Düstoopilised ruumid ja kehad

Seekordne SAALi biennaal pakkus mitmeid muljetavaldavaid lavastusi, mis vaataja põhjalikult läbi raputasid.

KEIU VIRRO

SAALi biennaal 14. – 31. VIII Tallinnas. Kolmel nädalalõpul oli võimalik kohtuda 15 kunstniku ja trupi loominguga. Festivali käigus anti 46 etendust ning korraldati 8 muud ettevõtmist, mida külastas kokku üle 3000 inimese.

SAALi biennaal jaotus seekord kolmele nädalavahetusele. Intensiivsed etendustepäevad vaheldumisi katkestustega, mille käigus jõudis mõte festivalilt täiesti eemale kanduda, et lasta siis järgmisel nädalavahetusel biennaalil taas jätkuda. Samamoodi jaotuvad plokkidesse ka muljed nähtust.

Vahemärkus: olen jätnud siinsest ülevaatest välja varem etendunud lavastused, mida ma sel korral uuesti vaatama ei jõudnud, ehkki näiteks Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastust „Performance STLis“ soovitan iga kell.

Esimene nädalavahetus. Avanädalavahetuse lavastuste ja installatsioonide ühisjoonteks kujunesid mäng atmosfääri ja aja venitamisega. Rõhk oli rohkem ruumidel endil kui kehadel neis ruumides, kuivõrd esimesed paistsid kutsuvat esile teiste käitumist ja vormi, mitte vastupidi. Oma osa selle mulje loomisel oli Noblessneri laevatehasel, kus esitati kaht lavastust.

Alissa Šnaideri „Weird tales I have tried to write“ („Veidrad lood, mida olen proovinud kirjutada“) on teine osa kolmeosalisest sarjast, mille järgmine peatükk seisab veel ees. Noblessneri laevatehases loob konteksti aga eelmine peatükk või vähemasti võib selleks pidada fotosid etenduspaigaks valitud ruumi ees. Fotodel on tantsijad, mõjudes selles keskkonnas kui stoppkaadrid karaktereist, kes nüüd leiavad etenduse käigus elu ja omavahelise suhtluse. Hämar ruum, kus vaatajad võivad vabalt ringi käia ja ka esinejad paigutuvad ümber, tundub postapokalüptilise maailmana, mida ruum justkui esile kutsuks. Selles liiguvad veidrad, sünged, psühholoogilisest paralleelreaalsusest pärit kehad. Osalised on veenvad, (omal düstoopilisel moel) ilusad, võrdselt ligitõmbavad ja hirmutavad.

Šnaider on venitanud lavastuse vormi ja see toimib loodud ruumi kasuks. Aga kui rääkida sellest, mida ruum ise esile kutsub, siis Noblessneri laevatehase hiiglaslikel ustel, mille tagant avaneb vaade merele, on nähtavasti peaaegu vastupandamatu tõmme leida kasutust sümbolina. Nii nagu samas paigas mullu kevadel etendatud suurteoses „Saja lugu“, avanevad need uksed ka nüüd, pakkudes vabanemist, või mida kellelgi parajasti tarvis läheb.

Madlen Hirtentreu „Kliinikut pärast paati“, beebidest koosneva installatsiooniga ühes ruumis ja metalset ämblikku juhtiva beebiga teises, pole sugugi keeruline kujutleda sama universumi mõne teises ääreala osana. Meenub ka ulmesarja „Black Mirror“ („Must peegel“) neljanda hooaja osa „Metalhead“ („Raudpea“), mille mustvalgena filmitud maailmas tegutsevad metalsed surmavad robotkoerad. Kogu märul läheb lahti millegi üdini inimliku, võibolla isegi selle düstoopia viimase inimliku asja – lapsele mänguasja – leidmise nimel. Hirtentreu installatsiooni beebid aga meenutavad pigem metallist elukaid, kes kaugel inimlikkusest. Rääkimata sellest, et tema loodud maailmas kutsub ämbliku liikumine esile omamoodi varjukoreograafia. Mitte kuigi mitmekülgse, aga siiski.

Tekst, mis kuulub selle installatsiooni juurde, läheb suuremas osas paraku kõrvust mööda. Järgnenud kordadel olevat antud publikule paberil tekst kätte, millest oletan, et sellel võinuks olla toimuva mõtestamisel oma roll. Nii et ei tea, võib-olla oleks see kogemust tähenduslikus plaanis oluliselt muutnud, aga kahtlen. Installatsioon jääb tervikuna pidama pigem atmosfääri loomise tasandile.

Nüüd aga tagurpidi kõnnis festivali avateose juurde. Adriano Wilfert Jenseni lavastuse „feelings“ („tunded“) puhul on autor kutsunud üles seda korduvalt kogema. Sisse elama lavastusse, mille puhul koduleht ütleb, et see „saab olema nii tants kui ka selle toimumispaik, kus tunnete vormid ja vormi tunnetus kattuvad niimoodi, et jääb ebaselgeks, kas see, mida sa tunned, tuleneb sinust või keskkonnast. „feelings“ on pigem vaatemängupraktika kui vaatemäng.“

Minu peal ei hakka see ühe vaatamiskorraga tõesti toimima. Sakala 3 teatrimaja ülemises fuajees Tõnis Saad­oja laemaalingu all võtavad vaatajad koha sisse. Tantsijad liiguvad päevavalgel nende ümber, harva muusika ning rohkem publiku ebamugavast asendist tingitud kääksatuste, kõhukorina või vaikuse saatel. Kui mõelda juba nimetatud üleskutsele, siis mõistagi on üheti sümpaatne kutsuda inimesi endale aega võtma. Asjakohane. Ent praktilisel tasandil ei kujuta ette, kui paljudel inimestel on võimalus leida järgmistele etendustele tulemiseks aega või motivatsiooni. Sest mis võiks vaatajat lõpuks ikkagi veenda, kui esimesel korral ei hakanud toimima? Ei saa lõputult pakkuda publikule väikest lüket ja öelda, et mõtle ise edasi.

Teine nädalavahetus. See köitis mind juba rohkem. Kui esimesel mängiti lavastustes atmosfääri ja ruumikogemusega, siis teise nädalavahetuse lavastused seostusid konkreetsemalt praeguse ajaga.

Núria Guiu Sagarra lavastuses „Likes“ („Laigid“) käsitletakse nutiajastul selgesti hoomatavat teemat. Ühismeedia laigid on mõistagi sotsiaalne, aga ka korporatsioonide poolt otseselt rahaks muudetav kapital. Laigid võivad hakata modelleerima reaalset füüsilist maailma, kehasid ja nende kasutamist.

Etendaja alustab käsitlust üsnagi sümpaatse loengu vormis, mis mõjub aga paljuhekseldatud teema järjekordse esitusena. Ent sellele järgneb nende mõtete avamine liikumise kaudu ja see on juba oluliselt mõjusam. Ühtlasi meisterlikult teostatud. Sagarra näitab ette erisuguseid jooga- ja cover dance’i poose. Viimane on ühtlasi mulle uus mõiste: popstaaride lauludele loodud ja taas­esitamiseks mõeldud kontseptsioonidel põhinevast Youtube’i trendist polnud mul seni aimugi.

Nõgus selg, täpne liikumine – selge see, et laike jaguks. (Ehkki esineja ise nendib, et tema taasesitused Youtube’is pole veel leidnud oma populaarsuse tippu.) Liikumine muutub viimaks sujuvalt peaaegu psühhedeelseks, laigijahti (?) kehastavaks koreograafiaks. Loengust oluliselt mõjusamas vormis jutustatakse kehadest, nende eksponeerimisest ja sellest, kuidas see segapundar nõuab viimaks esitlejalt üha rohkem võhma, alastust, eksponeerimist. Kuhu saab sel teel siis lõpuks välja jõuda?

Marion Siéfert’i lavastuse „Le Grand Sommeil“ („Sügav uni“) ainus esitaja on Helena de Laurens. See on veider teos lapsepõlvest. Laurens mängib Jeanne’i (või ehk pigem isegi Helena-Jeanne’i, sest esitaja ei mõju ei täiskasvanu ega ka lapsena, vaid mingisuguse väga veidra vahevormina), noort tüdrukut, kes kirjade kohaselt pidanuks algul olema osa laval olevast duost ja kellega proovid algasid, aga erisugustel põhjustel katki jäid.

Täiskasvanu on asunud lapse rolli. See loob korraliku nihestatuse. Täiskasvanud tantsijanna annab edasi tüdruku kehalisust, lapse rõõme, mõnusid, mänge, vihastamisi ja nägemust toimuvast. See moodus paneb lapse kogemuse üle mõtlema kahest – lapse ja täiskasvanu – vaatevinklist korraga. Millised on lapse olulisemad mured? Meenutab kõrvalliinina selgelt sedagi, et lapse mure raputab igal juhul tema elu ja tunnetust, sellele ei saa jätta tähelepanu pööramata või seda alahinnata.

Sara Leghissa „(SOMETHING I’VE ALWAYS DREAMED OF)“ („(MIDAGI, MILLEST OLEN ALATI UNISTANUD)“) on kohaspetsiifiline avalik loeng meie igapäevaelus kasutusel olevatest ebaseaduslikest toimimisviisidest. Loengu vorm: plakatid, mida Leghissa kiiresti Nunne tänava plakatiseinale kleebib. Iseenesest efektne.

Selle asemel, et infoga uputada – publik jõuaks vastu võtta vast murdosa –, läheneb kunstnik märksõnade kaudu. Iga järgmise lehe kleepimisele kulub piisavalt aega, et need märksõnad hakkaksid vaatajas oma seoseid looma. Seejuures aga ei kanna sõnum piisavalt. Märksõnadega markeeritakse küsimus aktsiooni seaduslikkusest, sellest, kuidas homoseksuaalsus on siiani kuulutatud paljudes riikides seadusevastaseks, sellest, kuidas väikesed seaduseületamised võivad igapäevaelus juhtuda märkamatult. Loeng annab mõned suunad, ent markeerimisest seejuures palju kaugemale ei jõuta. Fraase hiljem erisuguses järjestuses taasesitades mängib Leghissa pisut ka sõnumiga, ent olulist sisulist efekti esile ei tule.

Kolmas nädalavahetus. Festival lõppes korraliku üledoosiga. Kaks lavastust, Mette Ingvartseni „21 pornographies“ („21 pornograafiat“) ja Florentina Holzingeri „Apollon“, ühel õhtul järjest ära vaadata – see võttis korralikult hingeldama. Komplektina aga igati sobilik.

Mõlemas lavastuses mängitakse kehalisusega ning tekitatakse ka publikus peaaegu või täiesti reaalselt füüsiliselt tunnetatavaid reaktsioone. Kui kellelgi on tahtmist kobiseda alastuse või selle üle, kuidas kogu moodne kunst on üks suur purkis*ttumine, siis need lavastused võimaldavad soovi korral muidugi ka sellist vaatenurka. Ent teostuse tase ja vorm kannavad ning annavad minu meelest põhjuse valida heatahtlik vaatamisviis.

Mette Ingvartsen vaatleb pornograafiat kui midagi, mis tungib elu eri aspektidesse ja mille jooni võib leida peale seksi paljus mujaltki. Näiteks sõjast. Ta asetab kõrvuti kirjeldused, mis on võikad, kehalised, tulvil kõikvõimalikke kehavedelikke. Seda kõike teeb ta aga väljapeetult, peaaegu steriilselt. Ka tema oma keha, mille ta vabastab üsna kiiresti igasugustest katetest, mõjub peaaegu et vanakreekaliku iluga. Lihastes keha, ei grammigi rasva, ei grammigi erootikat. Laval mõjub see puhta lõuendina, mis ei kanna endas tähendusi enne, kui Ingvartsen need ise sõnade (ja seeläbi publiku kujutluse) abil sellele projitseerib.

Lavakujunduse moodustavad kolm valgusviirgu, mis loovad sama selgelt struktureeritud mulje nagu keha liikumine isegi. Tekst vaheldub liikumisega, sekka täpselt sihitud stseenid nagu fekaalidest rääkiva monoloogi järel palve publikule vaadata oma vasaku käetoe alla, et leida sealt šokolaadikomm ja lasta hea maitsta. Mis tunde tekitab? Tekst liigub aga sujuvalt šokolaadi sisse kastetud naise kirjeldamisele.

Kui šokolaadikommidele mõtlemine puudutab materiaalset, siis kõige mõjusamad võrdlused on sisulised. Kehaeritistest räägib Ingvartsen Sade’ile viitavas monoloogis, mille osaliste seas domineerivad iharad mehed ja nende ihadele alluvad naised. Viimased küll vähemasti näivad tahtvat olla selle veidra maailma osa, ent võimusuhete jaotumine on selge.

Stseenile järgneb lugu sõjast, kus sõdurid urineerivad vaenlaste laipadele. Täiesti ühepoolselt võigas hierarhiline suhe. Seksuaalsete ihade ja perverssuste kõrvale asetab Ingvartsen sõjaõudused ja sadismi. Vähemasti selles hetkes toimib see ühe mõjusama kogetud transgressiivse teosena, mis, kui näitab, siis täpselt, ja kui kirjeldab, siis nii, et vaataja teeb vahepealse töö oma peas ära. Kuigi võib-olla ühel hetkel enam ei suuda ega taha.

Florentina Holzingeri „Apollonis“ lähtutakse täiesti teistsuguselt pinnalt, ent kasutatakse kohati samu vahendeid, sealhulgas alasti kehi, laval urineerimist jms. „Apolloni“ kuus esinejat, Holzinger sealhulgas, on enam kui pooleteise tunni vältel igiliikuritena hoos. Süüakse klaasi ja õhupalle, torgatakse endast läbi nõelu ja naelu, tõstetakse raskusi, tantsitakse varvaskingades ja kõlgutakse lae all, kaunis tantsijanna urineerib ühte ja s*tub teise purki. Kõike on justkui liiga palju, ent see ülemäärasus mõjub pigem rikkuri pillavusena. Mõjub kui: vaadake, meil on jõudu ja julgust ja suva on ka, me võime seda endale lubada!

Lavastuse selgrooks on George Balanchine’i neoklassikaline ballett „Apollon Musagète“, millest kõik vähemasti vormiliselt algab ja milleni ka tagasi jõuab, ent lavastus ei mõju niivõrd mütoloogiate mõtestamise, kui stiilide ja žanrite kollaažina, mis üheti on kui vastupidavusharjutus, teisalt asetuvad samale tasandile erisugused stiilid ja žanrid. See pole hierarhiate loomine, vaid lammutamine. Balletist tsirkuse sideshow’ni on vaid üks samm, viited nüüdiskunstnike aktsioonidele (või mis nüüdisaegsed nad nüüd ikka enam) on kõrvuti kauboifilmide koomikaga. Laval on higised kehad, mille puhul pole alati aru saada, kus jookseb fiktsiooni ja reaalsete võimete piiril tegutsemise piir.

Aga tagantjärele hakkab kehadele asetatud fookus minu peas mõjuma vastuhakuna nutimaailmale. Ma kirjutan seda teksti klaviatuuril, vaatan liikumatul pilgul ekraani, sõrmed trükivad minimaalseid liigutusi tehes kiiresti tähti. Etendajad tunnetavad ümbritsevat keskkonda ja kehi kohati väga otseses mõttes sentimeeter haaval füüsiliselt läbi. Ja jõuavad selle kõigega (mitte ainult purgis olevate ekskrementide haisuga) vägagi füüsiliselt ka vaatajani. Lõpuks tundub, et kui see veel kestab, hakkan lihtsalt öökima. Lavastusele on see vist kompliment.

Üldises plaanis olin (hoolimata enda meelest üsna eeskujulikust teatrivaatamise kogemusest) üllatunud, kui suur võib olla lavastuste võime mind otseses mõttes läbi raputada. Seda kogemust pean ka seekordse festivali muljetavaldavaimaks saavutuseks.