„Bajadeeri” mitu palet

Maris Kerge

Nii nagu Estonia teatrimaja seisab sajandat aastat keset linna kui ankur, mille ümber kavandatakse uut ja lammutatakse vana arhitektuuri, on ka selle hoone sisu siinse kultuuriruumi teljeks. Estonias eile esietendunud ballett „Bajadeer” loob mitmekülgse kohtumispunkti: Toomas Eduri lavastajavisioon kõrvutub Marius Petipast alguse saanud klassikaga, inglise kunstniku Peter Docherty ruumiline atmosfäär dirigent Risto Joosti häälestatud Ludvig Minkuse helimaailmaga. Toomas Edur, „Bajadeeri” lavastaja Mida tegite „Bajadeeris” Petipa originaaliga võrreldes teisiti? Kui palju on Petipa originaalist alles, me ei tea, „Bajadeeri” on nii palju kordi ümber lavastatud. Püüdsin teha lavastuse lühemaks, luua nüüdispublikule dünaamilisema, selgema ja loogilisema tõlgenduse. Minu assistent, Maria teatri endine solist Jevgeni Neff aitas mind detailidega, mis on Peterburi tantsuilmas veel säilinud. Ta teab, milline on traditsioon ja millest see tuleneb. Mõne asja kohta, mille olin ümber muutnud, ütles ta, oo, Eesti Petipa. Talle meeldib, et mul on oma nägemus loo tõlgendamise, tantsujooniste ja liigutuste osas. Mõne asja kohta – näiteks lõikasin ma misanstseene välja – ütles ta aga, et seda ei ole me Venemaal harjunud nii nägema, see ei vasta traditsioonile. Kõlab paradoksaalselt, sest Neff on kaua tantsinud Maria teatris, mille traditsioon ongi olnud misanstseene lühendada, et oleks tantsulisem. Seega, kindlaid reegleid pole, vaatenurk sõltub sellest, kes on millega harjunud. Peamine oli leida nüüdisaja inimesele kohane loogika, teha „Bajadeeri” atmosfäär ja idee huvitavamaks ja dünaamilisemaks. Aeg on vahepeal edasi läinud: tänapäeva inimene teeb kümmet asja korraga, info vastuvõtt on praegu palju kiirem.

Miks otsustasite võtta just „Bajadeeri” Estonia repertuaari?

Tahtsin teha suure klassikalise lavastuse, n-ö patška-balleti. Arvan, et seda on tarvis nii meie tantsijaile kui ka publikule. „Paraadi” pole, pigem on tähelepanu suunatud tunnetele ja suhetele. Tõin esile ka selle, et ajal, kui „Bajadeer” loodi, hakati naiste positsioonist ühiskonnas rohkem rääkima. Aktuaalne on see tänaseni: musklites mehed on tugevamad, mis annab neile justkui õiguse füüsiliselt nõrgemaid naisi kamandada, ehkki tegelikult on tugevamad just naised, sest suudavad meeste sellise käitumisega hakkama saada.

Lavastuses olulisel kohal on indiapärased rituaalsed pulmasallid, kasutan nende sidumist läbiva teemana. Erisugused sallid tähistavad eri tegelasi. See on publikule vajalik arusaadavuse hõlbustamiseks, visuaalse seose loomiseks.

Kuidas panite kokku lavastusmeeskonna?

Kunstnikutööd tegema kutsusin Inglismaalt Peter Docherty, sest ta on oma pika karjääri kestel teinud väga kauneid lavakujundusi ja töötanud koos oma ala tippudega. Ka Estonia kostüümi- ja dekoratsiooniala inimestel on rõõm koos temaga tööd teha. Peter Docherty pole pedant, kes nõuaks näiteks mingit kindlat kangast, ta on valmis tegema kompromisse, otsima võimalusi, kuidas teha niimoodi ja sellest, mida meil on parasjagu poes saada.

„Bajadeeri” valguskunstnik on Tiit Urvik, temaga klappis koostöö juba „Modigliani – neetud kunstniku” tegemisel. Arutasime temaga lavastuse stseenide kaupa läbi, et tal oleks atmosfääri loomiseks kõigest täpne ettekujutus.

Võimalust mööda üritan kasutada oma teatri inimesi. Kahjuks on Eestis vähe selliseid suuri kunstnikke, eriti kostüümide osas, nagu oli Eldor Renter. Ei ole kedagi võtta, kes kasvataks suure lavastuse, annaks sellele omalt poolt palju juurde, enamik kunstnikke teeb ikka pigem abstraktseid ja kergemaid lavastusi. See on peen värk, mida õpitakse aastaid, et saada aru, kuidas patška või üldse kostüüm selga istub. Muidugi peab kunstnikul olema selle kõige vastu endal suur huvi.

Kuidas on lood tantsijatega, kas mõtlete pikalt, kes mingi rolli saab?

Kes mulle suurema kommikarbi toob, see rolli saab. Mõistagi oli see nüüd nali. Eks ma vaatan, kes sobib, kes on võimeline ja kellele mingi roll klapib. Valin repertuaari selle järgi, keda mul on trupist võtta. Meil on poole vähem soliste kui näiteks Soomes, aga saame ikkagi hakkama. Kogu Eesti peale on kaks solisti, kes on suutelised tantsima „Luikede järve” peaosa. Kui nüüd mõlemal juhtus olema trauma, pidime kutsuma kaheks etenduseks baleriini Valgevenest.

Vahel näevad tantsijad ennast hoopis teistmoodi, kui seda teatri juhtkond kõrvalt. Olen nendega siis aus ning üritan nende arengut suunata ja rääkida. Vahel ei loe, et suudad samme teha, ka rolli iseloomu mõttes peab tantsija sellesse sobima. Võib-olla mõni on mugav ja ootab rolli, et siis hakkab pingutama, aga teater ei ole ju terviseklubi. Inimesed võtavad asja nii erinevalt. Kui näen, et keegi on midagi väärt ja tahab teha, annan ma võimaluse. Nii see käib – pead ise tahtma ja ennast tõestama. Meie ühiskonnas on liiga levinud suhtumine, et kõik peab tulema lihtsalt, lihtsalt peab vedama. Ei pea vedama, edu taga on raske tööd – see kehtib igal alal.

Kas „Bajadeeri” lavastamisprotsess on toonud raskusi, mõne esialgu ületamatuna näiva probleemi?

Kogu aeg toob, iga päev, aga ma ütlen alati, et me saame hakkama, selleks peab lihtsalt olema motiveeritud. Lavastuste väljatoomise protsess on Estonias läinud sujuvamaks: minu kunstilise juhtimise esimesed aastad olid ikka väga emotsionaalsed, kõik juhendasid ja jooksid. Nüüd on kollektiiv rahulikum. Mina ka. Muutunud on usalduse tase. Võib-olla ma näisin alguses kergemeelne, sest enamasti naeratan kõigile sõbralikult, ehk inimesed ei saanud aru, et mul on tõsi taga. See ei ole justkui professionaalne, kui ei kõnni ringi tõsise näoga. Aga ma olen kindel selles, mida teen. Olen ise tantsijana näinud palju lavastusi ja lavastajaid, tahan tuua siia seda, mida peetakse globaalselt heaks maitseks. See nõuab distsipliini ja selle saavutamine võtab aega.

Kas proovide käigus on mõni tantsija üllatanud?

Kui inimesed üritavad ja proovivad, on see alati hea. Kuna Alena Škatulal on trauma, tantsis esietendusel Nanae Maruyama. Talle on see suur samm, varem pole ta nii suurt rolli veel tantsinud. Laval peab olema isiksus, peab valdama kõike, nägema, mis või kus sa oled, elama koos teistega etenduses sees. Ta on tubli, siiamaani on kõik hästi läinud.

Kuidas on lavastamisperioodil muutunud n-ö emotsionaalne temperatuur?

„Modiglianit” lavastades ei teadnud ma tõesti, mis sealt välja tuleb, sest kõike tuli alustada täiesti nullist. Ei teadnud ka seda, kuidas publik reageerib. „Bajadeeri” puhul teadsin ma täpselt, mida teen, ja seepärast oli närveerimist vähem. Seekord oli siis natuke rahulikum. Kindlust andis ka veendumus, et tuleb jääda truuks klassikalisele tantsule, mõelda kvaliteedile, puhtusele ja stiilile. Selles mõttes võib lavastus meeldida või mitte, aga ei saa öelda, et see oleks halb.

Estonia trupp on rahvusvaheline. On sellest tekkinud ka kultuurikonflikte?

Neid konflikte on ühiskonnas alati ja igal pool. Rahvusvaheline trupp on tänapäeval tavapärane nähtus. Estonia trupis polegi nii palju rahvusi esindatud kui näiteks Soomes: meil on kümnest solistist kaheksa siinse balletikooli kasvandikud, seal aga kahekümnest kolm või neli pärit sealsest balletikoolist. Vaja on järelkasvu, selleks et balletikool oleks populaarne, peab seda rasket tööd tunnustama. Sellega kaasneb prestiiž. Paljud tahavad saada poplauljaks – Eestis on mitusada poplauljat, aga ainult kaks luike.

---

Peter Docherty, „Bajadeeri” kunstnik

Milline on teie meelest Estonia „Bajadeeri” põhisõnum?

Tegemist on üsna traditsioonilise lahendusega, me ei dekonstrueerinud ega ehitanud seda ümber. Mulle on see lugu poliitiliselt väga ajakohane: rikas rõhub vaest. Kõike seda näeb ka tänapäeval.

Kuidas te oma kunstnikutööd ette valmistate?

Teatritekst on oluline, samuti ka tantsijad. Kunstnik ja lavastaja on teatriajaloos võrdlemisi uued nähtused: kui minna tagasi XIX sajandisse või XX sajandi algusesse, siis oli väga vähe tänapäeva arusaamale vastavaid lavastajaid. Toonased lavastajad fikseerisid üksnes lavalise liikumise, nüüdisaja lavastajate ja ka kunstnike ülesanded on palju suuremad ja mitmekesisemad. Tol ajal töötas lavastusega viis-kuus kunstnikku: üks tegi metsa, teine palee. Idee ühest tervikust on võrdlemisi uus. Minu arust on lavastaja ja kunstniku roll lahustuda lavataguseks etendust toetavaks jõuks. Vahel võib kohata ka lavastajaid ja kunstnikke, kes trügivad esiplaanile, otsekui hüüdes „Vaadake mind, vaadake mind!”, ning esinejatel tuleb siis enda nähtavaks tegemisega palju vaeva näha.

Lavastuse alusteksti analüüsin ma väga detailselt, uurin ka, mida tegelased üksteise kohta räägivad. Teen märkmeid, elan kõigesse nii sisse, et see tekitab minus resonantsi. Alati kaalun ka alternatiivseid võimalusi, kuidas mingit asja lahendada. Olulised on arutelud lavastajaga, et mõista, mida me tegema hakkame. „Bajadeeri” puhul võinuksime minna ka teist teed pidi, lugu dekonstrueerida, ent loobusime sellest, püüdsime olla XIX sajandi esteetika suhtes kannatlikud.

Estonia „Bajadeer” on esimene lavastus, mille kavandasin otsast lõpuni arvutis. Kogesin täiesti uut tööstiili, see mõjus mulle väga vabastavalt – nagu uus algus, uue armastuse leidmine.

Kas lavastust ette valmistades mõtlesite ka publikule, sellele, millised võiksid olla eesti inimeste esteetilised eelistused?

Inimesed on inimesed, kõigil on enam-vähem ühesugused põhiemotsioonid. Siiski arvan, et publikule tuleb mõelda: vastutusele publiku ees, loole, mida hakata talle jutustama, ning sellele, et ise esiletükkimise asemel luua loo jutustamiseks mõjus raam. Kaalun küll kõike hoolikalt, aga kuidas ma saaksin teada, missugune on eestlaste maitse. Võib-olla on mul mingi ettekujutus, milline on eurooplase maitse, aga sedagi vaid üldjoontes. Asju tuleb teha nii, nagu sa seda ikka teed, iseenda tõde järgides. Üleolev oleks öelda, et lavastuse kujundus on tehtud mingit rassi või rahvust silmas pidades.

Milline on teie tööstiil? Kas teil on alguses mingi üldine idee, mis katab kõike, ja siis lähete detailsemaks, või alustate kuskilt ja vaatate, kuhu protsess teid edasi juhib?

Teen palju eeltööd, mulle on see nagu turult toiduainete ostmine. Seejärel toon need koju ja panen kokku, transformeerin toiduks. Kui keegi teine ostaks turult täpselt samu puu- ja köögivilju, oleks tulemus ikkagi hoopis midagi muud.

Teen küll põhjaliku eeltöö, aga ei jää sellesse kramplikult kinni. Mõtlen, mida lavaruum vajab, milline on stseenidevaheline kontrast, seejärel teen joonised ja kavandan maalingud. Alustades vaatan, kuhu see protsess mind juhib. On inimesi, kes on oma valikutes ja otsustes hästi pedantsed, aga mina arvan, et oluline on loomingulisus ja oskus kasutada kõike, mis ette juhtub ja on saadaval. Vahel teatris tulevad õmblejad lagedale lahendustega, mis erinevad minu algsest kavast. Siis on oluline võtta samm tagasi ja vaadata – võib-olla see ongi hea idee? Arutelu rikastab alati.

Kas tajute lavastuse sünniprotsessis emotsionaalse temperatuuri muutumist?

Inimestele meeldib kujutleda, et millegi loomiseks peab kunstnik olema viidud viimase piirini ja ainult selles staadiumis saab midagi luua. Nii ei saavuta midagi. Tuleb lihtsalt teha ära kõik vajalik ning jätta siis tulemus kõiksuse hooleks. Tahe alati olukorda oma kontrolli all hoida, räusates seda siia-sinna sikutada, ei anna minu meelest mingit tulemust. Inimesi koostööle õhutades saab saavutada palju rohkem. Olen töötanud lavastajaga, kes ütles esimesel kohtumisel, kus iga koorilaulja seisab ja mida seljas kannab – selline lähenemine on pigem vanamoeline. Olen aga töötanud ka noore lavastajaga, kes oli küll kursis, millest lavastuses räägitakse, aga hakkas alles proovide käigus lahendusi otsima. Töötamiseks on mitmesuguseid viise.

Ooperimajades töötamisel on ka see aspekt, et kõik käib pika ajakava alusel. „Bajadeeri” esimesed kavandid esitasin möödunud aasta mais, siis oli kõik alles kaugel ees. Kui nüüd alustaksin, tuleks lahendus ilmselt teistsugune. Üks mu kunagine õppejõud ütles, et kujunduse loomine on nagu kurb armulugu: käid läbi kogu protsessi, aga pärast pulmi laseb pruut kellegi teise juurde jalga. See teine on publik, pärast esietendust pole sind enam vaja.

---

Sergei Upkin, „Bajadeeri” üks peaosatäitjaid

Milline teema on „Bajadeeris” teile kõige tähtsam?

See ballett on armastusest. Pühast armastusest. Kui sellises armastuses valetad, järgneb sellele karistus. See on peateema.

Kuidas te Solori rolliks valmistusite?

Esiteks valmistusin iseseisvalt, lugesin rohkem kui sada aastat tagasi kirja pandud libretot. Vaatasin eri variante lavastustest, mis kõik baseeruvad sellel libretol. Lugesin ka raamatuid, mis „Bajadeerist” pärast selle väljatulekut kirjutati: siis ilmus palju väljaandeid, mis seletasid, mida see või teine asi tähendab.

Hoolega tuleb kuulata lavastajat, mida ta täpselt kavatseb teha. Praegusel juhul tegi ta balleti küll algsel kujul, ent lisas sinna oma mõtteid. Kui mulle vahel tundub, et mõnda asja võiks teha teisiti, siis pakun selle lavastajale välja. Kui ta näeb, et see on loogiline ja asjal mõte taga, kasutan seda oma rolli loomisel.

Kas tunnete end klassikalist balletirolli tehes interpreedi või loojana? Kas klassika võib ka piirata?

Klassikalisse balletti saab alati panna sisse oma individuaalsust. Ka ooperilibretos või draamalavastuse aluseks olevas näidendis on palju ette kirjutatud, see pole vaid balletiga nii. Tähtis on hoida stiili ja mõtet, mis sellesse balletti on pandud.

Kas kasutasite Solori rolli loomisel ka midagi oma elust?

Ma panen rolli alati midagi isiklikku, midagi, mis seostub minu elu või mõtetega. Näiteks „Bajadeeri” viimase vaatuse koht, kus tulen varjude riigist, on mulle nagu unistus, miski, mida tahan, aga mida ma kunagi kätte ei saa.

Rohkem saab seda isiklikku panna draamaballetti. „Bajadeer” on klassika ja loodud romantilises stiilis – reaalsus seguneb unenäolisega. Naised võib-olla oskavad sellesse rohkem isiklikku panna.

Kuidas tunnete, kas see roll sobib teile psühholoogiliselt ja füüsiliselt?

Seda, kas see roll mulle sobib, ei saa ma ise öelda. Saan öelda vaid, et see on ballett, mida tahtsin tantsida, ning nüüd see võimalus tuli. See roll oli mu unistus. Kas roll sobib mulle või mitte, seda ei tea, aga teen kõik, et sobiks. Tahan väga seda osa tantsida.

Kuidas te ennast tantsimiseks motiveerite?

Tunnen, et mulle meeldib tantsida, ja tahan teha seda järjest paremini. Vahel tundub, et ongi juba üsna hästi, aga pärast videost näed ikka, et on seda, mis ei meeldi. Mingid tehnilised asjad ei anna rahu.

Hoian meeles seda tunnet, mille annab lavaline ekstaas. Seda ei koge alati, aga see motiveerib. Paljud ütlevad, et tahavad publikule rõõmu pakkuda, aga mina seda nii ei taju. Kui minus tekib ekstaatiline energia, kandub see kindlasti ka publikuni. See on nagu narkootikum: kui oled korra kogenud, siis tahad aina rohkem.