Draamateater avas oma teatrikuu kerglaselt

Madli Pesti

 

“Kuu aega maal”: Veera – Mari-liis Lill, Beljajev – Mihkel Kabel, Natalja Petrovna – Maria Avdjuško. TEET MALSROOS

 

Ivan Turgenev, “Kuu aega maal”. Tõlkinud Hans Luik. Lavastaja Mihhail Mokejev (Moskva), kunstnik Pille Jänes (külalisena), kostüümikunstnik Ann Lumiste (külalisena), valguskunstnik Airi Eras (külalisena. Mängivad Ivo Uukkivi, Maria Avdjuško, Mari-Liis Lill, Maria Klenskaja, Tõnu Aav, Viire Valdma, Mait Malmsten, Mihkel Kabel, Guido Kangur, Jaan Rekkor, Raimo Pass, Britta Vahur. Esietendus Eesti Draamateatri suurel laval 5. XI.

 

November on eesti teatri aastal pühendatud Eesti Draamateatrile. Suurel laval avati sünnipäevakuu vene klassikaga vene külalislavastaja juhatusel. Sama näidend toodi hiljuti välja ka Kuressaare Linnateatris, lavastajaks samuti külaline Moskvast (pikemalt vt 27. X Sirbist). Turgenevi näidendi peaaegu samaaegne lavastamine kahes teatris on ilmselt juhuste kokkulangemine, sest kuidagi ei saa väita, et tekstis käsitletavad teemad on praegu õhus või et neid peaks tingitama kaasaja vaatajale vahendama. Mis puudutab aga lavastuse veenvust, siis seekord tegi väike provintsiteater küll riigi esindusteatrile üks-null ära.

Lavastuse prooviperiood kestab tavaliselt kaks kuud. Kui nii pikalt millegi kallal vaeva näha, rakendada töösse hulk inimesi ja kulutada aega, peab sellel olema kindel põhjus ja eesmärk. Vajadus midagi öelda. Lavastaja Mihhail Mokejev selgitab ja põhjendab kavalehel küll oma ideid, kuid lavalt saali see kõik ei paistnud. Lavastaja ütleb, et Turgenevi näidend räägib naisest, kelle ees seisab raske valik vabaduse ja reglementeeritud elu vahel. Jah, nagu hea näidendi korral ikka, võib sealt paljugi välja lugeda, kuid laval näen ma vaid segaduses hõljuvat mõisaprouat (Maria Avdjuško), kes enamiku oma lavaajast neurootiliselt itsitab või hüpleb. Kerguse vaimu ja meelelahutuse pakkumine on niivõrd ilmne, et tegelaste hinge traagika ja tõeliselt raskete otsuste väljamängimiseks kekutamise ja sahmerdamise vahel aega ei jää.

Tundub, et eriti viimasel ajal on iga lavastaja kohustus rõhutada lavastuse seost tänapäevaga, meie reaalsusega. Seda teeb ka Mokejev kavalehel, kuid laval toimuvas ei näinud kahjuks mitte mingit seost meie tänase reaalsusega. Täiesti arusaamatuks jääb XIX sajandi keskel kirjutatud näidendi toomine XX sajandi algusesse ja väide, et tegemist oleks justkui näidendi kaasajastamisega. Kas XX sajandi alguse kostüümid on meile kuidagi lähedasemad kui XIX sajandi keskpaiga rõivakultuur? Museaalne õhkkond, rõhutan veel kord, eesti esindusteatri laval, on uskumatu. Olen igati nõus Anneli Saro artikliga Draamateatrist 8. novembri Postimehes: Eesti Draamateater ei kanna küll rahvusteatri nime, kuid on mõtteliselt siiski selle funktsiooni täitja. Draamateatri nimi on seega seotud teatud ootustega eelkõige lavastuste kõrge kunstilise taseme osas, kuid ka oma traditsioonilembusega. See viimane aga ei tohi tähendada tolmunud teatrit.

Lavastuse vastuvõtuvõimalusi on mitmeid. Üks võimalus võiks olla ühiskondlik versus inimlik. Ühiskondlikule, ka mõistuspärasele vastuvõtule ärgitavad näiteks Von Krahli teatri lavastused, ka Linnateatri “Rätsep”. “Kuu aega maal” on klassikaline tekst, kust saab soovi korral välja tuua palju kihte ja rõhutada erinevaid tahke. Ühiskondlikule vastuvõtule pretendeeritaks siis, kui oleks rõhutatud rikaste-vaeste vastuolu, tunde- ja mõistusinimeste erisusi, mõisakeskkonda ja teenindava personali elu. Mingeid selliseid rõhuasetusi me Draamateatris ei näe. Teisele vastuvõtuviisile – inimlikule, isiklikule tasandile – rõhub traditsiooniliselt psühholoogilis-realistlik teater (näiteks enamik Linnateatri lavastusi). Sellisel juhul rõhutakse tegelaste inimlikele valikutele, sisepingetele, millega vaataja saalis võib end samastada. Ka sellist rõhuasetust võimaldaks näidend “Kuu aega maal”. Ma ei arva aga, et ka see oleks Mokejevi lavastuses probleemideta õnnestunud. Samuti oleks põhjendatud seebiooperlikkuse, mängulisuse ja groteski veelgi suurem rõhutamine, sest teatud vihjeid selles suunas lavastus annab (nt eriti kerglased tantsunumbrid mõnede stseenide vahel või mõne stseeni eriline paatos ja žestikuleerimine à la Wiera teater, kuigi viimase puhul ei olnud selgelt aru saada, kas seda kõike mitte tõsiselt ei mõeldud). Ehk siis kokkuvõtvalt: ei liha ega kala.

Mõned stseenid lavastuses on aga siiski tõeliselt haaravad, põhjendatud ja inimlikud. Draamateater võib ainult rõõmu tunda, et sai enda ridadesse Jaan Rekkori. Stseen Rekkori (arst Špigelski) ja Viire Valdma (seltsidaam Bogdanovna) vahel on lavastuse parim. Selles stseenis ei kasutata lavastusele omast paatost ja teatraalseid käežeste, vaid tegelaste sisepinged ilmnevad liikumismustris, miimikas, väikestes füüsilistes detailides. Vaatajani jõudis mõlema tegelase üksindus ja kurbus, aga ka samaaegne pragmaatiline eluvaade.

Lavastusliku kujundina tõuseb parimaks üle saali lendlev tuulelohe. Noore kasutütre Veera (Mari-Liis Lill) ja õpetaja Beljajevi (Mihkel Kabel) ronimine publiku sees ja kohal ning tuulelohe üürikese lennu muutumine armumise lühikeseks viivuks mõjub uudsena. Lavastuse esteetika tervikuna on aga ebaühtlane. Asi on ilmselt ka maitses, aga siinkirjutajale mõjuvad stiliseeritud realism ning papist sambad ja seinad anakronistlikuna. Laval näeme vene mõisa ja mõisaparki, kus kõik on selge ja lihtne. Majagi lava tagaseinas on teise vaatuse ajaks lagunenud: pole just raske mõista vihjet tegelastevahelistele purunevatele suhetele. Miks peab aga kõik nii puust ja punane olema? Miks ei ärgitata vaatajat nähtu üle juurdlema ja mõistatama? Tegelaste kostüümides on järgitud samuti realistlikku kaanonit, sekka veidi sümbolismigi: mõisaproua Natalja Petrovna hõljub ringi õhulistes hõlstides, mis annavad edasi tema ambivalentset loomust; see on inimene, kes ei mõtle ratsionalistlikult ega materiaalselt. Miks aga on 17aastane tütarlaps Veera riietatud ebamäärastesse lühikestesse öösärkidesse? Visuaalne värvigamma on lavastuses ühtne: lavakujundus ja peaaegu kõik kostüümid on heledad. Kui tegelastevahelised kired said suuremat tuld, riietus mõisaproua erkroosasse ning noore õpetaja Beljajevi erilist positsiooni rõhutati tema karmilt esile tõusva musta riietusega.

Lavastust “Kuu aega maal” tasub siiski vaadata näitlejate pärast. Hea on vaadata Mait Malmstenit majasõbra Rakitini rollis. Malmsteni professionaalsuses, nauditavas täpsuses ja nüansirikkuses ei kahtle vist keegi, kuid midagi ennenägematut tema rollijoonises ei avane. Näitlejad mängivad kõik kõrgliigas; võib-olla vaid Mari-Liis Lille Veera vajab veel küpsemist (kuidas mängidagi usutavalt 17aastast kekutavat orbu tütarlast?). Draamateatri parimad näitlejad on kolmeks tunniks teatrisse välja kutsutud, kuid kahjuks saavad mõned neist laval teha vaid imeväikseid sutse (nt Tõnu Aav, Raimo Pass, Guido Kangur).

Selles mõttes oli põhjendatud nii teksti kui tegelaste kärpimine Kuressaare Linnateatri lavastuses. Viimases oli palju vähem üleliigset heljumist, ahhetamist, poosetamist laval; peategelaseks tõusis selgelt mõisaproua (Kuressaare etendusel peaosas Piret Rauk) ning tema siseheitlused ja valikud. Draamateatris rõhutatakse kõikide tegelaste armumisi ja vastassugupoole ihaldamisi, mis enamasti on väga ühemõttelised. Kuressaare teater andis seekord mitmeplaanilisuses vabariigi esindusteatrile silmad ette.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht