„Draama“ kui kombekas perepidu, mõne pingeväljaga

Tänavuse teatrifestivali kohta ei saa öelda, et valik oli liialt kaldu peavoolu ja kaanoni suunas, sest mõnigi kutsutud lavastus paikneb pigem teatrimaastiku äärealal.

SVEN KARJA

Eesti teatri festival „Draama“ 8. – 13. IX Tartus.

Teatrikriitikud näikse eriolukorra tingimustes ilmutavat tavalisest suuremat leebust ja heatahtlikkust. Läbivalt kurjustavat vastukaja ei tule viimasest ajast nagu ettegi, pigem eelistatakse mõni magedam sooritus üldse maha vaikida. Kas peegeldub selles kriitikkonna soov solidariseeruda keerulisse seisu sattunud praktikutega ja tahe tajuda ennast kord ka täieõigusliku liikmena ühises teatriperes, kus elatakse samas rütmis ja oodatakse raskel hetkel toetavat õlalepatsutust?

Kallite külaliste kokkutulek. Perekondlik kokkusaamine, kus suguvõsa eri generatsioonid korraks üles rivistatakse, tublimaid innustatakse ja lohakamatele ohates otsa vaadatakse, sobiks ehk metafoorina kirjeldama ka tänavust „Draama“ festivali. Korraldajadki rõhutasid teatripeo semiootilise karkassina nimelt „külla kutsumist“ ja „külas olemist“. Varem teema- või kuraatorifestivalina toiminud „Draama“ formaat oli seekord esitletud „kallite külaliste kokkutulekuna“: kõik Tartu kutselised teatrid (Vanemuine, Tartu Uus teater, Karlova teater, Must Kast, ERMi teater) said võimaluse kutsuda Tartusse ühe lavastuse.

Kuna aga ühegi valiku põhjendust (ega kutsuja ja kutsutava omavahelist seost) mingilgi viisil avalikkusele ei avatud, siis paistis selline formaadistrateegia pigem formaalne ning peale jäi küllatulemise metafoori vallatum tõlgendus (festivali toimumispaik Tartu kui kausikujuline küla). Kuna seekord puudusid arusaadavatel põhjustel välismaised külalised ja ka mahult oli programm õhem, kohtas teatripeol vähem tava­pärast melu ja mürtsu, õhkkond oli vagusam ja mõtlikum – nagu ikka suguvõsa kokkutulekutel, kui on ette teada, et vanaisa kipub viimasel ajal kiiremini väsima ja vanaema kuulmekiled ei talu enam valje helisid.

Ent kokkuvõttes saab ainult rõõmu tunda, et „Draama“ kui igasügisese Tartusse ankurdunud teatripeo traditsiooni õnnestus jätkata, eriti kui on teada, et mitmed teised kultuuriprojektid olid sunnitud reaalsusele alla vanduma ja juhtme seinast tõmbama. Seejuures ei saa salata, et vaikselt uusnormaalsuseks kujunenud eriolukorra tingimused kujundasid omamaise teatri väljanäituse ümber mitmekordse pingevälja, mille üks kiht on teadagi päevakajaline (epideemilise olukorra muutudes oleks tulnud mingi osa festivalipublikut saalidest eemaldada, halvemal juhul kogu ettevõtmine katkestada), teine aga praegustest oludest rippuv põhimõttelisem vastuolu, millest küll keegi „pereliikmetest“ kõva häälega rääkima ei kippunud.

Iseenesest moodustas festivali jututubade pool, vestlusringid ja lavastuste arutelud, tänavuse programmi ühe tuumakama osa ja hinnata tuleb, et aastatega on ka kodumaises teatriruumis tekkinud suulise diskussiooni kultuur, kus teatraalidele julgevad üha enam sekundeerida ka teatrikülastajad (ja sugugi mitte ainult Tartu kultuuripõldu ilmestavad külahullukesed).

Räägiti tänavugi pikalt eriolukorra eripärast, fantaseeriti tulevikustsenaariume ja visandati pragmaatilisi juhiseid teatripubliku tervise kaitsmiseks (näomaskid, kehatemperatuuri mõõtmine vms). Millegipärast ei räägitud aga sõnagi sellest, kuidas kaitsta teatri kui kommunikatsiooniakti teist osapoolt, seda, kelle koht on laval. Tõsi, eraldi teemaks kerkis küll vabakutseliste teatripraktikute toetussüsteemide vajalikkus, aga mitte etendajate mentaal-füüsiline positsioon oma tööpostil. Ehk siis see emotsioonide pakett, mille peab vastu võtma turvamulli pakendatud (hajutatud-maskistatud-visiiristatud) vaataja ette astuv kahurilihaks muutunud näitleja, kellel pole (vähemalt üldjuhul) vähematki võimalust turvata end maskiga, kolleegidest distantseeruda ega keskkonnast otsustavalt isoleeruda – ei otseselt ega kaudselt.

Võimendunud teemapesad. Festivali ülejäänud kunstiliste pingeväljade eripära määras asjaolu, et lavastuste lõviosa oli sündinud veel koroonaeelsetes tingimustes ning festivaliolukorras võimendusid teemapesad, mis nende lavastuste sünnihetkel vist päris samaväärset relevantsi ei omanud. Teemakohaste näidetena pakuksin välja: toapugerikesse isoleeritud perekondade vaimne õhupuudus („Tango“, lav Ingomar Vihmar, Endla; „Kosmilised saialilled“, lav Katariina Unt, VAT-teater), hälbelis-ähvardava keskkonna imbumine inimese psüühilisse tajuruumi („Minu haukuv koer“, lav Taago Tubin, Karlova teater), erakordse loomingulise ande tajumine koormava viirushaigusena („Vihmausside elust“, lav Diana Leesalu, Tallinna Linnateater), üksiku inimsaatuse tolmukübemelisus lõõmavate linnade-riikide foonil („Linnade põletamine“, lav Priit Pedajas, Eesti Draamateater) või inimliku juhmuse naeruväärne illusioon kujutleda end „looduse kroonina“, sündmusi kontrolliva kõikvõimsa jõuna („Naiste kool“, lav Priit Strandberg, Vanemuine). Isegi „Kauka jumala“ (lav Margo Teder, VAT-teater) juba algselt karikatuuriks paisutatud sõgedale mammonaihalusele oli ajastu kõikuma löönud väärtussüsteem veel mitu absurdivinti juurde keeranud. Ent kohe tuleb lisada, et leidus ka lavastusi, mis mõjusid ajastuargiolustikuliste reaalide suhtes läbinisti haavamatu ja ligipääsmatuna („See laps“, lav Maria Peterson, Theatrum).

Teine grupp moodustus lavastustest, mille vastuvõttu näis kujundavat mitte ajakajaline, vaid festivali enda kontekst. Eeskätt puudutab see muidugi „Linnade põletamist“, mille Tartu-etenduste emotsionaalset baromeetrinäitu kergitas võimas topograafiline samasusefekt – peaaegu kõik lavalt kostvad paigad, Estica majast Pauluse kiriku ja Toome varemeteni paiknesid Vanemuise väikesest majast kiviviske kaugusel. Teisel viisil näis teatripeo foon kujundavat Pärnu Endla „Tango“ vastuvõttu, mille puhul senised kriitikud on leidnud põhjust ka Eesti praeguste ühiskondlike jõuhoobade mängutoomiseks. Tartu Sadamateatri laeni täistuubitud saalis mängitud Vihmari lavastus tundus aga (vähemalt sel õhtul ja selles paigas) arveid õiendavat pigem teatrimaailmast pärit paralleeluniversumitega, rääkides mitte ühiskonna, vaid teatri avangardi mandumise jäävuse seadusest, mille järgi iga revolutsioon lõpeb paremal juhul uute sinisilmsete revolutsionääride põlvkonna areenile astumisega, halvemal juhul aga visinal nurgas kustuva sütikuga.

Igati mõistlik valikuprintsiip. Kui küllatuleku kujund festivali programmi ühendava printsiibina jäi festivali kulgedes tagaplaanile, siis teadlikum vaataja taipas ilmselt kiiresti, et programmi formeerumist oli kujundanud tänavuste teatriauhindade laureaatide ja nominentide nimekiri. Millele täiendavate aksessuaaridena oli lisatud veel väiksemaid projekte. Kui eritingimuste-eelses normaalsuses võiks sellisele printsiibile ka oponeerida (miks pärjata festivalikutsega neid, kellele kord juba pärg kaela riputatud? Miks mitte suunata rambivalgus žüriide poolt veel avastamata tegijatele?), siis mäletades tegelikkust, kus me kõik kevadel viibisime, tuleb praegune valikuprintsiip hinnata igati mõistlikuks. Kes oleks jaksanud märtsis-aprillis leiutada uut kontseptsiooni või otsida pädevaid kuraatoreid?

Ei saa ka öelda, et valik oli liialt kaldu peavoolu ja kaanoni suunas, sest mõnigi nomineeritud lavastus paikneb pigem teatrimaastiku äärealal (näiteks „Minu haukuv koer“). Mõistagi ei saa unustada sedagi, et lõplik valik ei pruugi peegeldada korraldajate ideaalnägemust, sest mõnigi lavastus ei olnud parimagi tahtmise juures tehniliselt teise linna transporditav. (Eraldi peab kahetsema, et Tartusse ei jõudnud eelmise aasta lavastajaauhinna laureaadi Priit Pedajase teine auhinnatud töö, „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“, samuti sobinuks festivali konteksti hästi ka ühe rollinominatsiooni teeninud Kinoteatri „Gesamtkunstwerk“.)

Vastus küsimusele, kas festivali programmis näidatud viisteist nimetust annavad pildi eesti teatri hetkeseisust, kujutavad endast „parimast parimate“ autahvlit või hoopis nomenklatuurset nimekirja üleeilse päeva esindustegijatest, pole mõistagi niisama lihtsalt vastatav. Umbes pool sellest kogumist esindab eesti teatri nn normaalparadigmat ehk teatrit, mis põhineb etteantud tekstil, mida struktureerib narratiivne ülesehitus ja mis on defineeritav realismi eri modifikatsioonide (nt modernrealism, metarealism, poeetiline realism vms) kaudu, teine pool kaldub pigem etenduskunstide valdkonda, on lavale jõudnud koosloome meetodil ja hõlmab endas nii sõna-, -tantsu kui ka visuaalteatri elemente. Lavastajate rida pidi vaadates torkab juba kaugelt silma, et domineerisid oma loometee algul seisvad tegijad. Mis loomuldasa tähendas ka režiilist ebaühtlust, ebakindlust, ebakonkreetsust.

Keskendun siinses ülevaates pigem „normaalteatrile“, kuivõrd ülejäänud osa festivaliprogrammist põhines liiga erisugustel alustel ning kisuks siinse jutu harali. Üldine isiklik mulje kinnitab, et publiku tänu oli põhjatum klassikalisemaid vorme kultiveerivate lavastuste puhul, mis veel kord rõhutab teatri kui kestvaid põlisväärtusi talletava mehhanismi funktsiooni: mingu või kogu maailm uppi, kui aga kuskil süttivad maagilised teatrituled, lavale astuvad Näitlejad ja meie ees rullub lahti Suur Lugu armastusest ja surmast, siis jääme igal juhul kestma ja meid saab palju.

Kartmata olla ebaoriginaalne, võib ikka ja jälle korrata paljude eelmiste „Draamade“ keskset refrääni: eesti teatri kese on endiselt isiksuslik, emotsionaalselt ja intellektuaalselt rikas ning lavastusterviku üksikuid komponente endas liitev näitlejatöö. Alles näitleja ilmumise kaudu saab end ilmutada särav režiiline kujund, dramaturgi loodud mõttemahukas dialoog või suurejooneline stsenograafiline lahendus. Kommunikatsioon kodumaises teatris on suhtlemine eelkõige näitleja, mitte lavastaja või dramaturgiga.

Ainus suurem kokkusaamine. Värskemad nihked siinsel teatriväljal, mis on seotud teatriteksti staatuse ja autorsuse (lavastusdramaturgi positsiooni tekkimine ja tema roll lavastusprotsessis) muutumisega, näivad panevat näitlejale veelgi täiendavaid koormisi. Ühelt poolt tuleb muidugi väärtustada koosloomemeetodil näitleja ees avanevat võimalust lisada tervikusse „oma hääl“ ja seeläbi tekstiline toormaterjal isikustada. Ometi tundub üha enam, et näitleja õlule lükatakse justkui täiendavaid ülesandeid ja tehakse ta vastutavaks millegi eest, mis ei kuulu enam tema kompetentsi, ja võib teatud juhul hakata hägustama loodava rolli fookust. (Kas oleks liiga naiivne arvata, et see mulje taandub, kui lavastusdramaturg hakkab uusnormaalsusena kuuluma igasse lavastusgruppi, kes saab koos näitlejaga täpselt fikseerida autoriteksti, koosloomes sündinud osa ja kohapeal sündiva vaba tekstiimprovisatsiooni vahekorra?)

Kui vaadata ringi mõne eredama näitlejatöö järele, nähtub, et tugevamalt on seekord mällu jäänud naisrollid. Esimesena olgu neist välja toodud Liina Olmaru seletamatult ratsionaalne irratsionaalsus („See laps“), aga ka Hele Kõrve meeleline mõistuslikkus („Vihmausside elust“), Elina Reinoldi rafineeritud laadakoomika („Kauka jumal“) ning Triinu Meriste puid ja maid raputava tormituulega võrreldav enesekehtestamine tema lavatee ühes silmapaistvamas rollis („Kosmilised saialilled“). Aga peale nende on pildile jõudnud juba ka näitlejataride noorem generatsioon: Saara Nüganen („Tango“), Teele Pärn („Linnade põletamine“), Karolin Jürise („Kauka jumal“).

Varasemalt täitis „Draama“ festival sügisese hooaja käimalükkaja funktsiooni, märkides teatriperes suviste toimetuste (resp. suvelavastuste) tuppakolimise ja siseruumidesse koonduva tegevuse algusaega. Sel aastal jääb see kardetavasti teatrirahva ainsaks suuremaks kokkusaamiseks, sest teatripäeva pidu ja mitme teatri ümmarguse tähtpäeva tähistamine on tulnud ära jätta. Aga eks varem olnudki paljud asjad teistmoodi.