„Draama“ identiteedikriis on (taas) möödas

Seekordse „Draama“ kavast vaatas vastu üsna demokraatliku ilmega programm, mis mõjus Eesti teatri ülevaatefestivalile kohaselt.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Teatrifestival „Draama“ 7. – 13. IX Tartus.

Sügis, Tartu ja teatrifestival „Draama“ on mul kokku kõlksunud juba nii palju aastaid, et peas hakkab moodustuma omamoodi aastateülene tervik. Samasugustes kirjudes toonides nagu sügis ise.

„Draama“ on ilmselt üks enim identiteedikriisiga võitlema pidanud teatrifestivale Eestis ning selle seisukohtade sasipuntra harutamine on pakkunud kirjutajatele ikka haake, millest kinni hakata. Et mitte lasta teemat ka sel korral käest, pakun ettevaatlikult, et festival on nüüd (taas) kriisist üle saanud.

Festivaliprogrammi puhul käib valikuga kaasas raamistamine. Sageli on see tähendanud põhiprogrammi ja off-programmi ehk mõneti justkui päris ja nagu päris teatrit. Seekord jäid sellised liigitused olemata. Kavast vaatas vastu üsna demokraatliku ilmega kogum. Ühtlasi mõjus „Draama“ ülesehitus sel sügisel taas heas mõttes Eesti teatri ülevaatefestivalile kohaselt. Aastaauhindadega pärjatud lavastuste Tartusse toomine ei olnud kuraator Hedi-Liis Toome sõnul eesmärk,1 aga kodumaist dramaturgiat, nüüdisaegseid etenduskunste ja noori lavastajaid esile tõstes andsid need sellegi­poolest tooni.

Mulle on „Draama“ olnud juba aastaid eelkõige koht, kus tasa teha möödunud hooajast jäänud vaatamisaugud, nii ei kõneta lavastused mind kombinatsioonina sellises vormis nagu festivalid, kus kõik-kõik on uus. Kui aga kogu kava tagantjärele tervikuna vaadata, siis paistab see eespool nimetatud põhjustel hästi tasakaalustatuna, ehkki mõned lavastused jäid olude sunnil paraku ära – ikkagi pandeemia.

Tallinna Linnateatri „Balti tragöödias“ tuli lavastaja Karl Laumetsal ootamatult püstolnäitlejana peaossa astuda.

Siim Vahur

Oli võimsaid suure lava lavastusi eesotsas „Lehman Brothersiga“ (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater). Sellesse ritta kuulub ka „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater), mille lavastaja Karl Laumets pidi ise ootamatult püstolnäitlejana peaossa astuma (Kaspar Velbergile head paranemist). Viimaks nägin ära Juhan Ulfsaki suurepärase „Pigem ei“ (Von Krahli teater / Ekspeditsioon), mille vaatamine oli pandeemiaga seonduvatel asjaoludel mul muudkui edasi lükkunud. Nimetatud lavastustega seoses on huvitav vaadata ka algteksti. Näiteks Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ puhul on balti­saksa esindusromaani eri tasanditest ideedraama väljasõelumist kirjeldanud Madli Pesti.2 Herman Melville’i jutustuse „Kirjutaja Bartleby“ lavalejõudmisel tuleb Taavi Eelmaast rääkida kui sisulisest kaasautorist, kuivõrd tegemist ei ole jutustuse dramatiseeringu, vaid uue tekstiga, mille raamistik ja motiivid on samad. Bartleby viimaks kõikehõlmavad loobumised on olemuslikult teist masti kui lavastuse Kuldari (Lauri Lagle) lisand­väärtustest keeldumine.

Kaks pisut sarnase pealkirjaga lavastust, Andres Noormetsa lavastatud „Valged põdrad“ (autor Piret Jaaks, Ugala teater) ja „Pimevalge“ (lavastaja Johan Elm on ühtlasi filmi põhjal tehtud dramatiseeringu autor, Endla teater) on väikese saali lavastused, mis panevad vaatajad silmitsi inimlike tragöödiatega. Peamiseks kerkib see, mis juhtub läheduse kaotuse järel inimese sees ja inimeste vahel. „Valgetes põtrades“ teeb ühe eriti huvitava, ehkki esmapilgul väikese rolli Peeter Jürgens. Kuidas anda ilma selgelt osutava kostüümita edasi müstilis-­müütilist tegelast, eriti kui sõnu on minimaalselt? Hetked, mille Jürgens lavale toob, meenutavad, milles on näitleja­töö maagia.

Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap“ (Kanuti gildi saal) viis neile omaselt jaburasse otsingute maailma, mille seisundiga publik kas suhestub või mitte. Vahevariante eriti pole. Minu peal see lavastus toimib, kuigi näiteks Karl Saksa „Planet Alexithymia“ (laval Karl Saks ja Ruslan Stepanov, Kanuti gildi saal) puhul seda ei juhtunud. Need on sellised lavastused, mida ma täiesti teadlikult ei ole tahtnud osadeks võtta: mõningaid seisundeid lihtsalt ei taha lõhkuda. Või on see mõttelaiskus?

Lavastaja ja näitekirjanik, kelle tegevus mulle teoreetiliselt huvi pakub, aga kelle töödega ma sellest hoolimata sageli suhestuda ei suuda, on Karl Koppel­maa. „Katk.Est.Used“ (Rakvere teater) võiks ju biograafilise tausta ja metateatri võtetega kaasa tõmmata, aga taipasin pärast esimest vaatust, et ma lihtsalt ei saa selle lavastusega kontakti. Kui teatri­tegijad räägivad lavastustes nii otseselt iseendast, on selleks minu meelest vaja ikka väga head põhjust. Tundub, et nii mõnelgi juhul võiks iseendaga süvitsi tegelemine jääda pigem proovisaali, vestlustesse, õppeprotsessi.

Teine sellega sarnane näide on lavastus „Keegi KGB-st“ (lavastaja Dmitri Jegorov, Vaba Lava ja ERM), mis oli küll algselt „Draama“ programmis, ent etendused jäid näitleja haigestumise tõttu ära. Olin seda juba näinud Narvas Vabaduse festivalil, kus imetlesin särtsakat vormi ja huumorit, aga monoloogid, kus näitlejad astusid lavastusega seotud dramaturgide rolli ja rääkisid iseendast, tekitasid viimaks peamiselt tüdimust. Seda enam, et endast rääkimine tundus KGB-laste ajaloo uurimise puhul suuresti asjassepuutumatu panus.

Ugala teatri „Valged põdrad“ (fotol Ilo-Ann Saarepera) on väikese saali lavastus, mis paneb vaataja silmitsi inimliku tragöödiaga.

Gabriela Urm

Seekordse „Draamaga“ olid ühendatud ka „draamamaa.weekend“ ja Balti teatri foorum ning mitmesugused kõrval­programmi esitlused jms. Juba harjumuspäraselt korraldati ka kogumiku „Teatrielu“ esitlus. Ootan alati huviga Tiia Sippoli koostatud teatri­statistika ülevaadet. Teatristatistika, mis enne pandeemiat oli aastate lõikes pigem väheses muutumises, on nüüd saanud muidugi aina suuremad võnked sisse. Mõned arvud: 2020. aastal oli pandeemiast tingituna 256 n-ö teatrikõlbulikku päeva (teatrid olid avatud), peale selle tegi korrektuure 50% täitumuse piirang. Toimus 166 esietendust (s.t 25% vähem uuslavastusi), 16 festivali. Üheksa festivali lükkus edasi või jäi ära.

Etenduste järel korraldati varasemast tuttavaid vestlusringe, mis on publikule suurepärane võimalus kohtuda lemmiknäitlejate ja -lavastajatega ning mõnel juhul ka näiteks kunstnikuga. Eelmisel aastal läks mul nende jälgimisega rohkem õnneks, seekord kippusid järgmised etendused vestlustele sisse jooksma. Peale selle korraldati temaatilisi vestlusringe. Igikestev küsimus pealkirjana „Milleks meile festivalid?“ pakkus mulle enim huvi, ehkki teema kordub justkui aastast aastasse. Ikka küsitakse: kellele ja milleks? Kust tuleb raha ja kuidas peaks festivali korraldatama, kui seda raha ei ole? Ikka on meil paljude lähiriikidega võrreldes vähem raha. Seejuures rõhutasid vestlusringis osalenud poliitikute vastutulelikkust, sest festival on ühe teatri mängukavast arusaadavam ja hoomatavam formaat. Enamik festivale sünnib siiski inimeste muu päevatöö (enamasti mõnes teatris) kõrvalt.

Minu arvates jäi päriselt lahti rääkimata, kes ikkagi on festivalipublik. Ma ei mõtle niivõrd seda, kes on festivali sihtrühm, kuivõrd just seda, keda üleüldse mõeldakse, kui räägitakse festivalipublikust. „Draama“ puhul: üheti jah, tartlased ja ümbruskonna inimesed saavad rahulikult tulla ka üht etendust vaatama ning võib-olla ei olegi sellel nii suurt vahet, aga … Sisuliselt tuleb see osa publikust vaatama üht väljasõiduetendust, mis on festivali muust kontekstist eraldi. See pole kriitika, pigem tahavadki festivalide korraldajad (nt Priit Raud „Baltoscandaliga“ Rakveres) võtta maha inimeste hirmu, justkui peaks festivalile tulnu laskma end sisse imeda kõigesse, mis sellega koos käib. Aga ikkagi: kes on festivalipublik? Kas ei vasta see mingil määral ka küsimusele, milleks on vaja (mõnd konkreetset) teatrifestivali?

„Draama“ puhul ei ole nähtavusele linnaruumis viimasel ajal enam nii palju panustatud. Aastate tagant on meeles teistsugused pildid: terve linn oli täis punaseid kuubikuid ja mööblit ning muud kraami. Enam ei tehta linna­ruumifestivali ja see on teadlik valik. Ometi, üksiknäidete pealt ehk liiga julgelt üldistades paistab, et see on vähendanud ka potentsiaalse sihtrühma teadlikkust festivalist. Kui Tartusse festi­valile sõitsin ja tartlastest sõpradega tavapärast kohvitassi või veiniklaasi taga kohtumist kokku leppisin, siis uurisin sedagi, kas nad ka mõnele etendusele lähevad. Mitmel juhul sain vastuse, et nad pole sellele mõelnudki. Pole mõelnud, sest pole tähele pannud, et festival on tulemas. Ega tingimata peagi, aga ju mul mingi nostalgia nende aegade järele ikkagi on, kui „Draamast“ oli linnas võimatu mööda vaadata.

Viimaks. Festivali külje all tegutsevad enamasti ka teatritudengid, kes tegemisi kajastavad. Sedapuhku sain neist tegemistest lähemalt teada, kui üks asjaosalistest-eestvedajatest viitas, et nende käsutuses on muu hulgas „Draama“ Instagrami-lehekülg. Hakkasin seda jälgima ja selline lisandus oli ülitore. See klassikaline ülevaateformaat, mida me Sven Karjaga seekord siin Sirbis usinalt kõrvuti viljeleme, on aastast aastasse üsna sama nägu. Vormikatsetused kriitikas ja ülevaadetes annavad aga jälgijatele õhku ning kahtlustan, et ka tegijatele põnevust. Võiks ehk selliseid asju suuremaltki välja reklaamida.

1 Tambet Kaugema, Pealelend. Hedi-Liis Toome. – Sirp 27. VIII 2021.

2 Madli Pesti, Eluvalikud surmatantsus. – Sirp 10. IX 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht