Breigilahing teatrisaalis

IIRIS VIIRPALU

Taani tantsutrupi Next Zone „Rituaal“ („Ritual“), koreograaf Lene Boel, helilooja Rex Caswell, valguskunstnik Jesper Kongshaug. Tantsivad Daniel „Sonic“ Rojas ja Dany „Nono“ Grimah. Tallinna etendus 10. IV Kumu auditooriumis.

Lavastuses „Rituaal“ pöördutakse tantsu rituaalse alge poole: inuitide kultuur ja mütoloogia on ühendatud nüüdisaegse tänavatantsu esteetikaga. Tegemist on visuaalselt mõjusa ja tantsijate meisterlikkust rõhutava tööga, mis haarab kaasa vaataja ning nõuab palju ka tantsijalt. Rituaalsuse taotlus koos vastupidavust ja jõudu eeldava koreograafia ning liikumisega sümbioosis muusikalise kujundusega moodustavad nauditava terviku.

Mütoloogilise sisu või vaatenurga kujutamine kehalis-kinesteetiliselt on omane paljudele arhailistele kultuuridele. Põliskultuuride tantsurituaalid on olnud ühtlasi nende maailmapildi väljendus, kätkedes tootemitega suhtlemist, ümberkehastumist ja oluliste sündmustega seotud (vihmaperioodi saabumine, jahiõnn) kombestikku. Tantsu ja liikumise väljendusi põliskultuurides uurivad tantsuantropoloogia ja -etnoloogia, kus tegeletakse tantsu kui kultuurivormi ja sellega seotud traditsioonidega.¹

Lavastuses kombineeritakse kaht eraldiseisvat maailma, milles võib ometi näha mõningaid paralleele. Nagu öeldakse lavastuse tutvustuses, on tants olnud inuiti kultuuris olulisel kohal: nende kombestikus lahendati konflikte laulu ja tantsu abil. Selle eriomase joone seostamisel tänavatantsu battle’i-kultuuri ja jõulise break-stiiliga on koreograaf Lene Boel saavutanud huvitava tulemuse, kus kerkib esile põliskultuuride rituaalide ja ühe subkultuurilise nähtuse sarnasus.

Battle’id on tänavatantsu subkultuurile omased duellid, kus võisteldakse enamasti kas üksi või paarikaupa ning kus on tähtis isikupärane liikumisstiil, karisma, iga tantsija flow, energia ja liikumiskeeles sisalduvad trikid või virtuoossed liikumisjadad. Battle võib peale võistlemise olla ka enda väljaelamise viis, seda eriti krump’i stiili puhul,² mis on välja kasvanud getos elavate tänavatantsijate allasurutud emotsioonide ja frustratsiooni tantsukeelde tõlgitud väljendusest. Battle’itel võisteldakse eri stiilides, näiteks nii house’i, hip-hop’i, break’i kui ka vogueing’i puhul.

Tänavatantsu asetamine teise konteksti, etenduskunstide lavale, black box’i, lisab teised konnotatsioonid kui tavapärastest, subkultuuriga seotud koodidest tulenevad. Tänavatantsijate kehaline võimekus võib mõnikord isegi ületada nüüdistantsu tegijate oma. Seda põhjusel, et tihti on tänavatantsu esteetikat ja stiili järgiv koreograafia detailsem ja mitmekesisem nüüdistantsu omast, kus tihti kasutatakse ka argiliikumist või kus iga tantsija isikupära ja liikumisnüansid niivõrd esile ei kerki. Lavastuse „Rituaal“ puhul on tänavatantsu esteetikas koreograafia tihe, kasutatakse hip-hop’ist mõjutatud helikujunduse rütmi ja muusika ette antud toone, lööke, erisuguseid helikvaliteete, luues omakorda vastavaid liikumiskvaliteete – nii kujuneb sujuv tervikpilt helist ja liikumisest, kus üks illustreerib teist.

Koreograafia on esitatud tugeva sisemise energiaga, selle mitmetahulisus avaldub just teravuste ja voolava üldmulje õnnestunud koosluses. Tantsijate energia on mõnikord plahvatuslik, seejuures viimistletud, jõulisus suubub pehmusesse.

Rütmiga mängimine, üksikud, peatustega või hakitusega esitatud liigutused ning tantsijate keha kaasa voolamine muusikaga loob samuti vaheldusrikkust. Tantsijad täitsid lava suurepäraselt, pakkudes visuaalselt mõjusaid pilte. Et laval oli kaks tantsijat, andis see võimaluse mängida ka kehasümmeetria, vastanduste, dialoogi ja kajaga, sünkroonsusega.

Kui enamiku ajast võis näha puhast tänavatantsu, olid mõned stseenid üles ehitatud ka matkivatele liigutustele, pantomiimilaadsele liikumisele, kus võis aimata viiteid küttimisele, lõkke­tegemisele, toiduvalmistamisele. See ühes traditsioonilise inuiti lauluga, mis kõlas nii etenduse alguses kui ka lõpus, lubab lavastuse taustal näha ka konkreetset legendi või pärimust, mida koreograaf on koos tantsijatega interpreteerinud.

Lavastuse loomeprotsessi iseloomustab koreograaf Lene Boeli kommentaar, et enne tööle asumist käidi põhjalikul uurimisreisil Gröönimaal inuitide juures. Arvestades sedagi, et koreograaf ise pole break-tantsija, vaid treenitud pigem modern- ja nüüdistantsu vallas, on tantsijate puhul tegu võimekate ja meisterlike interpreetidega ning koreograafi ja tantsijate suhtlus ja koostöö on õnnestunult vilja kandnud. Kindlasti toetab seda ka asjaolu, et tegu on juba 1997. aastal loodud trupiga, kus antropoloogilist teemaderingi on eri liikumiskeeltega ühendatud juba mitmes lavastuses. Ka valgus- ja helikujunduse suhe koreograafiasse on ühtlane ja tugev – sedagi ilmselt põhjusel, et Boel on teinud läbi aastate koostööd helilooja Rex Casswelli ja valguskunstnik Jesper Kongs­haugiga.³ Erilaadsete väljenduskeelte ning tantsijate ja koreograafi sünergia kandub edasi ka saali.

Tänavatantsul on etenduskunsti kontekstis ja nüüdistantsuga kombineerituna suur potentsiaal, sündida võib väga huvitavaid ja tantsukeelt vürtsitavaid lavastusi. Eestis on tänavatantsu ja nüüdistantsu ühitamine praegu veel vähe levinud, eeldatavasti seetõttu, et enamik selles vallas tegutsevaid koreograafe on omandanud just nüüdistantsu liikumiskeele ning vähe on neid, kes on leidnud tänavatantsust tee nüüdistantsu juurde.

1 Adrianne L. Kaeppler, Dance Ethnology and the Anthropology of Dance. Dance Research Journal, vol 32, no 1, 2000.

2 Ülevaate krump’ist ja tänavatantsu battle’itest leiab näiteks YouTube’ist.

3 Truppi puudutav info: www.nextzonemoves.dk