Armastusel kummalised teed

Nagu tihtipeale Rait Avestiku varasemaidki teatriraamatuid, iseloomustab ka „Teatriarmastajaid“ mosaiiksus, mis teeb lugemise hõlpsaks ja hoogsaks.

TAMBET KAUGEMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmist lopergust teatriaastat kokkuvõtvas intervjuus ütleb teatrikriitik Valle-Sten Maiste, et silma hakkas professionaalide kõrval harrastusnäitlejate tarvitamine: „Neid oli huvitavam vaadata kui nii mõndagi stampides lohisevat repertuaariteatri tugitala.“1 Oletada võib, et siin on tegemist mõningase ajakirjandusliku liialduse ja kunstilise paisutusega, kuid kogenud kriitiku kullipilgus ei maksa kahelda.

Üheskoos elukutseliste näitlejatega mängivad harrastajad on mõistagi vaid jäämäe veepealne osa, pisike lumine küngas, millel jääkarud hullavad. Statistikaameti andmeil oli 2019. aastal Eestis harrastusteatreid 431 ja neist umbkaudu 200 täiskasvanute kollektiivid. Rait Avestiku raamat „Teatriarmastajad“ ongi keskendatud täiskasvanute tehtavale harrastusteatrile – kooliteatrist on ta kirjutanud 2011. aastal ilmunud raamatus „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“.

„Teatriarmastajad“ on osavalt kokku seatud põimik teatriharrastuse ajaloost ning selle toimemehhanismidest, samuti leiab raamatust Eesti eri nurkades tegutsevate harrastajate eluloolisi kokkuvõtteid, mis pikitud nende jagatud mälestuskildude-mõtteavaldusetega, nagu ka teatrikriitikute ja -praktikute lausutud või kirjutatud harrastusteatriteemalisi hinnanguid ja arvamusi läbi aegade. Ja üht-teist veel, näiteks teatriuurijate Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome uurimuse „Eesti harrastusteatrite struktuurne analüüs ja probleemid“ (2019) ning Avestiku ja Saro dialoogi „Praegusest harrastusteatrist ja teatriarmastusest kahe teatriuurija vaatevinklist“. Nagu tihtipeale Avestiku varasemaidki raamatuid, iseloomustab ka seda mosaiiksus, mis teeb lugemise hõlpsaks ja hoogsaks, ent mõnes kohas on tulnud seetõttu ka laialivalguvusele ja kordustele lõivu maksta.

Laia laastuga lajatades jagunevad teatriharrastajad kaheks. Väiksem hulk on neid, kes teevad teatrit teatrikunsti ja eneseväljenduse pärast ning tahavad mitmeski mõttes sarnaneda ja isegi pakkuda konkurentsi kutselistele kolleegidele. „Suurem osa teatriharrastajaid võtab seda aga kui klubilist tegevust, koos käiakse kooskäimise pärast, see on sõna otseses mõttes näite- või huviring. [—] Neile on teatritegemine osa elust, ühine vaba aja veetmine,“ selgitab Avestik.2 Palju tuleb muidugi ette pooltoone ja saab öelda, et teatriarmastajate seltskond on kirju nagu papagoi sulestik – olgu see ajalooline viide Tallinnas juba XV sajandil mõningaste etenduse tunnustega läbi viidud maikrahvi valimistele ja papagoilaskmistele, mida on nimetatud selle raamatu teatriajalugu käsitlevas osas.

Inimlik ja mõistetav on püüd kirjeldada tundmatut tuntu kaudu. Kutselise teatriga on oma eluteel enam-vähem kõik (kas või põgusalt) kokku puutunud, harrastusteatri puhul osutub aga pilt palju hägusamaks. Seetõttu pakub „Teatriarmastajates“ kõige rohkem huvi see, millised on teatriharrastajate tegutsemismotiivid ning kuidas nad nende põhjal üksteisest ja eeskätt kutselistest teatritegijatest eristuvad. Kõige tabavamaid vastuseid neile küsimustele leiab harrastajate endi või nendega töötavate teatritegijate mõtteavaldustest.

Jõelähtme lavagrupi „Keiserlik kokk“ (2019), lavastaja Maie Ramjalg, mängivad Priit Põldma ja Tiit Tammesson.

Foto raamatust

Harrastusteatrilavastaja Ain Saviauk: „Harrastajate pluss kutseliste ees on see, et nad võivad mingil hetkel tuumaplahvatusena sähvatada. Aga nende häda on see, et nad ei fikseeri seda ära. Elukutseline fikseerib ning on võimeline ka muutuma, ta on võimeline kustutama oma mälust ja lihastest eelneva variandi ära“ (lk 246). Õige mitmes harrastusteatris lavastanud kauaaegne vanemuislane Raivo Adlas: „Harrastusteatris ei ole nii, et kasutad ainult kõige andekamaid. Kes tahtsid mängida, need pidid kõik mängida saama. [—] Proffidega on see häda, et nad hakkavad ennast kordama. Pead profile kogu aeg midagi uut mängida andma. Aga harrastaja on juba ise uus. Harrastajatel on etenduste kvaliteedi kõikumine muidugi suurem kui proffidel. Mõni etendus võib minna väga hästi, teine võib olla aga kaunis kehv. Kuna neil pole kooli, siis ei suuda harrastajad seda korrata, mida nad on juba ühe korra teinud. Ei suudeta kinnistada. [—] Tahe teatrit teha on harrastajal suurem kui profil. Harrastajad on teatriarmastajad“ (lk 54). Need paar tsitaati avavad vaid harrastajate erisuste mõne kirkama tahu.

Enamasti on teatriuurijad ja -kriitikud seda meelt, et teatriharrastajad (või vähemalt suurem osa neist) peaksidki kutselistest kolleegidest erinema, ehkki mõistetav on ka nende jäljendamissoov teha teatrit nii, nagu teevad seda kutselised. „Vaataja seisukohast ei ole oluline, et harrastajad püüdleksid kutseliste teatritegijate taseme poole. Pigem võiksid nad teha midagi sellist, mida kutselised ei saa või ei taha teha,“ arutleb Saro (lk 253). Põhjust nõustuda on ka Avestiku seisukohaga, et harrastajate oskusi ja võimeid arvestades pole kuigi tulemuslik, kui lavalt vaatab vastu harrastusnäitleja, kes püüab mängida oma ettekujutust, kuidas kutseline näitleja võiks seda rolli mängida (lk 254-255). Teatris on mitmekihilisus ja teine plaan enamasti teretulnud, ent praegusel juhul võiksid harrastajad sellisest stirlitzilikust topeltmängust hoiduda ning künda oma vagu.

Huvitav teema, mis „Teatriarmastajates“ käsitlemist leiab, puudutab harrastajate ja kutseliste teatritegijate vahelist piiri, mis (nagu raamatu eessõnas kinnitatakse, lk 5) on üha hägustumas ning haruldane pole ka mänguväljade lõimumine. Nõukogude ajal, kui harrastus­teater oli väga populaarne, võis mõni rahvateatri näitleja olla oma ringkonnas tugev tegija, kuid kutselistega koos mängima, olgu filmis või teatrilaval, kutsuti neist väga väheseid (üks erandeid oli Pinna rahvateatri täht Jaan Kilp, kelle fotot näeb lk 75 ja 198). Tänapäeval kasutatakse harrastusnäitlejaid küllaltki palju teleseriaalides (ilmselt pole selles vähetähtis roll ka produtsentide soovil odavamalt läbi ajada) ja vahel isegi kutselisel teatrilaval. Piirihägustajaina lisanduvad siia trupid-projektid, mida võib nimetada poolkutselisteks (tõsi, Eestis on neid palju vähem kui Lääne-Euroopa teatripildis), ent siingi on enamasti mõned kutselised teatritegijad ikka kambas.

„Teatriarmastajad“ väärib kiitust ainuüksi juba sellepärast, et raamatu autor on enese läbi kaevanud nii suurest materjalikuhjast ja vorminud sellest loetava teose, mis aitab palju paremini mõista eesti teatri seda osa, mis seni on jäänud teenimatult ilma tähelepanuta.

1 Tambet Kaugema, Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed. – Sirp 18. XII 2020.

2 Tambet Kaugema, Pealelend: Rait Avestik. – Sirp 8. I 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht