Detailitäpne, aga särata

Maris Balbat

Eesti teatri mälus jääb meie nukuteater seotuks eelkõige Ferdinand Veike nimega. Raamat Ferdinand Veikest haarab endasse nimitegelase lapsepõlve- ja noorusloo, õpingud ja teatritöö alguse ning selle hilisema järgu, kuid raamatu raskuskeskmes on Eesti nukuteatri ajalugu selle loomisest 1952. aastal kuni Veike lahkumiseni teatrist 1980. aastal. Raamatus on iseloomustatud nii autori nukuteatrikolleege kui ka nukkude mitmeid liike.  Selles mõttes ei olegi see nii väga isikulugu. Raamatu tiitellehel on koostajatena märgitud Ludmilla Rass ja Ferdinand Veike – tegelikult on nad mõlemad vaheldumisi mina-vormis teksti autorid. Raamatu põhiliseks eripäraks on detailirohkus kuni pisiasjade esitamiseni välja, teos ei ole väga üldistusaldis.

Kindlasti ei ole see ka nii atraktiivne kui paljud viimasel ajal ilmunud elulooraamatud, mida ehk olekski ülekohtune  70-80aastastelt autoritelt nõuda (Ludmilla Rass on tänaseks 85aastase Ferdinand Veike teatrikooli- ja põlvkonnakaaslane, raamat on valminud pika aja jooksul). Päris mahukas ja veidi väikeillimarlik on lihtsameelsena mõjuv jutustus väikese Värdi õnnelikust ja töisest lapsepõlvest Eesti-aegses isatalus. Ka siin annavad tooni pigem kirjutajale meelde jäänud üksikud eredamad seigad kui tollase talulapse-elu tervikpilt. Tung teatri  poole on juba lapsena ja koolipoisina tunda. Vähemalt minule on üllatav Ferdinand Veike Saksa sõjaväkke mobiliseerimine ja sealt teatrikostüümis põgenemine – viimane esitatud lausa põnevusloona. Kõik järgnev seostub juba teatriga. Kindlasti teavad ja võib-olla mäletavadki paljud vanemaealised, et Ferdinand Veike esines 1948. aastal Estonias Helmi Tohvelmanni tantsulavastuses Kalevipojana: tegemist polnud klassikalise balletiga, vaid  „koreograafiliseks poeemiks” nimetatud lavastusega. Vähem teatakse ja mäletatakse Veiket kindlasti kui draamanäitlejat 1940. aastate teisel poolel nii Noorsooteatris kui Draamateatris ning pärast nukuteatrist lahkumist 1982. aastal Vanalinnastuudios Eino Baskini lavastuses „Toimik” (Baskin on Veiket kiitnud kui omapärast, huvitavat näitlejat).

Põhiosa nukuteatris veedetud 28 aasta kirjeldusest pole mitte-spetsiifiliste huvidega  lugejale tõepoolest üleliia haarav: võib-olla pisut pedantseltki loetletakse-kirjeldatakse üksipulgi lavastuste sisu ja vormistust. Samas võib seda kõike ikkagi ka tänuväärseks pidada, kuivõrd ühtki nukuteatri ajaloo põhjalikku-ülevaatlikku käsitlust pole seni ilmunud. Tõsi, CD-l on juba paar aastat olemas Eike Värgi ulatuslik uurimus Eesti kutseliste nukuteatrite ajaloost, loodetavasti näeb see millalgi ka raamatuna trükivalgust. Arvatavasti ilmub sellega Veike  raamatule täiendavaid vaatenurki. 2003. aastal ilmus Rait Avestiku raamat „Eesti lasteteatrid”, mille üks osa on pühendatud Eesti nukuteatrile (selle mõnede radikaalsemate seisukohtadega Veike raamatu autorid polemiseerivad). Ilmselt ei ole raamatus päriselt avatud 56aastase Veike 1980. aastal nukuteatrist lahkumise tagamaad. Vihjatud on terviseprobleemidele (1978. aastal oli Veikel infarkt), kuid teadaolevalt lisandus siin teatrisiseseid vastuolusid  (vt Eike Värk, „Eesti kutselise teatri ajalugu”). Muidugi on autoritel õigus neist rääkimata jätta, kuid teatriajaloo seisukohalt oleks selliste oluliste pöörete valgustamine ehk siiski vajalikum kui üksikute realavastuste ümberjutustamine.

Pärast Ferdinand Veike teatrist lahkumist sai peanäitejuhiks nukuteatris juba 1963. aastast töötanud Rein Agur. Nuku- ja noorsooteatri kodulehelt võib lugeda: „Ferdinand Veike traditsiooniliste sirmilavastustega  paralleelselt tekkis lavastaja Rein Aguri ümber uuendusmeelsetest noortest tuumik, kes avastas enda jaoks avatud mängulaadi. Nukuteatris algas uus ajajärk. /—/ 1981. aastal sai teatri peanäitejuhiks Rein Agur”. Ajaloolise tõe jaluleseadmiseks olgu öeldud, et avatud mängulaadi ja sirmi tagant väljatulemist hakkas kasutama juba Veike, Agur tegi seda rohkem ja julgemalt. Ja kui erineva kunstinägemusega ja ühtviisi  ambitsioonikate lavastajate vahel tekkiski mittemõistmisi, siis oma raamatus on Ferdinand Veike andnud Aguri uuendusmeelsele tegevusele küll korrektse ja toetavagi hinnangu. Ning kuidas ka kellegi tegevust ei hinnataks, jääb tõsiasjaks, et nii eesti inimeste kui eesti teatri mälus jääb meie nukuteater seotuks eelkõige Ferdinand Veike nimega. Veel olgu öeldud, et nii nagu Ferdinand Veike ei astunud komsomoli, ei saanud temast ka  parteilast – viimast küll osalt juhuse toel, sest Vaino Väljas, kellega oli avalduse esitamise osas kokku lepitud, sõitis tööle Venezuelasse. Raamatu lõpuossa jääb napp ülevaade Ferdinand Veike pereelust. Paaril leheküljel on lühidalt mainitud olulisim: abiellumine 30aastaselt noorusea tuttava Irenega, tütre ja poja sünd, poja traagiline hukkumine, abikaasa surm, viis lapselast.

Näib nii, et töö oli Ferdinand Veikele erakordselt tähtis, see võttis  ka enamiku ajast. Ta tütar kirjutab: „Isa nägin kodus harva”. Jällegi on autori enda valik, kui põhjalikult rääkida oma pereelust, kuid mingi proportsioonide paigalt nihkumine, võrreldes lapsepõlve kujutamisega, kus on ära toodud isegi koerte ja hobuse nimed, siin on. Päris põhjalikult on kirjutatud ka suvemaja ehitamisest Võhus ja tööst isetegevuslastega aastail 1985–87 Variku kultuurimaja direktorina.  Üks raamatu kütkestavamaid osi on autori välisreisid nukkudega Rumeeniasse, Soome, Tšehhoslovakkiasse, Inglismaale, Norrasse, Saksamaale, Prantsusmaale, USAsse ja eriti Jaapanisse. Ei teagi, kas ühelgi meie teatriinimesel on olnud sedavõrd palju töiseid välisreise. Kuigi Ferdinand Veike on olnud nüüdseks nukuteatrist ära juba kolmkümmend aastat, on ta suurema osa sellest ajast olnud  töiselt hõivatud: küll filharmoonia koosseisulise artistina, küll pedagoogilise tegevusega, küll harrastusnäitlejatega nukuteatrit tehes. 2001. aastal tõi ta nukuteatri lavale oma seni viimase sealse lavastuse „Ferdinand Veike ja tema nukud”. Lõpetuseks paar sõna ka Buratinost. Mõnikord tundub see Veikega seotud buratinotamine nagu liiaks minevat, aga tuleb välja, et Veike on ka ise oma raamatus tunnistanud, et  sage esinemine Buratinoga tekitas stambiohu. Lavastaja kurdab, et sellest laste puunukulummusest pole ta suutnud end lahti rebida. Nõnda jääbki siis Ferdinand Veike ikkagi Buratinoga paari. Neid on tal olnud üksteist, alles on neid praegu kolm, üks neist koos Veikega pronksivalatuna nukuteatri seinal. Kokkuvõttes joonistub sellest tõepoolest mitte üleliia atraktiivsest, kuid põhjalikust ja faktiderohkest raamatust välja oma alale erakordse  missioonitundega pühendunud mehe portree.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht