Descartes ja territoorium: ruumalauuring raamatukogus

Virtuaalreaalsuse lavastus on ülimalt kohane viis käsitlemaks illusioone, kombatamatuid nähtusi ja kvantmehaanilisi reaalsusi, mis koosnevad nullidest ja ühtedest.

MARIO PULVER

elektron.arti „Inimeses hoitud II: Õietera su sees“, autorid Liis Vares ja Taavet Jansen, mixed reality lahenduse autor Norbert Pape, helikujundaja Mihkel Tomberg, graafiline disainer Jaan Evart, lava- ja ruumikujundaja Mari Möldre. Esietendus 14. XI Tartu ülikooli raamatukogus.

Ei ole kuigi tavaline, et lavastuse vaataja saab vaadata, kuidas teine vaataja lavastust vaatab. Aga täpselt see aistinguline soojendus aitab võimelda end lahti Liis Varese ja Taavet Janseni teoseks „Inimeses hoitud II: Õietera su sees“. Enne kui ma virtuaalkiivri pähe asetan, saan seista Tartu ülikooli raamatukogu fuajees ja jälgida, kuidas tuntud kirjandusteadlane trepimademel kõnnib, kükitab, õhku kahmab ning nähtamatuid esemeid hoiab. Üheliikmeline publik on lavastuse tarvis ühtaegu nii esineja, keda möödujad võivad hämmeldusega jälgida, kui ka elav reklaam – nii ökonoomne personalikasutus on väiketeatrile kahtlemata suur võit.

Seejuures ei saa öelda, et tegemist on klassikalise osalusteatriga, neljas sein on lavastuses täiesti olemas ja ümbritseb vaatajat üleni, ükskõik kuhu poole ka ei pööraks. Virtuaalprillide vaateväli on ise justkui kile vaataja ja muu maailma vahel, ning nagu Shakespeare tabavalt osutas, on kogu see ilm nagunii üks lava. Raamatukogu seintele ilmuvad tekstid, lausekatkete ja sõnade vahel ja sees liiguvad inimesed. Malbed muusikafraasid helikujundaja Mihkel Tombergilt ja diskreetne visuaalne täiendus Jaan Evartilt tekitavad pidevalt tunde, et kõik silme ees olev ongi osa lavastusest. Descartes oleks uhke: tajudes, et su mõistus on astunud väljapoole reaalsust, muutub keha kohmakaks kestaks. Ei ole vaja selle üle mõelda, taipamaks, et olen täiesti kehatuna kusagil mujal.

Kiivrit pähe asetav Norbert Pape annab juhiseid, mis on igale arvutimängurile nii tuttav tutorial mode. Astu mõni samm edasi, vaata vasakule-paremale. Tavaliselt on liikumiseks klahvid WASD ja hüppamiseks tühik, sedapuhku piisab seljaaju käsklustest. Hüpata ei soovita, kohe varsti on vastas trepid ja tühjus. Vaim on valmis, kuid liha trepist alla sadamiseks ehk liiga nõder. Sõbralik Norbert ütleb: „Võid minna ükskõik kuhu, aga kui lähed liiga kaugele, pead tulema tagasi.“ Väga poeetiline kokkuvõte elust. Minul õnnestus kogeda äraspidist reaalsust, sõnad olid loetamatud ja varsti ütlesid erisugused hääled selgelt, et pean naasma kindlaksmääratud alasse. Ma ei saanud esialgu aru, et see oligi veateade, mahe tekst kõlas liiga reaalse hoiatusena inimkonnale. Siis saabus aga Norbert, kes teatas, et reaalsus oli läinud nihkesse ja tuleb restartida. Nii ilusat teksti kuuleb tavaliselt vaid Oscari-väärilises ulmekas.

Mõnes mõttes on tore teada, et esimesel katsel ei suutnud virtuaalreaalsus mind korrektselt jälitada. Seni, kuni tehnoloogia kaotab lihakehi aeg-ajalt silmist, on meie liigil veel lootust. Samal põhjusel oli lõbus märgata omaenda tontlikku käelaba, mis jäi vahel õhku hõljuma, kui ma ringi liikusin – kiiver nägi mu käsi, ent ei suutnud neid pidevalt jälgida. Fantoomjäsemetena viirastuvad käed on infotehnoloogiamaailmas tuntud kui „artefakt“ ehk visuaalse loomismeetodi käigus ilmunud digitaalne viga, raamatukoguga seoses aga tähendab see mõiste hoopis hindamatuid, ajaloolise väärtusega esemeid. Viga ja hindamatu aare – see dihhotoomia teeb mulle palju rõõmu. Nii poeetiline aspekt lavastusest võib olla autoritele tahtmatu kõrvalmõju, ent sobib teemaga oivaliselt.

Virtuaalreaalsuse lavastus on ülimalt kohane viis käsitlemaks illusioone, kombatamatuid nähtusi ja kvantmehaanilisi reaalsusi, mis koosnevad nullidest ja ühtedest. Üks efektsemaid osi lavastusest on Schrödingeri silinder, mis ilmub ainult siis, kui seda vaadata, ent on tajutavalt olemas ka siis, kui seda ei ole. Pidevalt on tunne, et igal pool varitsevad fraasid: võimalik, et tonte kartev vaataja võib hakata edaspidi pelgama, et selja taga hiilivad kogu aeg sõnad, sõnad, sõnad. Reaalsuse umbusaldamine pole iial lihtsam kui virtuaalreaalsuse puhul, sinna on sisse kirjutatud tunne, et oled abitu vaimuna vangis kesta sees.

Naha vastu liibuva kummiääre tõttu suunurka valguv higinire ei lase siiski reaalsust unustada. Ja kuigi vahepeal käiakse mask hoolikalt desoga üle, võiks romantilisem inimene unistada, et selle kaudu on meil intiimne kontakt eelmise ja järgmise külastajaga, omalaadne futuristlik, higine Balti kett virtuaalreaalsuses, ühtaegu taktiilne ja taktitundetu.

Lavastusega küsitakse: „Millal sa seisid viimati inimesega päriselt silmitsi?“ Võin öelda, et enne selle teksti kirjutamist, kui ulatasin kiivri tagasi ühele autorile Taavet Jansenile ja ütlesin talle: „Ma kirjutan.“ Oleks võinud öelda „Näeme!“, aga see tundus hiljutise kogemuse valguses vaieldavana.

Pole iseenesest probleem, tõejärgse ajastuga on liitunud reaalsusjärgne ajastu, kus võid oma silmaga näha näiteks surnud ajakirjanikku intervjueerimas olematut filosoofi – ja ükski silm ei pilgu. Kui publikule meeldib ja keegi reaalselt viga ei saa, kas olukord on siis tegelikult problemaatiline? On, kui tehisreaalsus moonutab pärisreaalsust, kui tolmunud köidetega päris raamatukogu asendab mingi borgeslik, füüsiliselt olematute teostega palimpsest. Säilib lootus, et tehisreaalsuse kõrval püsib siiski veel ka see vanamoodne, koltunud ja kopitanud maailm, ent seejuures ma kohe kindlasti ei ole tulevikku paaniliselt pelgav konservatiiv.

Teater võib tähendada muu hulgas ka virtuaalreaalsuse etendust. Iseenesest miks mitte? Oletame, et elame düstoopias ja ma saan kroomitud, kiiskavast ülalinnast laskuda liftiga futuristliku paradiisi all lasuvasse räpasesse, higisesse, kaootilisse karnevali, kus kooruva grimmiga teater räuskab mulle näkku. Sel juhul pole mul elamuste paljususe vastu midagi. Ent valikuvabadus peab säilima ka seepärast, et tunnen inimesi, kellele selline virtuaalne kogemus on pigem vistseraalne, see tähendab, raputab sisemust, labasemalt öeldes: ajab oksele. Mitte kvalitatiivsetel põhjustel, vaid lihtsalt sisekõrva tundlikkuse tõttu.

Samuti on konkreetset lavastust keerulisem hoomata inglise keelega maadlevatel inimestel, sest kuigi üldist meeleolu saab tajuda ka keeleoskuseta, võivad ähvardavalt lähenevad tekstimassiivid või arusaamatud küsimused mõjuda liigreaalse ülekuulamisena. Selline lisakiht võõritust muidugi vaid täiendab kogetud isolatsiooni. Ulmefilmidest oleme õppinud, et düstoopia peaaegu et lahutamatuteks osadeks on neoonvalgus ja arusaamatud kirjad. Ja kuigi meil siin XXI sajandil pole ikka veel lendavaid autosid, on meil küllalt üksildust ning ainult virtuaalselt toimuvat suhtlust, et tekitada düstoopilist tunnet. Nii et raamatukogu neoonvalgus ja mõistetamatud tekstid võiksid mõjuda lausa koduselt.

Ja muide, düstoopilisest lavastusest on julm ühel hetkel oodata, et me inimlikku soojust üles näitaks ning abivajajale appi tõttaks. „Hold me“ silt on küll igale arvutimängurile selge marker, et tegevust edasi viia, kuid eestlasele on omane mitte ulatada abikätt. Ometi poleks arvanud, et ka mina piidlen osavõtmatult tükk aega, kuidas abivajaja seal viskleb – ent lõpuks muidugi saab ürgne inimlik instinkt võitu ka kõige kalestunumast idaeurooplasest. See vahest ongi see idu sinus eneses, potentsiaal teha ikkagi head, millele viitab „õietera su sees“. Iseasi, kui paljude sees realiseerub tung kasvada inimeseks.