Biskviit Berliinist

Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody“ lahutab meelt, sest selles vaibis on ka vaatajal hea olla, puudub hierarhia, et laval on targemad inimesed kui saalis.

KAJA KANN

„Cowbody“, koreograafid ja esitajad Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi, helikujundaja Markus Daßau, kunstnik Edith Karlson, dramaturg Ruslan Stepanov, valguskujundaja Hanna Kritten Tangsoo. Esietendus 5. XII 2022 Kanuti gildi saalis.

Nüüd, kui eesti etenduskunstide austajail on Amsterdami koolkonnast (Johhan Rosenberg, Jette Loona Hermanis, Maria Metsalu, Netti Nüganen) pilt selge, tõi Kanuti gildi saal lavale Berliini vaibi kandvad etenduskunstnikud Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo. Nad ei ole meile võõrad, Savi on teinud lavastusi nii Kanuti gildi saalis kui ka Sõltumatu Tantsu Laval, lisaks galeriides koostöös kunstnikega. Mõlemad on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia koreograafia erialal, tegutsenud siin- ja sealpool piiri.

Savi tööd teostuvad melanhoolia ja meelelahutuse piiril ning on varem toetunud inimese absurdsetele psühholoogilistele kompleksidele. Lavastuses „Imagine There’s A Fish“ („Kujutle, et seal on kala“) sai nautida totakat huumorit, mida rõhutas beibeliku hääletämbriga etendaja, kes lõikas laval vaipa. Koreograaf ja valguskunstnik Tangsoo tegutseb samuti Berliinis. Mõlema kunstniku kodulehed on ingliskeelsed, Savil on seal veidi infot, aga Tangsoo palub sõnumi saata. Põnev.

„Cowbody“ („Lehmkeha“) on pigem Tangsoo lavastus, sest seal puuduvad Savile omased satiirilised ja naiivsed sümbolid, vaatamata otsese nalja puudumisele toimib lavastus melanhoolia ja meelelahutuse piiril. Savi soolod on varem üllatanud tohutu isikupära ja kohaloluga, „Cowbody“ on koostööprojekt, mis vähendab ühe inimese karismat ja toob esile kõik selle, mida etendajad enda kaudu lavale loovad.

Edith Karlsoni lavakujundus on erisugustes hallides toonides: helehallis saalis ripuvad tumehallid rihmad, paremal ees mõned jalale asetatud kohmakad prožektorid. Lava vasakus servas kaks pisikest trampoliini ja taga keskel mingi suur must tomp, mida etenduskunstnik nööri pidi tõsta üritab.

Etendajad on klassikalistes teksa­pükstes, Savil juuksepikendused ja hobusesaba. Hobusesaba on ikka seal, kus saba olema peab, selja taga ja teksapükste vahel. See on sümbol ja see on identiteedimäng. Etendajad võtavad juba Maria Metsalu lavastusest „The Well“ („Kaev“) tuttava poosi. Näod vastastikku, jalad põlvest kõverdatult tugevalt maas. Käed haaravad teineteise õlgadest või seljast ning tasakaal nihutatakse tsentrist välja nii, et teisest kehast lahti laskmise korral toimub igal juhul kukkumine. Erinevus Metsalu liikumisest on see, et Savi ja Tangsoo ei ole krambis, nad ei väljenda kehalist häda ja jäägitut vaimset sõltuvust teineteisest.

Mõlemad liigutavad kordamööda ja väikeste sammude haaval. Tegutsetakse koos, mitte vastuolus. Iga järgmine kahekesi moodustatud poos on avatud ja liikuv. Peagi võtavad prožektorid liikumise üle, nad räägivad meiega täpselt samamoodi kui inimkehad. Selline võrdlus tuletab meelde, et me ei räägi siin naistest või meestest, meie maailmas on prožektorid sama elavad kehad kui meie ise.

Kordamööda võimestatakse objekte ja vähendatakse inimese tähtsust. Inimene ei ole looduse kroon, ei ole ka tehnoloogia kroon. Me oleme siin koos. Vaib, mis moodustub rütmist ja mustritest, määrab ja juhib. Prožektor ajab laval oma asja, ta ei ole loodud ja siia toodud selleks, et näitlejat valgustada. Nii nagu naine ei ole loodud maailma meest teenindama. Kujundit võib tõlgendada miljonil viisil.

Kui Amsterdami koolkonna dramaturgia määratlesin kunagi kujundiga, et „viska sitt seinale, küll sinna miski kinni kleepub“, siis berliinlastel on kõik täpne. Laval saab olla ainult see ja mitte miski muu. See kõik on vanamoodne, järjepidevalt ja kümnete aastate jooksul välja töötatud kultuurinähtus.

„Cowbody“ on meelelahutus ja selles vaibis on ka vaatajal hea olla, puudub hierarhia, et laval on targemad inimesed kui saalis. Laval on isiksused, aga nad ei ole tähtsamad, nad pole staarid, pigem osalevad maailmaloomes. Lavastuse jupid on ettepanekud, mitte nõudmised. Loogiline, Savi ja Tangsoo ei saagi luua Amsterdami koolkonnale omaseid pop­ikoone, sest Berliini kultuuriruum on see, millest Amsterdami omad soovivad end välja rebida. Märksõnadeks on hoolivus ja võrdsus, sest Savi ja Tangsoo on vägagi teadlikud, et vaatajate hulgas on enamik sama taibukad kunstnikud (inimesed) kui nemad ise. Vaatajat pole vaja šokeerida ega mingist unest äratada, koos vaatajatega tuleb minna teekonnale.

Urmas Lüüs on nimetanud Amsterdami koolkonda ka internetijärgseks ja seksuaalseks.* Ja need kaks omadust puuduvad Berliini koolkonnal täielikult. Siin on esikohal kohtumine. Berliin mäletab veel, kui käidi kolm päeva kestvatel reividel, kohtumine võis toimuda klubi ukse taga või teel tualetti, veidi paksema rahakoti omanikel avanes võimalus kokaiini luristada luksusliku tualeti eesruumis, kus kõik vahendid olid esteetiliselt lauale sätitud, aga kohtumine kindlasti toimus. Berliini vaib moodustub paljudest keskustest, kultuuride Mekas leiab igaüks omale koha ja seltskonna. Kui Mitte hakkab mugavduma, liigutakse Moabiti poole, kui see saab täis, hakkab kunst pulbitsema sammuke kaugemal Kreuzbergis või veel kaugemal Neuköllnis. Berliin on dünaamiline, sõltuvalt ühe nõrkusest saab teine jõudu juurde. Või nii ma vähemalt mäletan.

Lüüs leiab seksuaalsuse esitlemise põhjused noortest Amsterdami kunstnikest endist: nad pole veel vanemaid matnud ega lapsi sünnitanud. Sellises võrdluses peab Savi ja Tangsoo lavastust nimetama keskealiseks kunstiks, kus igasugune keha on norm, mitte avastus. Tahan, teen põske suure kuldse võruga ääristatud augu, tahan, panen sinna kaane peale. Seejuures, kui Savi ja Tangsoo noored olid, ka siis ei tegelenud nad oma kehakarvade õilistamisega. Seega ei saa asi olla kunstnikus endas. Berliin on saanud täiskasvanuks ja noored kunstnikud satuvad alateadlikult just sinna keskkonda, kus nad end hästi tunnevad. Kehalisus väljendub „Cowbodys“ tervikuna. Kehad ei ole lahti harutatud ja tükkideks hekseldatud. Nad ei üllatu oma keha üle, see on sama objekt nagu lamp, lihtsalt tuleb teada tema tööpõhimõtteid ja võimalusi. Ratsionaalsus on see, millise suhtumisega maailmas ollakse.

Muusikaline kujundaja Markus Daßau on Berliinist, trummarikätt on hästi tajuda ka muusikalisest kujundusest, techno’sse kalduv rütm on see, mis kannab. Kui tema bänd Blue Cosmic keskendub psühhodeelse sound’iga kidra­mussile, siis NEO näo määrab džässlaulja Natalia Mateo. Kumbki bändidest ei taotle tänapäevasust, nad on tänapäevased. Pärast etendust oleks pidanud algama hoopis kontsert, selle asemel et lumisel teel kurvalt kodu poole koperdada. See oleks olnud täielik Berliini laks.

Veel kord Lüüsi poole pöördudes kasutan võrdluseks tema väidet noorte Amsterdami kunstnike kohta: „Õõv ja grotesk on noortekultuuri lahutamatu osa. [—] Kapitalistliku edumüüdi vaimus vanaviisi edasi minna ei saa. [—] Ollakse aga ära lõigatud oma juurtest, sest singulaarsusesse suunduvas tehnoloogiajões vastuvoolu ujuda ei jaksa ning rahvusliku ja traditsioonilise, mis võiks olla ühele noorele inimesele eneseleidmise lätteks, on konservatiivsed rahvusromantikud anastanud, labastanud, ära solkinud.“

Lüüs liigitab selle väite „nostalgia-horror’iks“. Tekib enesekriitiline küsimus, mis käivitas minu nostalgia. Kas mina, kes ma nostalgitsen siin Berliini kunstielu järele, olengi toosama konservatiivne rahvusromantik, kes on noortelt eluisu võtnud. Ei taha uskuda. Ilmselt tahavad Amsterdami tüübid rääkida baierlastega. Kahjuks neid Kanuti gildi saali eriti ei satu. Mina igatsen Berliini vaibi, vaidlust ja kahe koolkonna vahelist dialoogi ning tunnustan esituslaadi, kus tähtsam on kogukond, üks linn, ei, isegi linnaosa, täiesti suva, mis riigist see on. Jään igatsema täiskasvanud ja enesekindlat interdistsiplinaarset kultuuri, mis austab kuulajat ja vaatajat. Seda pakkus „Cowbody“ tunnikese jagu küll, kahju, et mitte hommikust õhtuni ja taas järgmise hommikuni välja.

* Urmas Lüüs, Armastusega Amsterdamist. – Sirp 17. XII 2021.