Arno Tali pilk loojuva päikese poole

Olgugi et Jon Fossel on olukorra piirjooned skitseeritud, toimub „Ma olen tuule“ tegevus nagu ajatus silmapilgus, kus kõik ajad ühes meres koos.

ANNEMARI PARMAKSON

Paide teatri ja Vaba Lava „Ma olen tuul“, autor Jon Fosse, tõlkija Eva Eensaar-Tootsen, lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, helikunstnik Kirill Havanski. Mängivad Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 5. XII 2019 Paide muusika- ja teatrimajas.

Norralane Jon Fosse on tänapäeva Põhjamaadel ja Euroopas üks tähelepanuväärsemaid draamakirjanikke, ent kuuldavasti pole angloameerika kultuuri­ruumis – ei siin- ega sealpool ookeani – tema tekstid leidnud üleliia vaimustunud vastuvõttu. Eesti publikul seevastu võiks Fosse loominguga mingi äratundmine seostuda küll.

Pärit on ta Norra kääruliselt läänerannikult. Tema lood leiavad sageli aset mere ääres ja see keskkond võiks olla eestlaselegi hingelähedane. Samuti näib mulle, et eesti kultuuris leidub autoreid, teoseid või hetki, mis kõlavad Fosse meelelaadiga kokku, ehk küll mitte niivõrd näitekirjanduses, vaid muusikas või luules. On see siis igatsus, kauguse-, ajatuse- või kõiksusetaju, vaikuse kaja … Võib-olla leiab midagi sellist Arvo Pärdi või Pärt Uusbergi, Ernst Enno või Juhan Liivi loomingus – või Arno Tali pilgus loojuva päikese poole.

Eesti teatris Fossest just püsiautorit pole saanud, kuid lavale on jõudnud mitmedki tema tekstid, mõned neist ka mitmel korral. Näidendit „Keegi tuleb ju ikka“, mille Fosse kirjutas vastusena Samuel Becketti näidendile „Godot’d oodates“, on Raadioteatris 2009. aastal tõlgendanud Taago Tubin ja 2012. aastal Polygonteatris Tamur Tohver. „Ma olen tuule“ lavastas Eestis esmakordselt 2013. aastal Lembit Peterson Theatrumis.

Paide teatri tegijad tunnistavad oma veebilehel siiralt, et tegu on selle teatri esimese lavastusega, mis taotluslikult pole postdramaatiline. Sellest võib järeldada, et tegijate huvi on olnud vähemasti muu hulgas ka just psühholoogiline rolli­loome. „Ma olen tuul“ on selles mõttes julge ettevõtmine: kaks osatäitjat on erakordselt klaarilt suures plaanis ning napi ja iseäraliku spiraalse loogikaga teksti tagant tuleb neil välja mängida näidendi metafüüsiline tuum.

Johan Elmi lavastust läbib Fosse tekstis lainetav liikuv-kiikuv rütm: see ilmneb kahe paadikaaslase natuurierinevustes, põrkuvates ja kordavates repliikides, samuti misanstseenides lavatelgedel. Üks mees tunneb igaviku kutset ja teine püüab teda mõista. Johannes Ri­chard Seppingu tegelase tuhmis pilgus on justkui otsustanud inimese jahedat distantseeritust, ent hinges on tal seejuures raske ja selle paine väljendamatus tal maise koormana kanda. Tema peegeldajas Joosep Uusi kehastuses on aga midagi, mida teisel pole: temas on järjekindlat püüdlemist arusaamise, teise inimese poole, kuigi see on segunenud kõhedusega tundmatuse ja üksijäämise ees. Ehkki konflikti mõttes veab lugu esimene mees, koondab Uus olukorra rõhuasetused üha enam enda peale, vallates oskuslikult tekstitagust mõtet. Üks tema pikemaid, kuigi ikka fosselikult katkendlikke repliike lõpuosas on lavastuse pingestatuim-tihendatuim hetk.

Johan Elmi lavastust läbib Jon Fosse tekstis lainetav liikuv-kiikuv rütm: see ilmneb kahe paadikaaslase (Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping) natuurierinevustes, põrkuvates ja kordavates repliikides.

Johan Elm

Tähelepanu äratab, et lavaruum (kunstnik Eugen Tamberg) on asisem, kui näitekirjanik vahest ette näinud. Hallid kangasiilud, mida mehed kordamööda kõrgemale vinnavad, ikka üks ja siis teine, saavad lainelise vormi. Köied ripuvad vaikses ooteseisundis, siit saaks tõhusa silmuse … Linakarva vammused lasevad mõista, et ollakse kusagil looduse vallas. Kuigi realismist on asi kaugel, kumab kuklas, et liigse konkretiseerimisega võidakse kärpida mere kui ääretult laia tähendusväljaga sümboli väge.

Lavale tiritav pliit ja tegelik munapraadimine on aga juba selge kontravõte materjali tinglikkusele – pendel on lükatud teise otsa. Sellest taotlusest hoolimata tekib kahtlus, kas see kraam ei ole siiski ballast. Ent lavalt levib publikuni küpseva muna rasvane lõhn ja söömisest saab rõhutatult päris moment. Keset kõikehaaravat ebakindlust on toit banaalne ja konkreetne vahend, mille lõhna, maitse ja tekstuuri kaudu saada kinnitus enda kui elava organismi olemas­olule.

Olgugi et Fossel on olukorra piirjooned skitseeritud, toimub „Ma olen tuule“ tegevus nagu ajatus silmapilgus, kus kõik ajad ühes meres koos. Sündmus, millest räägitakse („Miks sa seda tegid?“), on juba toimunud, ehkki hiljem justkui näeme seda juhtumas. On see hüvastijätt elust lahkumise mikrohetkes või mahajääja deliiriumlik läbielamine – Fossel ei ole kujutletav reaalsest lahus, kujutluslik on samaväärne osa subjektiivsest reaalsusest.

Paindunud aegruum, samuti minimalistlik poeetika, antidramaatilisus ja eksistentsiaalne kriis toovad meelde Samuel Becketti, kelle mantlipärijaks Fosset teinekord on peetud. Ent just selles võrdluses ilmneb Fosse üks olulisi iseloomulikke erisusi.

Igavuse filosoof Lars F. H. Svendsen on sedastanud: „Becketti teostes ei ole mingit positiivsust. Tema kirjandusliku maailma täidab keel, milles on järjest vähem mõtet, ja seal on metafüüsiline puuduolek, mis ei anna lõpuks enam kokku mingit tähendust, ja seal on samuti isoleeritud „subjektid“, kes ei suuda ennast kuidagi mõtestada. [—] Beckett ei ole mingi tavaline eksistentsialist, kuid ta püüab radikaalselt murda romantilis-eksistentsialistlikku kontseptsiooni, mille järgi mina suudab ise ennast lunastada. [—] Inimene ootab silmapilku, mida kunagi ei tule, ta ootab seda immanentses maailmas, millest väljaspool ei ole midagi.“1 Godot’ ootajate paigalseis on totaalne, neid valdab lootusetu igavus, mis isegi ei tapa mitte.

Fosse seevastu annab oma tegelasele võimaluse selleks, mis Vladimiril ja Estragonil ebaõnnestub. Kuigi mehe sisim soov jääb ambivalentseks ja tema kaaslase vastuseta küsimused teadvuse salakihtidesse luurama, on tuulega ühekssaamises ja lõpuks saabuvas vaikuses ometi mingi lunastuse toon, vabanemine kõiksusse. Fosse näib viitavat, et vaikusele endas teed andes võib inimene saada osaks sellest, mida võib soovi korral nimetada ka millekski suuremaks, valguseks või jumalaks.2

See arusaamine on kujunenud järelmõtisklemise tulemusel. Paide teatri lavastuses torkavad esmalt teemana rohkem silma kaasinimesega tõelise kontakti otsimise konarused. Sõnu on raske leida ja kui leiabki, siis on need juba väljaütlemise hetkel eemaldunud sellest, mis kibedasti tähistamist vajaks. „Mul ei ole nime selle jaoks, mis on mu peas“ – nii kõneles Johan Elmi eelmise lavastuse (David Harroweri „Noad kanade sees“) peategelane, kes, nagu Pille-Riin Purje on tabanud, muugib samuti sõnade kaudu inimolemuse saladust.3

Olgugi et rääkimine on alati mööda­rääkimine, tundub Paide teatri trupi kreedo siiski olevat, et tuleb teineteisemõistmist otsida – vähemasti võiks see katkematu püüe ise inimesi lähendada. Lihtne ja inimlik. Otsingute käigus sõnastamatuks jäävat tuleb aga küllap teatris ilmutada.

1 Lars F. H. Svendsen, Igavuse filosoofia. Tlk Jaan Pärnamäe. TLÜ Kirjastus, 2012, lk 124.

2 Vt ka Leif Zern, The Luminous Darkness: On Jon Fosse’s Theatre. 9. ptk. Oberon Books Ltd, London 2011.

3 Pille-Riin Purje, Mitte üksnes viljast. – Postimees 30. VIII 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht