Cabaret Rhizome – was ist daß!?

Rait Avestik

Sissejuhatus Cabaret Rhizome’i: teater, kus sõna ei sega tegevust.        Ilmselt pole vale väita, et selle aasta „Baltoscandal” Rakveres ja „Draama” Tartus on pakkunud Cabaret Rhizome’i (CR) eneseleidmisele ja -kehtestamisele märgatavat tuge. Kas ja kui kauaks suudab varem või hiljem uue teatri mainest vabanev CR säilitada publikuhuvi, selgub lähitulevikus. Peapõhjus, miks sai see „sissejuhatus CRi” kirja pandud, ei ole seotud teatri ealise (uudisväärtus) ega ka olemusliku uudsusega (tegemist polegi ju millegi ennenägematuga),  vaid tegijate positiivse, boheemlasliku fanatismiga, mida juba peaaegu kaks aastat on näidatud eelkõige Tallinnas Kaarli tänava keldris (urus), kus kunagi tegutses Dajan Ahmeti juhitud Salong-teater ja pärast seda põgusalt Jaanika Juhansoni kureeritud Teatrilabor.       

Kaks aastat tagasi saabunud masu võib poeetilis-irooniliselt pidada CRi üheks asutajaks. See, mida Viljandi teatrikooli 7. lennu kursusejuhendaja Kalju Komissarov noortele potentsiaalsetele näitlejatele kooli alguses ütles, osutus kooli lõppedes tõeks: „Ükski teater teid ei oota!”. Õnneks on kursusevennad Johannes Veski ja Anatoli Tafitšuk pragmaatilised poisid. Oli tarvis tekitada endale (ise)tegevus ja töö ning Teatrilabori vaikseks jäänud ruumide täitmine usaldatigi Veskile. Umbes poole aasta pärast, 2009. aasta alguses, tuli nimemuutus, mille tingis muuhulgas ka see, et laboratoorsus ei passinud enam uue teatri  esteetilisse platvormi. Praegu moodustavad teatri kollektiivi lisaks Veskile ja Tafitšukile veel sama kooli 5. lennu lõpetanud näitleja Joonas Parve ning koreograafid Päär Pärenson ja Ajjar Ausma, kelle kaasalöömine on CRi liikumissuunda märgatavalt mõjutanud.       

Teatri nimi ja suunitlus ilmestavad üksteist. CRi suuna algimpulss pärineb kunstilise  juhi Veski huvist ja kiindumusest Beckettisse, just tema sõnatute teatritekstide, absurdi ning üldse sõnadeta ja visuaalselt rikka teatri vastu, mida toetavad nii-öelda oda ja ratsuna „kabaree” ja „risoom”. Kui „cabaret’” paralleelid visuaalse rikkuse ja lingvistilise vaesusega (vaegusega) on ilmselged, siis „rhizome” kõneleb Veski huvist ja lugupidamisest filosoofide Gilles Deleuze’i ja Pierre-Felix Guattari „risoomi”-kontsepti vastu. Kui tavaliselt  nähakse keelt ühtse „keelepuuna”, siis Deleuze’i-Guattarii järgi koosneb keel tegelikult paljususest, mis hoopis lammutab tervikut. Selguse huvides pidasin otstarbekaks paluda Veskilt, kes ei pea vajalikuks oma tegevuse liiga kaugeleminevat tõlgendamist (küll aga iseenesele põhjendamist), manifestitunnustega sõnavõttu. „Kirjanduslikku ainest oma tegevuseks ammutame fantaasiast. Tööprotsess seisneb meie kollektiivse fantaasia  korrastamises ja mõistetavaks muutmises. Meile on tähtis, et vaatajail oleks huvitav, et tekiks küsimusi. Vaikus annab mõtlemisruumi, muudab absurdsuse intensiivsemaks, loetavamaks ja seeläbi positiivselt vastuvõetavamaks. On olnud kuulda sõbralikke süüdistusi, et meie lavastustest ei saadud midagi aru, kuid oli huvitav. Leian, et kui oli huvitav, siis prooviti millestki aru saada. Huvist algab pingutus mõistmise nimel, teravdatud mõistmisest kasvab  absurditaju. Too huvi tekib minu arvates vaikusest, joonisfilmilikult selgetest jõu- ja piirjoontest, mille lõplikud motiivid ja suunitlus ei jää teksti, vaid fantaasia kanda. Tinglikult öeldes toimib minu teatri ideaalversioon võrdse intensiivsusega nii laval kui ka väga erinevate vaatajate peas. Viimast ehk isegi ülekaalukamalt. 

Sellega tuleks osata arvestada. Kõigi tänaste imemasinate keskel on huvi ja uudishimu  märkamatult kiired asenduma vajadusega, sealt edasi sõltuvusega. Sõltuvus tekitab paigalseisu, igavese ootamise agooniat. Loodan säilitada huvi ja uudishimu eneses ja enda vastu. Ü ritame luua ilu, mõtteilu, üllatada vaatajat, näidata, millised fantaasiad võivad peituda teistes inimestes. Meie „suure narratiivi” juureks on absurd: inimlik automatism, olmelistest sõltuvustest arenenud ringliikumised, teadvustamatud tunde- ja mõistusekapriisid,  huvi ja uudishimu.”       

CRi loomingut tuleb vaadelda koos nende uruga. Kui üldiselt saab mis tahes teatri (vormiliselt tavapärast) lavastust vaadata ilma konkreetset ruumi teadvustamata (saal on ikka saal), siis CRi sisenedes pole sa anonüümne teatrikülastaja, vaid lihtsalt sokkis (ja õllepurgiga) külaline, kellel on „täiesti juhuslikult” võimalus vaadata ka seda, mida noored mehed on ette valmistanud. Kusjuures selline intiimsus (mis jätkub ka diivanite ja laudadega sisustatud saalis) ei mõju saatja-vastuvõtja suhtele kuidagi kompromiteerivalt. CRi kontekstis (aga ka näiteks Von Krahli teatri ja Tartu Uue teatri puhul) tuleks kultuurimaja mõistesse suhtuda (taas) sellele nimetusele kohaselt. Peale oma-etenduste andmist kujutab CR kontsertide, kirjanduslike üritustega, hommikuste mustkunstietendustega (tegutsetaksegi regulaarselt koos Eesti Mustkunstnike Liiduga)  ning üldse sissepoole suunatud klubilaadse tegevusega ideaalset urgu mitmetahuliseks ja -mõtteliseks ajatamiseks.       

CRi lavastused ei alga tekstiraamatust, need sündivat neil keldris koos veedetud ajast, sealsetest vestlustest, naljadest, tähtsate ja tähtsusetute probleemide lahendamisest jms. Mis paistab, ilmselt taotluslikult, ka välja. Teatri sõnalise väljenduse keeld (!) viitab muu hulgas ka Antonin Artaud’ „nõudele” kõrvaldada teatrist  artikuleeritud keel – see tuleks asendada teistsuguse keelega, mille väljendusvõimalused oleksid võrdväärsed artikuleeritud keele omadega, kuid mille läte asuks mõttetegevuse veelgi peidetumas ja kaugemas punktis. Kuigi Artaud’ poeesiat on pehmelt öeldes keeruline materialiseerida, võime CRi lavastustes siiski märgata teatud jooni, mis Artaud’ sõnutsi võiksid päästa lääne teatri. Allakäigu põhjus seisneb tema sõnul selles, et teater on kaotanud  ühest küljest tõsiduse, teisest küljest naeru ning veelgi enam, teater, mis allutab kogu lavastusliku külje tekstile, on idiootide, narride, homoseksualistide, grammatikute, vürtspoodnike, antipoeetide ja positivistide teater – see tähendab lääne teater.     

Muidugi ei ole CR asunud lääne teatrit päästma, pigem kumab selle teatri loomingust (enese)irooniline tumm naer lääne inimese absurdse tegevuse üle. Muide – metatasandil  mõjub see CRi artikuleeritud keele keelamine üsnagi paradoksaalsel kombel pigem enesepiitsutuse ja karistusena kui põhjendatud tõekspidamisena. Tegelikult pole laval ju ka vaikust – on helikujundus, muud helid jne. Kui see kangekaelne laval mitterääkimine (mis on iseenesest väga tervitatav suund) jätaks tunde, et tegelastel/näitlejatel „polegi siin midagi öelda”, või tegemist oleks lõputu ja väga hästi kandva pausiga, alles siis saaks sellest „vaikusest”  kunstiliselt põhjendatud võte või vajadus. Küsimus on niisiis, kuidas olla sõnatult ilmekas ja ka ilmetu, aga seda siis põhjendatult. (Ühest küljest võime siin kõrvutada Tuglase „Popit ja Huhuud” ja näiteks Eesti Draamateatri lavastusi aastatest 1975 ja 2000.)   

Siiski-siiski – koer ja ahv on tegelased psühholoogilisest teatrist, CR mängib aga masinatega, absurdsusega, vanaaegse ulmega. Seega on esitajate rõhutatult markeeriv mäng reeglipärane ja samas skisofreeniline (see vaimuhaigus põhjustab teatavasti hallutsinatsioone, illusioone, kinnisideid ja tagakiusamishirmu).  Deleuze ja Guattari töötasid välja oma skisoanalüüsi, kus nad seletavad ühiskonnaelu nähtusi masinatest tulevate vooludena. „Iha masinad” eksisteerivad kõikjal ühtaegu permanentselt midagi tootes ning teiste masinate tooteid tarbides. Skisoanalüüsi ihade maailmas on kõik võimalik.   

Johannes Veski seni viimast lavastust „Mahhinaarium” pean selle teatri kreedot silmas pidades üsnagi manifestlavastuseks ning nii CRi kui ka Eesti alternatiivteatrimaastiku  (loodetavasti meie „uus”- ja „post-post”-maailmas alternatiivi mõiste veel toimib) kontekstis üheks lipulavastuseks. Ja just see skisoidsus ilmnes selles lavastuses ilmselt Veski soovide kohaselt. Veski lavastused on (nähtud veel „Muki munad”, „Harri 2”, „Võmmid: viimane partii”) selles mõttes targalt tehtud, et huvi hoitakse üleval üllatusprintsiibil – järgmist sammu või ideed on raske ette näha. Seejuures on need tehtud nii, et sõltuvust ei teki. CRi  balansseerimine asjaarmastuse ja oskustöötlemise vahel ei tundugi hädana, vaid voorusena. Kui absurd peab kõige üle valitsema, siis see, et ma ka ennast saalis absurdses olukorras tunneksin, saabki kõige efektiivsem olla just teatud rabeduse tõttu. Võib küsida, kas ma näen lavastuse ideed, aga ma näen, kuidas on ideid lavastatud. Nii nagu CRis ei taheta kasutada selguse mõttes artikuleeritud keelt, kehtib sama ka nende lavastustest kirjutamisel:  rentaabel oleks neid „arvustada” fotografeerides, filmides või joonistades.       

Ei saa märkimata jätta, et umbes kümme aastat tagasi tegeles Andrus Laansalu Tartu Teatrilaboris Deleuze’i ja Guattari vaimus identiteedi ja masinatega. Teatrilabor pandi üsna ruttu kinni, kuna „idee oli hea, aga ajast ees ja majanduslikult ka ei tasunud ära”. Ma ei taha küll kultiveerida mingit koos Interneti levikuga maadvõtvat amatöörluse kultust, aga arvan siiski, et just selline pretensioonitu ja metatasandi absurd tagab CRile pika ja absurdse ea. CRi vaikivate sootute (skisoanalüüsile kohaselt kumab läbi lavastuste mingi humoorikas homotundelisus) ja umbisikuliste tegelaste seikluste tugevuseks kujunegu saalist röökiv naer, mis urust põgenedes asendub millegipärast vaikiva tõsidusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht