Disko pole oluline, punk on põhiline

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.

AURI JÜRNA

Tallinna Linnateatri „Metazoa“, autor ja lavastaja Markus H. Ilves, teksti autorid trupp ja Markus H. Ilves, kunstnikud Joel Väli ja Kadi Sink, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundajad Arbo Maran ja Markus H. Ilves. Mängivad Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg ja Maris Nõlvak. Esietendus 7. X Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Kui lugeda „Metazoa“ lavastust ümbritsevaid tekste, s.o pressiteateid, lavastaja intervjuud, trupi kommentaare ja kavalehte, koguneb märkimisväärne hulk teemasid, mida lavastuses käsitletakse. Näiteks on Markus H. Ilvese loodud ja lavastatud „Metazoa“ fookuses kannatused ja inimlik kalduvus viriseda tühiste asjade pärast, sellega on omakorda seotud elu duaalsus ning inimese vajadus kuhugi kuuluda (seegi kujundab lavalugu). Samuti uurib trupp omavahelist vahetut kontakti, toorest haprust ja siirust ning impulsse partnerite vahel, lavastaja on aga püüdnud mõista inimeste maske ja kalduvust kujundeid erinevalt mõista ning lähtunud proovisaali katsetustes eksperimentaalse teatri isade Brechti, Ostermeieri, Grotowski ja Meisneri märkmetest. Kõlavad nimed ja lai teemade ring, millele on osutatud, üllatasid pärast etenduse nägemist mõnevõrra ning tõukasid kahtlema, kas ei jäänud mul äkki kogemata teine vaatus nägemata.

Ilvese sõnul on talle teatris kõige tähtsamad uurimine ja arenemine ning seejuures ehedus, mida ta on püüdnud tabada ka selle lavastusega: „Me ei saa eraelus kunagi olla kogu aeg täiesti siirad ja avatud, see on inimesena väga kurnav. Aga teatris ma tahan seda, vahetut kontakti ja siirast mängu. See füüsiline pool on nii ekspressiivne ja väljendusrikas, tahan seda sõna kõrval rohkem kasutada“.¹

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud kursusekaaslastest trupp. Trupist kolm on publiku ees, toimetades tühjal, aga huvitavalt sugestiivse kujundusega laval, ning pärast pehme seina seest justkui sündides mängivad nad erilaadseid mänge tähelepanu, võimu ja tunnustuse võitmiseks.

Algus ja lõpp on suurte suka moodi kostüümide sees roomamisega veidi abstraktse tantsuteatri moodi, vahepealne osa üsna tempokas ja argine, aga kokkuvõttes on lavastus tempokas, sõbralik ja kerge. Tervik koosneb improvisatsioonilistest harjutustest ja etüüdidest, mis on omavahel lõdvalt seotud: vaieldakse, kakeldakse, uhkeldatakse, puistatakse südant ja pannakse üksteise kiirus proovile. Lõpuks jääb kõlama, et mängus, mille üks leiutab ja kuhu teine sisse hüppab, jääb kolmandale sageli üleliigse roll, kui tahes püüdlikult too mänguga ka liituda üritab. Üldistavalt võib selle ju laiendada mitmesugustele inimsuhetele. Kas aga selles sisalduvad kõik muud eelnimetatud teemad, jääb küsimärgi alla.

On üsna loomulik, et kui on pärast teatrikooli lõppu samasse teatrisse tööle mindud ja repertuaariteatri argipäevaga harjutud, tekib varem või hiljem soov lähedaste kursusekaaslastega midagi oma ja tuttavlikku mängida. Ja kui üks neist juhtub olema veel lavastaja, siis seda sageli ka võimaldatakse. Trupi mängulust ja omavaheline usaldus on laval alati sümpaatne ning seda ei anna kergesti võltsida. Sageli on sellistes lavastustes ainulaadset indu, nakatavust ja emotsionaalset alastust, aga vähese elukogemuse ja tuleproovita dramaturgia tõttu ka pinnapealsust ja ajalisust. Selline on ka „Metazoa“: peale intrigeeriva pealkirja, huvitava lavakujunduse, kummitava muusika ja kaasahaarava mängu pole seal suuremat sisu ega meeldejäävat sõnumit. Tegelikult polegi palju rohkem vaja, aga kui eesmärk on olnud teha midagi põrutavat, siis jääb lõpptulemus soovitule alla.

Populaarne on öelda, et lõpp­tulemusest olulisem on protsess, kuid teatriga pole sel ütlusel reaalset seost, sest publiku ette jõudev on eksperimentaarsete teatritegijate veendumuste kiuste siiski tähtis. Nagu pole sportlase treeningperioodil, mil ta iga päev rekordi püstitas, kohtunikele mingit tähtsust, kui too võistlusel lati maha ajab, ei lähe keskpärase etenduse korral publikule korda rabavalt tähendusrikas prooviprotsess.

Lavastaja on kavalehel põhjalikult kirjeldanud oma tööprotsessi ja mõttekäike, avanud proovides läbi viidud harjutusi, kirjeldanud seal leitu kokkutraageldamist ja lõppviimistlust rohkem, kui on tavaks. Ta räägib detailselt proovideks valmistumisest, trupi emotsionaalsest proovilepanekust ja füüsiliste lahenduste leidmisest. „Proovid algavadki selle teemade ringi ühise arutamisega. Katsun esialgu kõike mitte liiga selgelt ära seletada, et näitlejad saaksid sellest lihtsalt laheda laengu ja hakkaksid neid teemasid ise edasi arutama. Need jutuajamised on alati väga huvitavad, sest kõigil on oma nägemus. Lisaks räägime sellest, mida näitlejad ise teatri mõttes hetkel teha tahavad või vastupidi, mida nad teha ei soovi. [—] Ma ei taha, et lõpuks oleks publikule puust ja punaseks tehtud, mida me täpselt öelda tahame. Muidugi peab tervikut andma, aga on parem, kui inimesel tekivad küsimused. Kuna küsimused sunnivad inimest tegutsema.“² Paraku jääb kõiki lavastust ümbritsevaid tekste lugedes tunne, et jutt käib kas mingist muust lavastusest või on „Metazoa“ vaid üks vaheetappidest. Kumbki poleks vale ja oleks huvitavamgi kui püüd viia pikk arutelu olemasolevaga vastavusse.

Tõenäoliselt on iga teatripraktik saanud frustreeriva kogemuse, kui ülimeeldiva, humoorika või liigutava proovi­protsessi järel pole kogetud töörõõm ja avastatud sisemine väärtus etendustesse jõudnud ning publik lihtsalt haigutab. See jutt ei tähenda, et „Metazoa“ on kehv või igav lavastus, aga sedavõrd sügavate teemade ja kõlavate nimede lihtsakoelise mõttemängu külge pookimine kergitab vaid küsimusi ning reedab soovi saavutada rohkem, kui oskused võimaldavad. Liiga lai teemade ring ja liiga vähene konflikt on fookuse hajutanud ning lükanud suure eesmärgi kaugele eemale.

Muidugi on teatrihuvilisel põnev lugeda lavastusprotsessi telgitagustest ja lavastaja mõttekäikudest, seda enam, kui need on laia silmaringi ja ambitsioonika inimese omad, aga kui see lavalt kuidagi saali ega ka pingutamise korral tõlgendusse ei jõua, on kaheldav, kas need tulemusele midagi olulist juurde annavad. Natuke jah, aga mitte piisavalt. Seda enam, et pole üldse kindel, milles see iva ikkagi oli.

1 Tallinna Linnateatris esietendub Markus H. Ilvese „Metazoa“. – ERRi kultuuriportaal 5. X 2023.

2 „Metazoa“ kavalehelt.