Armastuse õppetunnid

Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge.

PEEP EHASALU

Eesti Noorsooteatri „Kasvav kuu“, autor Sarah Crossan, dramatiseerija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Kirill Havanski, liikumisjuht Hanna Junti, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Mart Müürisepp, Joosep Uus ja Laura Kukk. Esietendus 29. X Ferdinandi saalis.

Eesti Noorsooteatri lavastuse „Hingest ja südamest“ etendused on jäänud kaugele suvesse, kuid kuidagi ei saa lahti tundest, et see oli teatrile midagi enamat kui vaid A. H. Tammsaare tekstidest välja nopitud armastuslood. „Kasvav kuu“ vaid kinnitab seda tunnet.

Armastus laval. Tapa raudteejaamas pöördus Eesti Noorsooteater publiku poole hingest ja südamest, et rääkida ühel A. H. Tammsaare loomingu tähtsaimal teemal – armastusest. Armastus paistab olevat kesksel kohal teatri repertuaaris ja mõtteviisis ning suvine lavastus tõi selle kreedona publiku ette.

Muidugi ei saa üks tõsiseltvõetav teater kuulutada, et „meie tegeleme siin armastusega“. See oleks mõnevõrra kohatu ja tekitaks isegi piinlikkust, eriti meie kultuuriruumis. Suur osa Eesti Noorsooteatri lavastustest puudutab aga armastust, olgu pea- või kõrvalteemana: „Apelsinitüdruk“, „Klaasist loomaaed“, „Röövlitütar Ronja“, „Kõik ägedad asjad“, „Poiss ja liblik“ jt.

Sellisele üldistusele on mõistagi kerge vastu vaielda, ehkki teater seda otsesõnu ei tee. Eesti Noorsooteatri koduleht avab teatri olemuse ja olemasolu põhjused elegantselt ja paljusõnaliselt: teater kujundab noore inimese kultuuriruumi, avardab tema tajusid, peegeldab maailmatunnetust, aitab tundma õppida iseennast ja maailma, näha ja väärtustada suhteid ümbritsevaga, aga näha ka seda, mis neis suhetes on ebatervet või ohustavat. Lähidistantsilt viimaste aastate uuslavastusi vaadates ei häbeneks ma rõhutada armastuse keskset rolli Eesti Noorsooteatri olemuses.

Armastus saalis. „Mulle seondub noore vaataja teater alati ka teatava soojuse või hoituse tundega, mis ei jäta sind looga üksinda ning kus üritatakse alati mingisugune helgus lavatervikusse sisse põimida. Ka tegijate enda tegemise rõõm ja soojus tuleb tihti just noore vaataja teatris niivõrd selgelt esile, mida n-ö „täiskasvanutele mõeldud“ teatris on palju vähem näha,“ ütleb teatrikriitik Karmen Juhkam intervjuus ERR kultuuriportaalile.*

Hinge ja südamega tehtud lavastustes jõuab armastus paratamatult publikuni. See ongi soojus, helgus ja rõõm, millest Juhkam räägib, sest ka kõige valusama lavastusega hoitakse üleval lootust: selle annab publikule teadmine, et kõigest saab rääkida – ja Eesti Noorsooteatris ka räägitakse. Olgu selleks värske teatritüki „Kasvav kuu“ venna huku ootus, „Apelsinitüdruku“ isa surm, lavastuse „Teises toas“ vägivaldsed lähisuhted, „Kõigi ägedate asjade“ enesetaputeema või ka inimhinge tumedamat poolt ja tänapäeva maailmapoliitikat peegeldavad klassikatekstid „Plekktrumm“, „Sinel“ ja „Ninasarvik“, tõuseb alati pealispinnast kõrgemale inimene kui mõtlev ja armastust ihkav olend.

Ei saa öelda, et armastus oleks ühtäkki, alles kolm aastat tagasi koos teatri uue nimega lavastustesse tekkinud. Armastus pole ka ainult Eesti Noorsooteatri privileeg või ainutunnus, ent selles teatris on armastuse lavalejõudmises süüdi ennekõike noor publik, sest noor vajab teadmist – või pigem tunnet –, et teda armastatakse ja ka tal on õigus armastada. Selle peale saab noores inimeses „kujundada kultuuriruumi, avardada tajusid, peegeldada maailmatunnetust, aidata tundma õppida iseennast ja maailma“ jne.

Armastus on ka egoistlik ja ebaõiglane. Teater peab armastama teatrit ja publikut, kelle nimel ohverdatakse palju, kõik muu on selles valemis vahend. Armastusega tehtu jõuab publikuni, kirg teatri vastu ei lase lati alt läbi roomata ja sunnib otsima publiku kõnetamiseks aina uusi viise. Võib öelda, et tingimusteta armastus toobki noored teatrisse.

„Kasvava kuu“ armastus. Kui kolme nimetatud klassikateksti ühendas asukohast ja ajast sõltumatu humanistlik seisukohavõtt, siis nüüd toodi lavale sügavalt Ameerika ühiskonda ja õigusruumi paigutuv Sarah Crossani noorteromaan „Kuutõus“, mille on dramatiseerinud ja lavale toonud Johan Elm.

Joe Moon (Joosep Uus) ja oma surmaotsuse täideviimist ootav Ed Moon (Mart Müürisepp) kohtuvad vanglas. Joe on kõik muu kõrvale heitnud, sõitnud rahatuna talle võõrasse osariiki, et olla koos oma vennaga tema viimased nädalad, arutada minevikku, püüda mõista ennast, oma vanemaid, hirme ja lootusi.

Eesti Noorsooteatri näitlejate mäng on mind alati vaimustanud, nii ka seekord. Müürisepa ja Uusi vendade duett ja nendega liitunud Laura Kukk moodustasid orgaanilise trio, kes olid laval lihast ja luust Ameerika elust räsitud noored. Kümme aastat vanglas surmaotsuse täideviimist oodanud Edil (28) on tulnud vanglas hakkama saada. Tätoveeritud tegelane heitleb lootuse ja saatusega leppimise vahel, poisilikkus vaheldub küünilisusega ning ebaõiglusest sündinud viha armastusega venna ja elu vastu. Mart Müürisepp täidab lava ka siis, kui istub löödult vangikongi nurgas.

Edi vend Joe (17) kardab nii üksindust kui ka vangla karme raame, ent vastab venna kutsele tema juurde tulla. Miks? Vormiliselt tahab ta kuulda otse vennalt, kas see on süüdi või ei ja mis juhtus. Nende vestlustes tuleb ilmsiks armastus selle inimese vastu, kes on teda lapsepõlves ainsana hoidnud ja armastanud. Joosep Uus on iga ihurakuga meeleheitlik väikevend, võimetu muutma minevikku ja tulevikku. Mida lähemale jõuab vanema venna surma­otsuse kuupäev, seda intensiivsem on tema igatsus läheduse järele, seda suurem on vajadus armastada ja olla armastatud. Ainus, mida Joe suudab, on olla kohal, kui vanem vend teda vajab.

Lugu on dramatiseerimise käigus julgelt ümber tehtud ning rohkest tegelaskonnast toodud lavale vaid kolm, kellest Laura Kuke kehastatud Nell on romaani mitme naistegelase ühendkuju. Ülejäänutest saab aimu vaid nende kolme jutu põhjal. Nii Joe kui ka Nell muutuvad nende mõne nädalaga: mõlemad peavad leidma endas jõudu rääkida otse ja ausalt, andeks anda ja lahti lasta.

Laura Kuke roll on ülioluline terviku mõttes ja ka mõlemale meestegelasele, kuid meestega võrreldes on tema mänguvõimalus ahtam. Ka Nell on vangistatud oma keskkonda ja püüab raamidest pääseda. Erinevalt romaanist on dramatiseeringusse kirjutatud Nelli unistus lauljakarjäärist – dramatiseerija-lavastaja mõjus leid. See laseb särada Laura Kuke oivalisel lauluoskusel ja toob publikul kaks korda etenduse ajal külma­värinad ihule. Kuke häälde on mahutatud kõik tunded, mis sõnadeks ei vormu.

Kuna algtekstiga on vabalt ringi käidud, siis minu meelest venivad veidi pikaks stseenid pärast lõpplahendust. Joosep Uus ja Laura Kukk kannavad selle küll hästi välja, kuid toimunu veel kord üleseletamine on üleliigne: noor vaataja on taibukas, pole mingit vajadust ta ninapidi arusaamiseni vedada.

Kuidas puutuvad Ameerika kohtusüsteem ja sealsed ühiskonnaklassid meisse siin Eestis? Paraku puutuvad, sest vaesuse ja armastuseta kasvamise tõttu on kõikjal „hääleta“ kodanikke, anonüümseid ettureid nn mõjukate mängulaual. Elumängus õnnestub vastu pidada üksnes neil, kellel on, keda armastada, ja keda armastatakse.

Lavastuse tegelased karjuvad armastuse järele nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, lisades veel küsimusi tingimusteta armastuse olemuse kohta. Armastuse kaudu paigutub vendade kohtumine orgaaniliselt teatri repertuaari ja kinnitab veendumust, et Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge.

* Oliver Issak, Karmen Juhkam: noore vaataja teater seostub mulle alati ka soojuse ja hoituse tundega. – ERRi kultuuriportaal 4. IX 2023.