Asja tuuma juba arvudesse ei pane*

Johan Simons

Kaitsekõne toasooja vastu. Miks poliitika pakub kunstile paremat peavarju kui vabaturumajandus? Poliitika pakub minu arvates kunstile paremat peavarju kui vabaturumajandus. Ma ei tea täpselt, kumma sõber on kunst Eestis, hoiab ta poliitika või vaba turu poole, küll aga võin üht-teist rääkida olukorrast Madalmaadel ja Saksamaal, mida väga hästi tunnen. Madalmaadel, kust ma pärit olen, hakatakse alates 2013. aasta 1. jaanuarist tegema kunstide vallas tõelist lageraiet. Valitsus hoiab kokku peaaegu veerandi kultuuritoetustest: arvudes väljendatuna on see 200 miljonit senisest 900 miljonist eurost. Sellele lisanduvad mahukad kokkuhoiumeetmed linnades ja provintsides. See tähendab, et kümnest orkestrist jääb alles vaid neli. Tantsutruppide arv langeb seitsmelt neljale. Kaovad maailmakuulsad post­akadeemilised õppeasutused nagu Rijks­academie, mis meelitab Madalmaadele igal aastal tosinate kaupa tipptalente. See kärbe mõjutab kogu Euroopa kunstielu. Tõsiasi, et välismaal on tuntud ja tekitavad furoori eelkõige väiketrupid ja noored kunstnikud, pole avaldanud riigivõimule samuti mingit muljet. Loodav uus toetussüsteem kaotab igasuguse väljavaate areneda kaitstud keskkonnas. Kuidas on see võimalik, et Madalmaade poliitikud võivad ilma igasugust vastupanu kohtamata kunstide valdkonnalt nii karmilt ja halastamatult selle eksistentsi aluse ära võtta? Pärast lageraie väljakuulutamist vaikisid Madalmaade poliitikud ning kodanikudki ei teinud oma suud lahti. Kuidas sai asi nii kaugele minna?

1960. aastatest on Madalmaade kunstnikud saanud langetada nendi endi hallatavates organisatsioonides otsuseid, milliste kvaliteedikriteeriumide põhjal tuleb kunsti hinnata, kellele toetusi anda ja kellele mitte. Seda peeti suureks teeneks, pikaks sammuks kunsti autonoomia poole. Toetusotsused tehti poliitikast sõltumatult. Poliitikud tohtisid veel vaid toetuste eraldamise otsustele alla kirjutada, ilma edasiste diskussioonideta sisu või esteetika üle või siis kunsti ja ühiskonna seoste üle.

Minu arvates tõi see kaasa kunsti ja poliitika fataalse võõrandumise. Fataalse seepärast, et poliitikud ei astunud enam kunsti nimel välja, seda pidid nüüd kunstnikud ise tegema. Ühiskond loobus mõttevahetusest kunsti ja selle vajalikkuse teemadel. Selle asemel ja eelnevast lahus tekkis poleemiline debatt vahendite endi üle: kas on vaja kulutada nii palju riigi raha kunstidele? Kas kunst ei peaks ennast pigem turule allutama? Sellal kui kunstnikud tähistasid oma autonoomia saavutamist, püstitati üha kõvemal häälel küsimusi nende rahavajaduse kohta, kunstnikke hakati kahtlustama, nimetama kasusaajateks, vasakpoolseteks hobitegelasteks, toetussõltlasteks.

Uuest aastast käivituv lageraie on selle kõige otsene tagajärg. Sedasi kaob Euroopa lavade peenelt kootud võrgustik. Kunagine idealistlik, vabastav mõte muteerus neoliberaalseks mõtteks: „Mitte ühiskond pole see, mis peab kunsti eest hoolt kandma, vaid kunst on see, mis peab oma eksistentsi alused kommertslikus raamis maksma panema: külastajate arvu, oma sissetulekute, eneseabivõime, innovatsiooni, mõjujõu toel”.

2010. aastast olen Saksamaal Münchner Kammerspiele intendant ja lavastaja. Saksamaa kultuuritoetuste süsteemi puhul olen alati imetlenud just tugevat sidet kunsti ja demokraatlikult legitimeeritud poliitika vahel. Minu nimetamine Münchner Kammerspiele intendandiks oli poliitiline akt. Võlgnen linnale, kes mu tööle võttis, eelkõige vastutuse. Kui ma ei teeks oma tööd hästi, kui meist ei kirjutataks, kui teatrisse tuleks liiga vähe vaatajaid, peaksin lahkuma. Siis tuleb uus intendant, aga asutuse, institutsiooni finantsid on kindlustatud. Madalmaadel on see teisiti, seal on toetuste eraldamine sageli seotud isikutega.

Igal aastal pean esitama poliitikutele meie mängukava, enne kui seda avalikkusele tutvustan. See ei tähenda, et poliitikud sekkuvad repertuaari ja dikteerivad, milliseid lavastusi peame mängima. See tähendab, et ma pean kodanike esindajate ees vastutust kandma: meie repertuaar peab olema meie ajaga relevantne. Me otsustame sellise repertuaari kasuks, mis pole osalt mitte vaatajasõbralik, vaid irratsionaalne, riskiderohke, jääkülm, deemonlik, osalt on see aga ka südamlik ja trööstiv. Kui ma pean põhjendama, miks see on meie arvates tähtis, siis ei teeks ma seda kuigi meeleldi vabaturumajanduse ees. Millised kriteeriumid kiidaks küll „turg” relevantsena heaks? Tarbija kiidaks heaks küllap vaid „südamliku ja trööstiva”. See, mis pole vaatajasõbralik, ei saaks enam mingitki võimalust. Irratsionaalne jääks tarbetu kaubana vitriini seisma. Jääkülm sulaks ilmselt ära – kõik oleks toasoe. Väidet, et kunsti allutamine vabaturumajanduse seadustele toob kaasa tugevamad, konkurentsivõimelisemad ja mitmekülgsemad kultuuritooted, ei saa ma uskuda.

Siiski ei saa salata, et vabaturumajandus toodab üha rohkem ja rohkem leiget ühetaolist putru, mis peab tooma sisse raha ja mis tuleb häälestada massile. Kommertstelekanalid on kogu Euroopas üksteisega väga sarnased, kõigis riikides saab näha samasuguseid talendišõusid. Kui olime hiljuti ühe lavastusega Pekingis festivalil, nägin vaateaknal nukke, mis nägid välja nagu David Beckham, ning plakateid, millel valged mehed tegid reklaami lääne autodele. Globaalne turg täies oma mõjujõus. Mis peab turul püsima jääma, see tuleb disainida suurima võimaliku nõudluse tarvis. Leian, et kui ka kunstid suunatakse sellele teele, on pilt ängistav. Poliitika on kunstile parem peavari kui vabaturumajandus.

Kunst leiab oma olemisõiguse selles, et peegeldab maailma, kus elame. Kunst annab sellele peegeldusele täiesti ainulaadse kuju. Kunstile tohib seada ja peabki seadma kõige kõrgemaid nõudmisi. Organisatsiooni ülesehitus, paindlikkus, läbipaistvus, osavõtt ühiskondlikust debatist, innovatsioon – kõik see peab olema avatud diskussioonile. Seda diskussiooni pole võimalik pidada üksnes arvude või turu kategooriates. Kunsti raames on võimalik väljendada väga paljut arvudes, see on taganud ka institutsioonide suure tõhususe ning need peavad ka aru andma, kas riigi rahaga on vastutusrikkalt ümber käidud. Ent kogu asja tuuma, seda, mis teeb kunstiteose oluliseks ja ainulaadseks, juba arvudesse ei pane.

Iga institutsiooni puhul, ka kunstivaldkonnas, on olemas oht, et see muutub iseenda suhtes referentseks. Olen veendunud, et ka referentsi keskme saab asetada meist endist väljapoole, nimelt ühiskonda, mille heaks meie kui kunstnikud soovime anda oma panuse. Meil peaks olema julgust näidata endid maailmale avatute ja haavatavatena. Kui meie teatrisse tuleb vaatajate kirju, siis nõuan neile isiklikku vastamist. Külastajatele, kes oma abonemendi üles ütlevad, helistan ma mõnikord ise, et küsida, miks nad meiega hüvasti jätavad. Isegi kui nad jäävad oma otsusele kindlaks, on nad minu telefonikõnest üllatunud ning leiavad, et see on vapper tegu, räägivad sellest oma perekonnale ja sõpradele. Teatris suheldakse üksteisega isiklikult, anonüümsust ei ole. Laval ollakse koos inimestega, aga ka koos iga inimesega saalist. Teater ei ole massimeedia. Selles ongi teatri jõud.

Tõlkinud Toomas Metsis

*Ettekande pidas Euroopa ühe suurema ja kunstiliselt olulisema repertuaariteatri Münchner Kammerspiele intendant Johan Simons 26. XI Eesti Teatriliidu peakoosolekul. Simons saabus Tallinna teatri NO99 ja Eesti Teatriliidu kutsel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht