Balti festival madallennul

Jaak Allik

Oleks vahest õigem korraldada Balti festival lahus meie oma draamafestivalist ja mõnes teises Eesti teatrilinnas.„OmaDRAAMA 2009”. Vizma Belševica, „Bille” (Valdis Lūriņš), Läti Rahvusteater. Rudolfs Blaumanis, „Indrāns” (Lauris Gundars), Teater TT (Läti). Gintaras Varnas ja Audronis Liuga, „Dekaloog. Kümme käsku” (Gintaras Varnas), Leedu. Martin Algus, „Janu” (Andres Noormets), Endla teater. Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper), NO 99. 8. – 10. IX Tartus. Festivali „Draama 2009” „sees” toimunud Balti teatri festival „OmaDRAAMA ” võis jääda kõrvaltvaatajale seekord üsnagi märkamatuks. Ei plakatit, ei bukletit, üldse ei mingit kirjalikku infot, ka elementaarseid sisuseletusi ega kavalehtigi. Etendusele saabunud vaatajale jäi mõistatuseks, mida ja kelle esituses ta üldse näeb. Paraku käis see ka festivali aukülalise Riia Uue teatri lavastuse „Vaikuse hääl” kohta, mille puhul korraldajad oleks 290 krooni piletiraha  eest ehk siiski ühe A 4 lehekese võinud „raisata”. Infopuudusse jäeti Balti festivalile saabunud leedu ja läti külalised ka meie oma draamafestivali suhtes. Ingliskeelses repertuaarivoldikus puudusid näidendite autorite ja lavastajate nimed (tegelikult ju ainus „jälile viiv” info võõrkeelsele teatrihuvilisele).

Korraldajad lootsid ilmselt oma veebilehele ja tõesti hästi tehtud DVD-le , kuid paraku puudub selle ümbrisel elementaarnegi sisuline info. Usk  aga, et teatrifriigid marsivad etenduselt etendusele, (kodumaalt kaasa võetud) sülearvuti kaenlas, tundub olevat liialt postmodernistlik. Balti festivali sisulise taseme kohta võib ju küll öelda, et naabrite poolt meile toodu ei väärinudki suuremat reklaami, kuid ega me seda ette teadnud! Viienda Balti teatri festivali huvitavaim ja oodatuim sündmus oli kahtlemata Alvis Hermanise lavastus „Vaikuse hääl”, kuid paraku esines see teater (nagu ka  kolm aastat tagasi lavastusega „Pikk elu”) väljaspool konkursiprogrammi.

Seekord sai takistuseks Baltimaade teatritest rahvusvaheliselt praegu kõige mainekama kollektiivi honorarinõue (8000 eurot), mida Läti kultuuriministeerium maksta ei suutnud. Arvestades, et Lätis on teatrite riiklik toetus ühe aastaga kukkunud 30% (meil kulub selleks ilmselt kaks aastat), on lätlaste aus vaesus mõistetav. Festivali statuut näeb aga ette, et iga osavõtjariik katab ise oma  teatrite transpordikulu ja päevaraha ning on loomulik, et ühele teatrile erandit teha pole võimalik. Jääb üle vaid kiita festivali „Draama 2009” peakorraldaja Margus Kasterpalu otsust kutsuda nimetatud lavastus Tartusse n-ö kommertsalusel. Sest kuigi „Pikka elu” näinud vaatajad olid „samade kontide teistkordses puljongis” pisut pettunud, jäi Hermanise loominguga esmakokkupuutujail lavastusest kindlasti põnev ning  kauaks meeldejääv mulje. Seda kummalisem tundus aga lätlaste n-ö ilma honorarita festivalile läkitatud lavastuste valik. Lavastaja Lauris Gundars võis küll arutelul seletada, et ta soovib teha „mitte-hermanise-laadset, vaid tavalist” teatrit, see aga ei vabanda kuidagi välja Rudolfs Blaumanise näidendi „Indrāns” nii mõtteliselt kui vormiliselt haledat esitust, mis oma tasemelt poleks päris kindlasti leidnud äramärkimist isegi mitte meie harrastusteatrite festivalil. 

Läti Rahvusteatri esitatud poetess Vizma Belševica noorusmälestuste instseneering „Bille” (lav Valdis Lūriņš) võib olla kindlasti huvitav kohalikus kontekstis, kuid nii keeleliselt kui ka tehniliselt abitu tõlke vahendusel jäi see väga tekstirohke lavastus meie vaatajale lihtsalt kättesaamatuks. Küll tahaksin aga tunnustada peaosalise Dace Bonāte väljendusrikast ja hoogsat mängu. Mõistetamatuks jäid aga festivali korraldajate  poolt lätlastele pakutud mängupaigad. „Bille” jaoks oli Genialistide Klubi saal ilmselgelt kitsas, väikesesse mänguruumi loodud „Indrānsi” mängimine Vanemuise suurele ja saalile avatud lavale istuma pandud publiku ees tundus aga lausa kohatu. Ka leedulaste osalemise festivalil varjutas vaesus. Seetõttu loobuti ka teisest lavastusest, milleks annab võimaluse (kohustab) festivali statuut ja piirduti vaid üliõpilastenduse  „Dekaloog. Kümme käsku” Tartusse läkitamisega. Tegemist on Euroopa Liidu toetusrahaga tehtud ja viit riiki hõlmava teatriprojekti n-ö leedu osaga. Lavastuse tekst olevat sündinud proovide käigus kümne käsu teemal improviseerides. Kuigi lavastaja Gintaras Varnas on suhteliselt tuntud nimi ja lavastus ise pälvis rahvusliku draama kategoorias ka Leedus teatri aastapreemia, jäi laval toimunu siiski küllalt segaseks ning eri  tasemel sketšide reaks. Esitajaks oli Varnase juhendatud teatrikooli kursus ning printsiibilt võis lavastuses leida teatud ühisjooni Mart Kolditsa möödunud hooajal üliõpilastega Von Krahlis tehtud lavastusega „Kummitus masinas”. Viimane tundus vähemasti mulle siiski mõneti ühtlasem ja kontsentreeritum ning ka esitustasemelt professionaalsem. Marta Vosyliūtė auhinnatud kujundus „Dekaloogile” oli tõesti omapärane, paraku jäi aga kujunduse seos lavastusega üsnagi ebamääraseks.

Meie aastapreemiate žürii poolt festivalikavva Eestit esindama valitud Endla teatri „Janu” (lav Andres Noormets) ja NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (lav Tiit Ojasoo) sisulise taseme naabrite pakutuga võrreldes kviteeris rahvusvaheline žürii auhindade jagunemisega 5 : 1. Erilist rõõmu tegi seejuures Ago Andersoni tunnustamine festivali näitlejaauhinnaga suurepäraselt mängitud peaosa eest  „Janus”. Ka aruteludel olid jutuks peamiselt eesti lavastused, kusjuures enim kõneainet pakkusid loomulikult „Jänese” tõlgendusvõimalused. Mis edasi? Festival toimus seekord muudetud statuudi alusel, mis lubab osalema viimase kolme aasta jooksul esietendunud Eesti, Läti või Leedu autorite loomingul (näidendid, instseneeringud, heliteosed, koreograafia jne) põhinevad teosed. Ürituse põhieesmärgiks on kaheldamatult olnud omamaise dramaturgia  vastastikune tutvustamine. Paraku osutus vaid „Janu” ainsaks kavas olnud uueks näidendiks. Meie dramaturgiabuumile pole naabritel juba aastaid päris võrdväärset vastust. Tahaksin siiski loota, et Margus Kasterpalu külalistele suunatud kirjaliku pöördumise lõpulause „Pääsukesed võivad halva ilmaga lennata küll madalamalt, aga nad lendavad. Ja elavad halvad ajad üle” osutub tõeks ja Balti teatri festival väljub masust „tugevamana kui kunagi  varem”.

Kui korraldusjärg aga 2012. aastal taas meieni jõuab, oleks vahest õigem teha see festival lahus meie oma draamafestivalist ja mõnes teises Eesti teatrilinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht