Arvo Raimo 13. XII 1940 – 14. X 2015

14. oktoobril lahkus pärast rasket haigust meie hulgast Ugala teatri näitleja Arvo Raimo.

13. detsembril 1940. aastal Viljandis sündinud ja Viljandi 1. Keskkooli lõpetanud Arvo Raimo sattus teatritööle otse koolipingist ja pooljuhuslikult. Esmalt kooli näiteringi juhataja Hilja Varemi kutsel ajutiselt asendusnäitlejaks ning siis juba Karl Adra ja Aleksander Satsi loodud Ugala õppestuudiosse ja sealt edasi 1960. aastal Ugalasse näitlejaks. Viljandile ja Ugalale jäi Arvo truuks kogu eluks.

Arvo Raimo esimene roll oli Mati Aleks Satsi lavastuses „Kaks abielu“, peagi järgnes kolmeaastane kohustuslik sõjaväeteenistus ning uuesti tööle asudes tulid ka esimesed säravad karakterid ja peaosad nii Aleks Satsi kui ka Heino Torga lavastustes: Enrico „Kasuemas“, Lukašin lavastuses „Hüva leili!“, Murad „Lõvisarnases“, Rogožin Dostojevski „Idioodis“ jt. Jaan Toominga kunstiliseks juhiks tuleku ja Ugala uue maja valmimisega järgnesid õnnestunud osatäitmised Smuuli „Kihnu Jõnnis“ ja Gorki „Põhjas“. 1986. aastal omistati Arvo Raimole ENSV teenelise kunstniku aunimetus ja sajandi viimasel kümnendil oli Ugala repertuaaris vähe lavastusi, kus Arvo Raimo ei oleks kaasa teinud.

Tema viimaste aastate töödest meenuvad teatrisõpradele kindlasti nutikas sir Cecil „Vanast õngitsejast“, särav partnerlus sõber Peeter Jürgensiga Kiviräha näidendis „Vanamehed seitsmendalt“, „Helesinise vaguni“ Anton ja suur hulk värvikaid tegelasi lastelavastustest. Arvo Raimo viimaseks tööks Ugalas jäi sibulapapa Cipollone ja parun Apelsini rollid „Cipollino seiklustes“ ning veel selgi suvel leidis ta endas jaksu teha kaasa Naval Mulgi kultuuri festivalil etendunud lavastuses „Läbi Venemaa“.

Viiekümne viie teatriaasta jooksul jõudis Arvo Raimo teha üle 200 rolli. Oma töösse suhtus ta kadestamisväärse hasardi ja kirega. Kolleegid jäävad teda mäletama kui tugevat ansamblimängijat ja suurepärast improvisaatorit, kellele ei olnud ükski roll liiga väike või väheoluline. Suur osa teatriinimestest ja Arvo Raimo sõpradest tundsid teda ka kui pühendunud kalameest ning kalavetele õnnestus tal kaasa meelitada nii mõnigi töökaaslane. Arvo Raimo lahkumisega on Viljandi kaotanud linna hinnatuima jõuluvana ning tema kõmisevaid tähtpäeva hüüdeid peavad Ugalas edasi hüüdma nooremad.

Kolleegid Ugalast ja teatripublik jäävad Arvo Raimot mäletama andeka näitleja ja alati rõõmsameelse, abivalmi, sooja ja sõbraliku inimesena.

Ugala teater

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium