Autoriteatri tankid peatänaval

Alvar Loog, Kairi Prints, Valle-Sten Maiste

Teatrifestivali „Draama” võlu ja valu peitub mastaapsuses, mida paistab iga korraga aina juurde tulevat.      Alvar Loog:    Väga meeldiv, et „Draama” on taas kuraatorifestival ning loobutud on kõigist sportlikest ettevõtmistest. Ma ei arva, et kuraatori pilk oleks  printsiibi ja praktikana kuidagi adekvaatsem, hõlmavam või üldistavam (mida on selgesõnaliselt taotletud) kui vahepealne väljanäituse süsteem, kus iga teater valis ise, millise lavastusega kohale tulla. Aga see on kindlasti konkreetsem, teravam ja terviklikum, sellega on võimalik suhestuda ning huvi või vajaduse korral ka vaielda, sest see põhjendab ennast, sel on mingi nimi ja nägu, subjektsus, kui soovite. Usun, et põhiprogrammi kuraatori Madis  Kolgi valik oli aus ja hea, ehkki on selge, et ükskõik kes teine oleks ülimalt suure tõenäosusega valinud hoopis teised lavastused. Sest ükskõik kes teine pole ka Madis Kolk. Selles valikus oli nõudlikkust, head maitset ja vastutustunnet nii žanri ajalooliste traditsioonide kui ka seda kohapeal kandvate institutsioonide suhtes. Üllatas vaid, et „Draama” põhiprogrammi kaheksa töö hulka olid tee leidnud üks muusika- ja üks tantsulavastus ning üks nappide visuaalsete turgutite toel kohapeal sündiv kuuldemäng.     

Ei õnnestunud kuskilt lugeda ega küsida,  kas kaheksa lavastust oli põhiprogrammi ettemääratud limiit või rohkem „mööndusteta (ehk mööndusteta head) teatrit” Madise arvates viimase kahe aasta jooksul Eestis lihtsalt ei sündinud. Igatahes kadus see ilus ja sisemiselt päris sidus tervik just oma tagasihoidliku mahu tõttu festivali 37 lavastusest ja 57 etendusest koosnevasse tervikprogrammi natuke ära, jäi väärilise tähelepanu ning vastukajata. „Draama” võlu ja valu peitub mastaapsuses, mida näib iga korraga üksnes juurde tulevat. Esinduslikust paraad- ja ülevaatefestivalist on saanud kolmeastmelise programmiga teatriorgia, kus pole koos mitte üksnes parimad, nagu kuulutas veel üle-eelmise festivali reklaamlause, vaid siinses kavas on oma koha leidnud ka lihtsalt gastrollid ning koguni esietendused. Kvantiteedi koha pealt jäi domineerima hoopis Ivar Põllu kureerimisel Tartu Uue teatri koostatud autoriteatri programm. Autoriteatri  nähtusele ja mõistele oli pühendatud ka minikonverents ning sellele järgnenud vestlusring. Mulle tähendab autoriteater (selle mõiste enese sobivuse üle võib vaielda, mõttes olen kasutanud sõna „partisaniteater”) lavakunsti enesestmõistetavat ideaali, mis liigselt institutsionaliseeritud ning turu nõudmistele allutatud teatrimaailmas täitis pikka aega üksnes väga marginaalset osa. Autoriteatri programm tänavusel „Draamal” märgib aga marksistlikku  paleepööret meie teatripildis või vähemalt jõulist katset selles suunas. Tankid on igatahes peatänavalt paraadkolonnis läbi sõitnud.     

Varem pikka aega süsteemi poolt „ekspluateeritud” draamatehaste lihtsad liinitöölised  (näitlejad, lavastajad, kunstnikud, (näite) kirjanikud) on hakanud teatrikunsti tootmisvahendeid enese kätte haarama. Toimub teatri emantsipatsioon: süsteemist, plaanimajandusest, turust, „keskmisest” vaatajast, klassikalisest (näite)kirjandusest, „headest” tavadest, igasugusest ebaisikulisusest üleüldse. Autoriteater defineerib praktikas uuesti nii kunsti kui ka selle tegijate funktsioonid, annab neile uued õigused ja õigustuse.       

Autoriteatris pole midagi uut nähtusena, küll aga tendentsina. Eesti sõnateatris on see paraku seni olnud ikka rohkem abstraktne  ideaal kui loomulikuks peetav või koguni valdav loomepraktika. Kas seda nii väga selgelt üldse piiritleda ja defineerida on vaja, nagu konverentsil üritati, on iseküsimus, millele ma vastaksin eitavalt. Tänavuse „Draama” kõrvalprogrammi funktsioon – sellele nähtusele ja ideaalile järgimist väärivate näidete toel tähelepanu juhtida – sai igatahes täidetud. „Draama” programmiga tutvudes jäi veel silma üks punguv tendents, mida võib samuti  kaudselt ning naljaga pooleks pidada osaks marksistlikust klassivõitlusest näota ja nimeta ekspluateeriva süsteemi ning seal valitseva professionalismi ja traditsiooniliste rollijaotuste vastu. Selleks on kriitikuteater, mida eelmise aastasaja lõpus viljelesid meil vaid mõned üksikud (meenuvad Jaak Allik ja Linnar Priimägi), ent viimasel kümnendil on nende hulk hüppeliselt kasvanud: Andrus Laansalu, Margus Kasterpalu, Kivisildnik, Ivar Põllu, Andres  Keil, Rait Avestik, Berk Vaher (muusikalise kujundajana). Laansalu, Kasterpalu ja Põllu on ühel hetkel koguni oma teatri loonud. Kas järgmise festivali teemaprogramm?   

Kairi Prints:

Seekord tuli „Draama” teisiti, kuraatorifestivalina: põhiprogrammi koostas teatriteoreetik ja -kriitik Madis Kolk. Kahe aasta jooksul esietendunud lavastustest valis ta välja kaheksa lemmikut, paigutades need ühise nimetaja „mööndusteta teater” alla. Lisaks kuraatoriprogrammile oli festivalil uhkelt esindatud ka autoriteater. Kolgi valikust olin ma varem näinud kahte, autoriteatri programmist peaaegu kõike. Ja vaatamas käin ma reeglina neid lavastusi,  mis mulle potentsiaalselt meeldida võiksid. Nüüd, näinuna põhiprogrammistki peaaegu kõike (v.a Pärnu Endla „Mässajad”), saan uhkeldada, et mul on ikka üsna hea nina. Siiski leidsin “kuraatori kaheksa” hulgast kaks uut lemmikut (küll n-ö poolpotentsiaalikate hulgast), mida pole vähe, nii et kuraatorile aitäh. Aga nüüd hakkas piinlik. Kui paljud nimetasid Kolgi valikut konservatiivseks, siis nüüd saan aru, et konservatiivne (just alalhoidlikkuse  tähenduses) olen hoopis mina. Ei kõlba (teatud sorti) klassika ega eruta stsenograafiline külluslikkus, ei taha (liiga palju) sõnu ega ülekasutatud ruumi. Andke aga pausi, kordust ja staatikat. Midagigi neist. Madis Kolki mina küll konservatiivseks ei nimetaks. Mind intrigeerib tema seinast seina valik. Saab seda üldse mingite märksõnadega kirjeldada?   

Kuraatoriprogrammi kaheksa lavastust on niivõrd erinevad, et mingit muud tunnuslauset kui „mööndusteta teater” sellele komplektile  välja mõelda ei oskakski.   

Tegelikult, isegi seda ei oskaks välja mõelda.  Ma ei tea, kas keegi üldse sai aru, mida see väljend tähendab. Kas on olemas mööndustega teater? Mulle tundub, et see on loogiliselt võimatu. Ma ei kujuta ette näiteks sellist dialoogi.     

Lavastaja: „Sa pole sellesse rolli küll eriti sobiv näitleja, aga proovi ikka kuidagi ära mängida.”       

Näitleja: “Ei tule hästi välja jah, aga no üritan siis, mis sa hädaga teed.”       

Või siis sellist. 

Kunstnik: „Kuule, veits mõttetu lava tuli, aga  saab hakkama või mis?”   

Lavastaja: „On kole küll, aga kes seda lava ikka vaatab, eks.”       

Mis ma öelda tahan, on see, et võimalused on teatritegijatele juba kätte antud, sealhulgas ka paratamatud mööndused, kuid see,  mida (möönduste piires) luuakse, on igal juhul mööndusteta. Igav lavastaja või puine näitleja, halb valguskujundus või hale heli ei ole mööndus, vaid oskuste puudus. Jah, ka tehnilises teostuses. Kui ikka klaverit ei anna häälestada, pole mõtet Chopini mängida. Alati on muid võimalusi. Kes seda ei taipa, teeb halba teatrit, aga mitte mööndustega teatrit.       

Uhh, aga halvast teatrist pole „Draama” festivali puhul küll põhjust rääkida. Ma üldse ei kahtle, et „kuraatori kaheksast” olid kõik väärt ja professionaalsed lavastused, peaaegu kõik ju auhinnatud ja puha. Muidugi tahab kuraator  kokku panna eesti teatri kvintessentsi, kuid eks seegi ole võimatu. Teater ei ole midagi eneseküllast, mida saaks objektiivselt hinnata. Aga kogu see kunsti hindamine ja selle võimatus või võimalikkus on vana teema ning mis sest ikka aina üle rääkida. Nii et minu subjektiivne arvamus (see värdväljend on vajalik, kuna peab rõhutama seda, et arvamus on igal juhul subjektiivne) on see, et kuraatorifestival on parim võimalik festivalivorm üldse, sest kuraatori  subjektiivne valik on igal juhul ausam igasuguse komisjoni (või „Draama” puhul siiani kombeks olnud praktikute enda) valikust.     

Nüüdsest kappan rõõmuga iga aasta septembris nädalaks Tartusse ja vaatan Eesti teatrite viimase aja lavastuste ausalt meelevaldset valimit. Ning siis pärast hädaldan ausalt ja subjektiivselt,  et selle va kuraatori subjektiivsus oleks ikka võinud objektiivsem olla.     

Ahjaa, mis need kaks lemmikut mul siis olid? Vanemuise ja Ruslan Stepanovi „Kevade” ning teatri NO99 ja Ojasoo ja Semperi „Kes kardab Virginia Woolfi”. Mõlemas kahtlesin, sestap polnud ka enne vaatama läinud. Kutsus see, et esimene on ikkagi tants ja teine üks lemmikteatritest (lavastuste poolest, muud projektid pole erutanud); peletas see, et esimene Oskar Lutsu ainetel ja teine padupeenpsühholoogiline, sügavalt tekstipõhine  draama. Aga näed, mis juhtus. Nautisin ja naudin siiamaani mõlemat väga. Täitsa toredad olid ka „Pea vahetus” ja „Eesti meeste laulud”, aga jäid kuidagi üheplaaniliseks. Esimene oli siiras ja armas, teine oli võimas; esimene naiivsevõitu, teine hirmus naljakas; esimene ebaühtlane, teine natuke suvetuurilik. Mõjusid mõlemad mulle lihtsalt – kuigi muidugi väga erinevat sorti – meelelahutusena. Ülejäänud kuraatoriprogrammi lavastused mind viisakalt  öeldes „ei kõnetanud” ja kuna, nagu eespool juba mainisin, pole teater eneseküllane kunst, vaid sünnib esitaja ja vaataja dialoogis, polegi mul kahjuks muud enam öelda.   

Valle-Sten Maiste:

Festivali „Draama” korraldusprintsiibid on  sagedasti muutunud. Ettevõtmisele on kaua otsitud õiget fookust ja vormi ning tulemus pole alati vastanud ideaalile. Ka festivali vajalikkuses on kaheldud. Teatrit on Eestis toredasti üha enam, kuid seda struktureeritakse ja pannakse tähele valdavalt repertuaaripoliitika loogikast lähtudes. Festivali loomenõukogulase Aare Pilve sõnutsi lisab kuraatorifestival meie teatri enesekirjeldusse intrigeerivat isikupära, tekitab poleemilisust ja retseptiivset  tähendusrikkust. Festivali praegune püüd näib siis välispromo ja välismaise tagasiside jms kõrval olevat ka kujuneda arvestatavaks teatrimaailma mõtestavaks institutsiooniks. Eks saab näha, kuidas see õnnestub, kuid siht ise on vajalik.     

Eesti sidusust silmas pidades on õigustatult küsitud, kas „Draama” ei võiks ringelda teisteski linnades. Kuid võimalik, et vaid Tartu saabki olla koht, kus niisuguse mahuga teatrifestival evib sellist meie teatri tavapärasest  väikekodanlikkusest lahti rebivat vaimu, nagu läinud nädalal ülikoolilinnas näha sai. Tallinna Linnateatri lavastustel istuti põrandal ja seisti täiskiilutud rõdudel elevusega tunde püsti – küllalt erinev atmosfäärist, milles neid lavastusi tavaliselt esitatakse. Võimalik, et see on juhus ja mitte niivõrd tänavuse festivali struktuuri, kui hoopis Madis Kolgi ja Ivar Põllu ning loomenõukogu mõtlemises leiduva teatava ühisosa teene, aga festival võimaldas saada  pisikese, kuid siiski mõtestatud läbilõike meie omanäolisemate lavastajate tegemistest. Kui Uku Uusberg (kahetsusväärne, et „Vahepeatust” või siis vähemasti „Jõudu” ei olnud programmi lülitatud kas või väljasõiduetendusena) välja arvata, siis pakkus festivali kava põhiprogrammis esindatud lavastajatelt vähemalt kaks stiilinäidet, mis koos mõjusid küllalt kõnekalt.   

Festivaliprogramm võimaldas jälgida lavastajate isikupärase autorikäekirja dünaamikat. Olgu tegu Elmo Nüganeni armastuseusuga kesk ideoloogilisi, rahvuslikke ja ajaloolisi konflikte või Hendrik Toompere omamoodi formalistliku esteetilise dändismiga, mis annab  alati huvitavaid stilistilisi ja teinekord ka sisulisi elamusi. Mõlema lavastaja tegemistega kaasnevad ikka ka eriliselt muljetavaldavad näitlejatööd. Kaasa liikuda sai ka Andres Noormetsa multidistsiplinaarsete vormiotsingutega, mille juures enamasti on ka uudne ja kõnekas sisu, ning Von Krahli teatri ja viimasel ajal eriti muidugi Ojasoo ja Semperi supervõimsusega, mille puhul avangardsele julgusele ja rõhutatud sisulisele repertuaariorientatsioonile on lisandunud  üha enam ka julgus ja suutlikkus vajutada nimetatud kvaliteedid suurvormidesse. Muidugi oli valikus puudusi. Tegelikult ei olnud nii hiilgav teatriaasta, et saaks rääkida mööndusteta teatrist, nagu lipukiri lubas. Tipp ei olnud nii absoluutne ega paljude festivalil esindamata lavastajate töödest silmanähtavalt parem. Kummagi kuraatori pilgu alla ei mahtunud eriti vormilise innovatsioonipüüuta nn postmodernismijahust vähem puudutatud lavastused. Tugevaid töid jäi festivalilt välja – Pedajas, Peterson jpt. Ka Kasterpalu enda lavastused, kuid arusaadavalt ei saa isikukultust kultiveerida. Ivar Põllu autoriteater oli teatud mõttes siiski ühekülgselt defineeritud. Näis, mida arvavad väliskülalised. Loodetavasti kõlab nende hääl festivali järelkogumikus sama huvitavalt kui meie teatraalide mõte suurepärases festivali eelkogumikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht