Eesti nüüdisdramaturgia: vähene tegevuslikkus, huvitavad rollid

Ott Karulin

11 väliseksperti luges ja hindas eesti näitekirjanike loomingut. Eestis jõuab igal aastal lavale ligi 50 algupärast teksti, mis moodustavad uuslavastustest üle 40%. Seejuures on eesti näidendite tuntus mujal maailmas üsna väike: kuigi Jaan Tätte näidendeid on viimasel kümnendil lavastatud ainuüksi Saksamaal poolesajal korral, pole teisi autoreid sama edu saatnud. Iseendale ausalt otsa vaadates tuleb tunnistada, et põhjuseks on kindlasti olnud meie nüüdisdramaturgia vähene tutvustamine väljaspool Eestit, mis senini tulenenud raha vähesusest. Eelmisel aastal sai aga Eesti Teatri Agentuuri etenduskunstide ekspordiprojekt toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest ning seetõttu võisime uurida lähemalt, kas eesti nüüdisdramaturgia vähesel lavalejõudmisel mujal maailmas on ka sisulisi põhjusi. Selleks palusime 11 eksperdil saksa, soome ja vene keeleruumist1 lugeda valikut eesti näidendeid ning seejärel hinnata loetud tekstide tugevusi ja nõrkusi ning potentsiaali pakkuda huvi eksperdi kodumaa lavastajatele ja publikule. Järgnevalt annangi saadud tagasisidest ülevaate. Olgu veel sissejuhatuseks kirjeldatud ka selle turu-uuringu (kui kasutada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse sõnavara) protsess. Eksperdid tutvusid kõigepealt umbes 30 eesti näidendi ingliskeelse annotatsiooniga, mis koosneb lühikesest näidendi tutvustusest ja tekstikatkendist (kokku kuni poolteist lehekülge)2, ning valisid nende põhjal neli teksti (mõned ka rohkem), mida nad soovisid lugeda täispikkuses (tõlke olemasolul oma emakeeles, muidu inglise keeles). Lisaks oli Eesti Teatri Agentuuri valitud kolm kohustuslikku teksti ehk iga ekspert luges kokku vähemalt seitset eesti näidendit (vt juuresolevat tabelit, kohustuslikud tekstid on märgitud lühendiga K). Seejärel täitsid eksperdid küsimustiku, kus lisaks loetud näidendite tugevustele ja nõrkustele küsiti näiteks soovitusi ka potentsiaalsete lavastajate kohta eksperdi kodumaal.3 Kõigi vastanutega viidi läbi ka pikem intervjuu. Kohustuslikud tekstid valisime eeldusel, et nende temaatika või stiil võiks sobida konkreetsesse välisriiki (Madis Kõivu „Filosoofipäeva” tegelased on saksa suurkujud; Andrus Kiviräha „Helesinine vagun” käsitleb nõukogude-nostalgiat), või siis soovisime tutvustada mujal juba tähelepanu saanud autorit mõnes uues riigis (nt Saksamaal tuntud Jaan Tättet Venemaal või sakslastele Martin Algust, kelle „Kontakti” mängiti eelmisel aastal Soomes).

Nagu juuresolevast tabelist näha, loeti kokku 26 näidendit ehk mingis ulatuses saime tagasisidet peaaegu kõigi annoteeritud tekstide kohta. See, et enamik kohustuslikuks lugemiseks olnud näidenditest muu keeleruumi ekspertidele üldjuhul huvi ei pakkunud (v.a Kiviräha „Helesinine vagun” ja Alguse „Kontakt”), oli ootuspärane, sest need teosed saidki valitud vaid konkreetset keeleruumi silmas pidades. Küll aga üllatas näiteks saksa keeleruumi ekspertide ühine hinnang Kõivu „Filosoofipäevale” kui lavastamatule näidendile, kuigi Eestis on Priit Pedajas tõestanud vastupidist. Saksa keeleruumi tarvis tundub Kõiv nõudvat liiga mahukaid taustateadmisi ja kuigi näidendit võrreldi nt Michael Frayni „Kopenhaageni” ja Friedrich Dürrenmatti „Füüsikutega”, nenditi, et erinevalt „Filosoofipäevast” tõukuvad eelnimetatud tekstid konfliktist ja on seetõttu jälgitavad ka ajaloolis-filosoofilise plaanita.

Vähest tegevuslikkust heitsid saksakeelsed eksperdid ette peaaegu kõigile loetud eesti näidenditele. Osutati, et näidendite lähteideed on intrigeerivad ning autoritel on õnnestunud luua huvitavaid, s.t jälgitava arenguga tegelasi, kuid näidendi edenedes muutuvad lood etteaimatavaks ning järele jäävad vaid staatilised teksti andvad tegelaskujud. Märgiti sedagi, et eesti autorid eelistavad kirjutada kahe või äärmisel juhul kolme tegelasega stseene – ja seda isegi juhul, kui näidendi tegelaskond on märksa suurem –, kuid välditakse suurema hulga osalistega dialoogi, mis ehk ka dramaturgiatehniliselt nõudlikum. Nii eelnimetatud etteheited kui ka mu enda vaatajakogemus tunduvad kinnitavat, et erinevalt lavastajakesksest saksa teatrist on eesti teatri kese – s.o loo edasikandja, lavastuse püstihoidja, publiku saalimeelitaja – näitleja ning nii eesti dramaturgid kui ka lavastajad on sellest vägagi teadlikud: mõlemad loodavad näitleja võimele teksti dramaturgilised konarkohad ära siluda. Siinkohal tasub vaid soovida rohkem tekstitundlikke nõudlikke lavastajaid. (Omaette teema on praegu Eestis täielikult puuduvad näitekirjanike residentuurid, kus autor saaks pikema perioodi jooksul näidendit arendada koos trupi ja lavastajaga.)

Ihalus suurema tegevuslikkuse järele oli siiski vaid saksa keeleruumi esindajatel. Soome eksperdid haakusid eesti nüüdisdramaturgia sõna- ja tegelasekesksusega ning teemavalikutega märksa valutumalt, ja nii küsiti üldjuhul lugeda ka rohkem kui seitset teksti. Nii hinnatigi ühelt poolt Martin Alguse tekstide põhjamaist stiili, millele omane mõõdetud emotsionaalsus, sotsiaalselt lai tegelasspekter ja suupärane dialoog, ning teisalt Urmas Vadi näidendite inimlikku absurdikoomikat. Selge on seegi, et eesti ja soome teatrisüsteemi sarnasus tähendab dramaturgidele ka samade probleemidega arvestamist, mis võib repertuaari nii rikastada (näiteks vajadus leida huvitavaid rolle eakatele näitlejatele, nagu neid on Vadi näidendis „Kohtumine trompetis”) kui ka selle valimist raskendada (peamiselt noorele vaatajaskonnale mõeldud näidendi – sellisena tajuti Nurkliku teksti „Kas ma olen nüüd elus” – lavastamine on repertuaariteatrile finantsrisk). Kas lõpuks jõuab repertuaari nimekirja ka mõni välisnäidend, sõltub aga eelkõige sellest, kas on olemas mõni samal teemal kirjutatud soome oma algupärand või mitte, sest sarnaselt meiega eelistavad ka soomlased, et nende ajalugu, identiteeti ja ka igapäeva käsitlevad kaasmaalased. Niisiis on soome teater meile olemuslikult küll märksa lähedasem kui saksa või vene teater, kuid just selle läheduse tõttu teemades ja nende käsitlustes eelistatakse omamaist dramaturgiat. On ka põhimõttelisi erinevusi: kõige enam heideti eesti nüüdis­dramaturgiale ette naisautorite vähesust ning mõnede näidendite suhtes, kus esineb agressiooni naistegelaste vastu või käsitletakse seda koomilises võtmes, oldi kategooriliselt eitavad ning arvati, et nende tekstide levitamine sellisel kujul oleks Soomes lausa solvav.

Tabuteemasid on ilmselt igas riigis, kuigi nende käsitlemise keelu absoluutsuse määr võib kõikuda. Nii nentisid ka mitu vene eksperti näidendite puhul, mis käsitlevad Eesti ja Venemaa ühist ajalugu, et idanaabrite juures ei olda sellisteks teemapüstitusteks, kui need on ka koomikavõtmes esitatud, veel sugugi valmis. Tundub, et vene eksperdid püüdsid kõigist loetud näidenditest leida teist, poliitilist või ühiskonnakriitilist plaani, isegi kui seda Eestis tehtud lavastustes pole senini neis tekstides esile toodud. Kolmest keeleruumist olid vene eksperdid ka kõige konservatiivsemad oma ettekujutustes sellest, milline üks (draama)näidend olema peab, ja nii hinnati mitmed tekstid (nt Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” või Noormetsa „Vaikus ja karjed”) liiga uuenduslikuks, s.t et seal puudusid selgelt eristuvad tegelased ja lugu, ning kaheldi selles, et neile leiduks Venemaal lavastajaid või publikut.

Üks, mis ühendas kõigi keeleruumi eksperte, oli soov leida tänapäevateemaline nutikas komöödia. Eesti nüüdisnäidendite valikust pakkusid seega huvi eelkõige Jaan Tätte „Palju õnne argipäevaks!” ning Andri Luubi „Piloot” – esimest ei tajutud küll enam tänapäevasena. On ka ilmne, et kuna maailmas kirjutatakse väga palju näidendeid, siis eelistatakse lavastada võtta võimalikult värskeid tekste. Sageli on nii, et kui uus näidend kohe pärast avaldamist lavale ei jõua, siis see võibki kahe silma vahele jääda. Nii tuli mul ekspertidega vesteldes kõige sagedamini vastata küsimusele, millal mõni autor järgmise näidendi valmis saab, ehk kui autori stiil pakkus eksperdile huvi, kaaluks ta pigem tema uue näidendi repertuaari võtmist.

Siinkohal on paslik viidata, et Eesti Teatri Agentuur kuulutas eelmisel nädalal välja järjekordse näidendivõistluse (tabelis toodud tekstidest 11 on saanud auhinna või äramärkimise agentuuri näidendivõistlustelt), mille võidutööd ka tõlkimisele lähevad. Pole siiski mõtet võtta siinset ülevaadet ekspertide hinnangutest kui eduka näidendi retsepti, sest autori isikupärane stiil on ikkagi olulisem kui teksti filigraanne dramaturgiline ülesehitus. Siiski tasuks autoreil senisest veelgi nõudlikumalt näidendeid kirjutades iseendalt iga stseeni kohta küsida, milline on selle eesmärk ja panus tegelaste arengusse ja loo kulgemisse.

1 Soome, Venemaa ja saksakeelsed riigid valiti statistika põhjal ehk nendes riikides on viimastel aastatel kõige rohkem lavastatud eesti näidendeid või etendatud Eesti teatrite lavastusi. Ekspertideks olid Saksamaalt dramaturgid Christian Holtzhauer (Schauspiel Stuttgart) ja Jörg Vorhaben (Oldenburgisches Staatstheater) ning Anja Krauss Pegasus Verlagist; Šveitsist vabakutseline dramaturg Gunda Zeeb; Soomest dramaturgid Eva Buchwald (Suomen Kansallisteatteri), Satu Rasila (Turun Kaupunginteatteri), Merja Turunen (Helsingin Kaupunginteatteri) ja Jukka-Pekka Pajunen (vabakutseline); Venemaalt dramaturgid Natalia Družinina ja Pavel Rudnev ning lavastaja Jevgeni Zimin.
2 Näidendite ingliskeelsed annotatsioonid on avaldatud aadressil www.draamamaa.ee. Enamik olid juba varem tõlgitud, mõned tõlgiti nüüd, kui mõni ekspert neid lugeda soovis.
3 Eksperdid hindasid küsimustikus ka iga annoteeritud näidendi ekspordipotentsiaali oma riigis, annotatsioonide vastavust näidendi terviktekstile ning tõlke kvaliteeti. Selle info põhjal saab edaspidi täpsustada annotatsioone, vajadusel toimetada tõlkeid ning tellida juurde uusi tõlkeid.