgmisel korral juba oma armastust. [—] Kui palju mõjutab see, kuidas me armastusest räägime, seda, kuidas me armastame?“

Loed ning mõtled, kui palju eri žanrites lavastusi siit saaks. Ja siis saad aru, et äkki ongi neis lausetes nii või teisiti kokku võetud kogu maailmas juba olemasolev dramaturgia? Ning lavastajal jääb vaid valida, mida sealt võtta ning otsustada, kas üldse on vaja veel midagi juurde kirjutada. Seekord on lavastaja ja autor (Andra Teede) oma valiku teinud ja selle koguni ühemõtteliselt kavalehele kirja pannud. Ja teinud sellega esimese vea … Üha suurem osa vaatajatest (nagu kinnitavad teatrite müügiosakonnad) ei osta enam kava ning ka ostjaist ei jõua paljud, nagu minagi seekord, neid enne etendust läbi lugeda.

Pärast seda, kui Teele Pärn (Printsess) ja Karmo Nigula (Prints), kes sarnanesid suurlinnade parkides kondavate ja möödakäijaid tülitavate fotomannekeenidega, on oma kunstipäraselt kauni proloogi lõpetanud, astuvad meie ette Kaie Mihkelson ja Martin Veinmann, jutustamaks juba 67 aastat kestnud esimese armastuse lugu. Vaimustav esitus ja vaimukas tekst kruvivad ootused järgneva suhtes lakke. Ja algab katkendite rida sõja, selle eest põgenemise ja küüditamise poolt lõhutud armuhetkedest vaheldumisi tänase päeva reivide ning messengeri- ja tinderiarmastuse „lõõmaga“. Vaatad ja saad aru, et meile näidatakse järjekindlalt 100aastaste ja 20aastaste inimeste armastust.

Soovimata kahelda intervjueeritute siiruses, tunduvad sõjaaja mälestused olevat ikkagi juba kusagilt kuuldud ja loetud, tänaste noorte omad aga jällegi pealiskaudsed. Ning ootad, millal tuleb see MINU (olgu 30, 50 või ka 70aastase inimese) esimene armastus! Saad lõpuks aru, et ei tulegi ja lahkud pisut pettununa, nentides, et sind ja sinuga koos tervelt pool sajandit on (taas) arvatud vaid unustamist ja kustutamist väärivaks leheküljeks aegade raamatus.

Aga kui sul veab ja oled siiski kavalehe ostnud, siis lõpuks loed, et just see ongi olnud autorite teadlik eesmärk. Mari-Liis Lill kirjutab: „Meid huvitas selle teema juures eelkõige see, kuidas armastus on ajas muutnud. Kui on. Seetõttu tegime intervjuusid nende inimestega, kes on sündinud koos esimese Eesti vabariigiga ja on tänaseks ligi 100-aastased. Ja nendega, kes on sündinud juba taasiseseisvunud Eesti vabariigi ajal ning on täna oma kahekümnendates eluaastates või mõned hoopis napilt täiskasvanuks saanud.“

Kriitik saab aru, et ta peab oma vaataja­pettumuse-pisuhänna unustama ning on kohustatud tegelema siiski sellega, mida autorid on soovinud talle näidata. Kavalehel küsitakse: „Kas me oskame tänapäeval kehvemini armastust hoida, kui me oskasime varem? Ja kui nii, siis mis meiega vahepeal juhtus?“ Ja nüüd peab sotsioloogist kriitik sotsioloogist lavastajale (kelleks Mari-Liis Lill kindlasti auga on) esitama küsimuse: „Millise järelduseni siis uurijad jõudsid?“ Nii palju, kui mina aru suutsin saada, on tegijate vastus „jah“ – tänapäeval me suudame kehvemini armastust hoida. Kuid mis meiega vahepeal juhtunud on, sellest lavastuses ju ei räägita, sest siis oleks tulnud näidata ka seda vahepealset aega.

Julgen esitada autorite järeldusele vastupidise hüpoteesi: (esimene) armastus ja ka armastuse hoidmine pole ajas muutunud, küll on aga täiesti erinev see, mida me mäletame oma esimesest armastusest kaheksakümmend aastat või siis kaheksa päeva hiljem. Oletan, et isegi see tunne ning tundeobjekt, mida sel juhul (esimeseks) armastuseks peetakse ja sellena mäletatakse, võivad olla täiesti erinevad. Esimesel juhul on selleks inimene, kellega oma elu sidusime, teisel juhul ehk partner, kellega eile suudlesime. Selle hüpoteesi kontrollimine vajab aga hoopis teistsuguseid intervjuusid. Sellega võikski sotsioloogilise vaidluse autoritega lõpetada.

Kunstiliselt tundub lavastus Mari-Liis Lille senise mõtteselguse kõrval ootamatult diip. Kompositsioon on tahtlikult keeruline, montaaž tempokalt vahelduv, näitlejad vahetavad rõivaid ja rolle kiirusega, mis tihti raskendab vaatajail mõistmist ja kaasaelamist. Mõni lugu areneb läbi kogu lavastuse, mõni jääb ühekordseks sketšiks. Julgen selle põhjust näha lavastusbrigaadi erakordses võimekuses.

Kui seni on olnud Lille puhul tegemist enamasti tema (ja Paavo Piigi) autori­lavastustega, siis naastes seekord meie esindusteatri lavale, on ta kaasa haaranud võimsa meeskonna, kelle loomingulist eneseväljendust on noor lavastaja ehk peljanud ohjeldada. Kui teksti autor on ikkagi „Õnne 13“ stsenarist ise, siis loomulikult on iga tema lause ja kompositsiooniline passaaž kuldaväärt. Koreograaf Ingmar Jõela ja helilooja Veiko Tubin on viimasel paaril hooajal kujunenud kõige nõutavamaiks oma ala meistriteks meie nooremapoolsete lavastajate tegemistes. Mari-Liis Lill on lasknud neil möllata.

Aga see on muidugi maitse asi: mis vanale palju, seda on noortele ehk parajalt. Minu meelest tuleb päris kuri karja siis, kui kohati hakatakse mängima „teater teatris“ mängu. Järsku kõnetavad osalised üksteist pärisnimedega, segamini lähevad etendus ja proov, oma armsamale laulvat artisti osatavad lava taga puhkepausi pidavad kolleegid, kulisside tagant ilmuvad lavatöölised, kes teatavad, et inspitsient on andnud korralduse dekoratsioone vahetada. Mida sellega öelda tahetakse? Palju teatrit näinud inimesena kahtlustan juba ammu, et taolisi „väljavabandavaid“ võtteid kasutavad lavastajad siis, kui tõesti enam midagi öelda pole, sest vähemalt esietenduspublikult saab teatrisiseste naljadega ohjeldamatu naeru alati kätte. Mari-Liis Lille puhul on selline oletus välistatud, järelikult taotles lavastaja midagi, mis minuni lihtsalt ei jõudnud.

Kunstnik Nele Soovälja tegelikest ideedest saame aru lavastuse jõudmisel Eesti Draamateatri väikesesse saali. Viinistus on ta seenekasvatuse lopskasse loodusse mattuva siseõue võimalusi taibukalt kasutanud, millele paneb vaimuka punkti vanapaari tõstukauto abil Õismäe taevasse tõstmine lavastuse finaalis.

Näitetrupp on lavastaja käsutuses seekord võimas. Kuuest näitlejast kolm (Martin Veinmann, Marian Heinat ja Teele Pärn) on olnud viimasel kolmel aastal Eesti teatri aastaauhindade laureaadid peaosade eest. Neile lisaks alati meisterlik ja detailitäpne Kaie Mihkelson ning kaks juba paljude huvitavate rollidega silma paistnud hiljutist (2016. aastal) Toompea teatrikooli lõpetanut: Christopher Rajaveer (2019. aasta kolleegipreemia Väike-Ants) ja Karmo Nigula. Loomulikult tegid kõik oma paljud „sutsud“ laitmatult ära. Kauemaks jäävad lisaks Mihkelsoni ja Veinmanni vanapaarile hinge helisema Teele Pärna (näidendi ülesehituse loogikast väljalangev) monoloog esimesest armastusest ja Christopher Rajaveeri oma armastatud Heleni aknale kivikesi heitev ja talle lõpmatuseni pilli mängiv, laulev ja luuletav Sebastian.

„Esimene armastus“ pidi etenduma Eesti Draamateatri väikeses saali juba aprillis ja küllap ta sügisel sinna ka jõuab. Oleks huvitav jälgida, kas ja kuivõrd Mari-Liis Lill tahab ja suudab Viinistus pisut liigselt vohanud lavastuse kindlakäelisemalt oma autoriteatri raamidesse suruda.