Eesti teatri auhindade laureaadid 2022. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Narva Vabal Laval. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.

 

TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Kristiina Garancis, Karmo Mende, Aare Tool, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja, Mart Kangro, Riina Oruaas, Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Taavi Tõnisson ja Keiu Virro.

 

Lavastajaauhind

Juhan Ulfsak – „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).

 

Kunstnikuauhind

Edith Karlson – lavakujundus lavastusele „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).

 

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.

 

Meespeaosatäitja auhind

Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja teater Nuutrum).

 

Naispeaosatäitja auhind

Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala teater).

 

Meeskõrvalosatäitja auhind

Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala teater).

 

Naiskõrvalosatäitja auhind

Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Vanemuine).

 

Eriauhind

Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.

 

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.

Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).

Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).

 

BALLETIAUHIND

Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva ooperipäevad).

 

TANTSUAUHIND

Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.

Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur).

 

ETENDUSKUNSTI AUHIND

Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.

Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti gildi saal).

 

TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

 

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

Pille-Riin Lillepalu – Ugala lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.

 

Etendust teenindava töötaja auhind

Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.

 

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

Daisy Kull – Rakvere teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.

 

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.

Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.

 

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.

Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7–8), „Üks lõbus düstoopia“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).

 

SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.

Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendus mängitakse ainukordseks sündmuseks.

 

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAAL­MUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.

Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala teater).

 

KRISTALLKINGAKESE AUHIND

Antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise balletiauhinna žürii.

 

Ken Rüütel – Julius Jõuram lavastuses „Laul õnnest“ (Vanemuine ja EMTA lavakunstikool), Otto lavastuses „Mitte midagi“, Hank lavastuses „Marvini tütred“, Töödejuhataja lavastuses „Niskamäe naised“, Kader/Tengil lavastuses „Vennad Lõvisüdamed“, Lucentio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (kõik Vanemuine), krahv de Rochefort lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala teater) ning Atli lavastuses „Viikingite veri“ (Kuressaare teater).

Leonardo Celegato – loominguline ja karismaatiline, hea lavakohaloluga ja tehniliselt täpne balletiartist: Kuldne templijumalus lavastuses „Bajadeer“, Poiss lavastuses „Loomade karneval“ ja Ali lavastuses „Korsaar“ (kõik Rahvus­ooper Estonia).

 

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut.

Žürii: Anu Lamp (esimees), Argo Aadli, Ursula Ratasepp-Oja, Garmen Tabor ja Juhan Ulfsak.

Mari-Liis Lill – lavastused „Varesele valu …“ ja „Harakale haigus…“ (2014, koos Paavo Piigiga, mõlemad Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater), „Teisest silmapilgust“ (2016, koos Paavo Piigiga, Tallinna Linnateater ja Vene teater), „Väljast väiksem kui seest“ (2017, Endla teater), „Teises toas“ (2021, Eesti Noorsooteater) ning „Samad sõnad, teine viis“ (2021, Eesti Draamateater).

Maiken Pius – osatäitmised: Kelluke – „Jumala narride vennaskond“ (2010), Donna – „Vaata, ma kukun“ (2011, mõlemad Tallinna Linnateater ja EMTA lavakunstikool), Nan Janeway ja Lina – „Kolm vihmast päeva“ (2013, Tallinna Linnateater), Riina – „Testamenditäitjad“ (2014, Kuressaare Linnateater); Curley naine – „Hiirtest ja inimestest“ (2014), Agnes – „See hetk“ (2016), Meredith, Dublant, Arst ja Näitlejanna – „Inimesed, kohad ja asjad“ (2016), Helena – „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ (2021), osatäitja – „Osnap“ (2022), Linnapealiku tütar – „Revident“ (2022, kõik Tallinna Linnateater), Krõõt – „Tõde ja õigus“ (2019, Allfilm).

 

 

OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRANDI­AUHIND

Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on esile tõsta ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aastat kestnud kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina.

Žürii: Eda Peäske (esimees), Risto Joost, Vello Pähn, Kulvo Tamra ja Ann Õun.

Linda Viller – Vanemuise sümfooniaorkestri kontrabassimängija (aastast 1981) ja pillirühma kontsertmeister (aastast 1987).

 

ALEKSANDER KURTNA NIMELINE TÕLKIJAAUHIND

Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt ühte on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaaegset draamatekstide tõlkimist.

Žürii: Liina Jääts (esimees), Laur Kaunissaare, Ene Paaver, Anu Saluäär-Kall, Triin Sinissaar ja Triinu Tamm.

Krista Kaer – iiri ja muu ingliskeelse näitekirjanduse paremiku kauaaegne vahendaja, paljude viimistletud tõlgete autor, kes tunneb hästi teoste kultuurikonteksti, tajub originaali huumorit ja keelemängu mõnu, väljendades seda rikkas emakeeles, ning on aastaid olnud teatrite usaldusväärne koostööpartner.

 

RAHEL OLBREI NIMELINE BALLETI­AUHIND

Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale-koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikaaegsete väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.

Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

Aime Leis-Garancis – Estonia teatri balletisolist ja kauaaegne pedagoog-repetiitor, kes on hea seisnud Eesti balleti eetiliste ja esteetiliste väärtuste järjepideva edasiandmise eest järgmistele põlvkondadele.

 

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

Antakse ühele Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

Ivo Uukkivi

 

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

Ain Austa

---

Kommentaar

Kerri Kotta,

teatriliigiüleste auhindade ühisžürii esimees

2022. aasta teatripilti näivad ilmestavat ühiskonna jätkuvast fragmentaarsusest kantud teemad, üksteisega haakumatud paralleelilmad, mille vahel sidusust ei teki või on see näiline. Üks iseloomulikumaid näiteid on „Siili poomine“ (Tartu Uus teater): teerullina toimivat populistlikku räuskavat omamehelikkust ning sallivust jutlustavat ja end ohvri positsioonilt kehtestavat totalitarismi on seal näidatud samasuguse ummikteena. Palju realistlikumas vormis puudutab poliitkorrektsuse sildi taha peitunud vägivalda ka „Arst“ (Ugala), kus analoogiliselt „Siili poomisega“ välditakse lõksu, kuhu „Iraani konverents“ (Theatrum) ja „Issanda loomaaed“ (Endla) on peaaegu et sisse astunud, s.t kiusatust vormistada lahendus millegi käegakatsutavana (seda laadi toimimine muudab lahenduse enamasti uueks represseerivaks struktuuriks).

Samuti pole kaotanud oma veetlust identiteediküsimused. Juba aasta alguses toodi lavale klassikaline eneseotsingu ja -leidmise lugu, Mozarti „Võluflööt“ (Estonia), kuid teatriaasta kulminatsioonideks kujunesid naist alasti võttev ja siis jälle mitmesugustesse rollidesse riietav „72 päeva“ (EMTA) ning identiteediteemasid iseloomulikku materiaalsusse rüütav „Müüt: päeva äärel“ (Kanuti gildi saal). Mõlema lavastusega on sooritatud omalaadne dialektiline uperpall, milles eri kihtide eemaldamine kinnistab naise paradoksaalselt veel tugevamalt eelarvamuslike hoiakute külge.

Seega polnud 2022. aasta teemad ega nende vormistamise viisid enneolematud – võib-olla oli erandiks lavastuste materiaalsus ja selle mõju eri meeltele, lisaks „Müüdile“ ka „Traps“ (Kanuti gildi saal) –, mistõttu sai lavastuste nomineerimise ja auhindamise kriteeriumiks pigem eri kunstnikutööde sidumine orgaaniliseks tervikuks ja usutavus. Selles kontekstis tõusis esile just „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon), milles pole tunda traagelniite ning mida ei kummita „Amadeuse“ (Eesti Draamateater) toretseva kunstnikutöö liigne lõpetatus ja omaelu või lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli teater) kummaline visuaalne ärapööratus publikust. Kuidagi suudab „Melanhoolia“ minna kaugemale ka lavastuse „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater) kõnetavast siirusest ning artikuleerida eksistentsi ümbritseva pimeduse peaaegu argiselt.

Kadi Herkül,

sõnalavastuste auhindade žürii esimees

Sõnalavastuste žürii vaateväljas oli 2022. aastal 41 teatri-trupi 110 uuslavastust. 20 näitlejaauhinna nominendi hulka jõudis 21 lavastust, mis valminud 18 lavastaja käe all 12 teatris. Statistikast paistab, et sõnateatris oli paljude tõmbekeskustega aasta, kus polnud üht ja ainsat liiderlavastust, -teatrit või -lavastajat. Laiapõhjalisus on hea märk, mis annab lootust, et latt kerkib. Seda enam, et seekord jäi nominatsioonita mitu omanäolist ja põnevate loojaisiksustega teatrit. Hoovõtuhooajad on vahel hädavajalikud.

Seejuures on tõsi seegi, et tugevalt ajakajalist, ühiskonnaga suhestuvat, kirgi kütvat teatrit sündis võrdlemisi vähe. Tubli viiendiku võrra võinuks uuslavastusi ka vähem olla, ilma et teatripilt sellest vaesem olnuks. Siinkohal on mul väga kahju, et Von Krahli teatri Rataskaevu-maja viimase lavastusena sündinud visuaalselt leidlik, sisuliselt nüüdisaegne ja hingekriipiv „Libahunt“ (lav Peeter Jalakas) jäi parimate lavastustena nomineeritute seast välja.

Kõik nominendid on laureaadid, lõpetasin oma möödunudaastase lühikokkuvõtte sõnalavastuste žürii tööst. Väidetu kehtib ka tänavu. Vaid üks laureaat sai paika täiesti üksmeelselt esimeses aruteluringis. Mitmel puhul vaagisime nominente kolmes voorus ning võitja selgus ülimalt tasavägises konkurentsis. Teater ei ole sport, kus parimaist parima selgitavad sekundi murdosad või sentimeetrid. Otsus on paratamatult vaid seitsme teatrivaataja subjektiivsete arvamuste summa. Peale selle olime ju näinud eri etendusi, mõni säravalt õnnestunut, teine toda üht, kus kõik kiskus nihu.

Nominentide erisaates heitsid teatrivahid meile ette, et näitlejaauhindade nominentide hulka ei jõudnud ükski etenduskunstnik. Ent – tegu on sõnalavastuste žüriiga. Muidugi võib arutada, kas oleks vaja auhindade žanripiire muuta või need sootuks kaotada. Ent arvestades, et 2022. aastal oli žürii vaateväljas üle 100 lavastuse ja vähemalt pool tuhat rolli ning välja anda viis auhinda, julgen arvata, et sõnalavastuste puhul on sõel enamiku kategooriatega võrreldes väga tihe.

Ja lõpetuseks: kas põsemikriteater võrdub automaatselt kommertsiga, mida ei peaks aastaauhindade määramisel arvesse võtma? Ei julgeks üldistada. Hindan väga teatrit, kus näitleja end kuuldavaks mängib ja ma tema hääle ära tunnen. Ka siis, kui repliigi kõlades on näitleja publiku poole seljaga. Seejuures, nii Helsingis, Pariisis kui ka Londonis mängitakse nüüdseks enamjaolt põsemikriga. Eks tehnoloogial ole nii head kui ka vead. Kui National Theatre oma uue maja aastakümneid tagasi kätte sai, nentis briti lavakõne üheks etaloniks tunnistatud Simon Russell Beale, et sellel hipodroomisuurusel laval tuleb kõlaval häälel hõigata ka armusosinaid.

Tiina Mattisen,

muusikaauhinna žürii liige

2022. aasta oli muusikateatrile hea, mõneski aspektis lausa erakordne. Olgu selleks esimene Wagneri ooper Vanemuises või Ain Angeri kunstilisel juhtimisel sündinud Mozarti kogupereooper „Mängime võluflööti“, mida esitati nii Kuressaares kui ka Tallinnas.

Meie kummaski ooperimajas valmis kolm uuslavastust (Estonia tõi publiku ette ka kahe ooperi silmapaistval muusikalisel tasemel kontsertettekande), ent rõõmustavalt on aasta jooksul mitmed teisedki kollektiivid selle hulga kahekordistanud. Narva ooperipäevad ja Stravinski „Oedipus Rex“, Tallinna Kammerorkester ja Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“, Thomas Wiedenhoferi muljetavaldav töö EMTA tudengitega ja Orffi „Kuu“ on kõik meie ooperimaastikku rikastanud.

Siiski teeb läinud aasta erakordseks, võib-olla isegi rekordiliseks algupärandite küllus – viis maailma esiettekannet! Väärib esiletõstmist, et meil on festivale, kes suudavad välja tuua uuslavastuse, nagu mullu tegid Birgitta festival Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperiga „Lalli ehk Mere keskel on mees“ ning EMP Theatrumi toel Tatjana Kozlova-Johannese muusikateatrilavastusega „söövitab.tuhk“.

Muusika hiilib teistegi teatrite-truppide lavale, näiteks sobib kas või Paavo Piigi teatriessee „Eetika“ (Kinoteater), kus muusikal oli täita tähtis osa, laulvate näitlejate seas ka Maria Listra, kes paistis silma mitmes mulluses uuslavastuses, nagu „Võluflööt“, „Lalli“ ja „Kaubamaja“.

Vanemuises jõudis lõpuks (koroonast lükatuna) lavale Ardo Ran Varrese ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ning hoopis kauem, aastast 2006 esietendust oodanud tragikoomiline ooper „Kaubamaja“ (küll värske proloogiga). Sama autoriga on noori teatrikülastajaid silmas pidades koostööd jätkanud Estonia, tulemuseks värvikas ooper „Naksitrallid“ Vahur Kelleri libreto ja lavastusega.

Läinud aasta kinkis ooperipublikule lisaks uutele helitöödele ka võimaluse saada osa vägeva bassi Koit Soasepa kunstist. Tema karjäär on kulgenud peamiselt Soome Rahvusooperis, ent nüüd laulis ta peaosa nii Varrese kui ka Tormise ja Puuri ooperis. Laulja seisukohalt on ehk isegi kahju, et Jürka ja Lalli on põhiolemuselt üsna sarnased tegelased – see võis piirata tema võimalusi oma eri tahkude avamisel. Ent kahe helikeelelt vägagi erineva täispika nüüdisooperi nimiroll oli Soasepale kahtlemata tuleproov, mille ta nauditavalt läbi tegi – tulemuseks soe vastuvõtt ja laureaadi tiitel.

Teinegi laureaat tuli meeslauljate seast. Erinevalt Soasepast on Mati Turi ammu teada-tuntud ning kuulajad on saanud tema paljutahulise lauljatee vilju nautida ligi kolm kümnendit. Rahvusvaheliselt tuntud Wagneri-tenori puhul oli Vanemuise kutse Tristani rolli ehk ootuspärane, kahju ainult, et publik sai Turi muusikaliselt ja lavaliselt veenvast osatäitmisest – mõistagi ka kogu trupi kangelaslikust sooritusest Risto Joosti tundlikul ja kindlal juhtimisel – osa (siiani) üksnes kahel etendusel. Imetlust väärib laulja kogu mullune kaalukas rolligalerii: Pluto Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Estonia), dr P Nymani kammerooperis (Tallinna Filharmoonia), Oidipus Stravinski ooper-oratooriumis (Narva ooperipäevad) ning Tuura Tormise ja Puuri ooperis „Lalli“ (Birgitta festival).

Ooperihuviline võib lootusrikkalt vaadata ka alanud ja järgmistessegi aastatesse, sest on võrsumas võimekas noorte lauljate põlvkond: juba mullu nähtu äratas soovi vähemalt nomineerida aastaauhinnale rohkem säravaid soliste, kui žürii reglement seda lubas.

Marie Pullerits,

tantsuauhinna žürii esimees

Üha rohkem ekraanidele kolinud maailmaga on paratamatult kaasnenud füüsilisuse ja liikumise vähenemine igapäevaelus. Kui 2021 oli eelkõige tugev debütantide aasta, siis 2022. aastal tõstatusid Eesti tantsuväljal taas laiemad küsimused, millena, kuidas ja kus koreograafiat tajuda võib. Koregraafid püüavad praeguse loominguga sageli peegeldada internetijärgse ühiskonna puudujääke: toonitavad kehalisuse, osaduse, jagatuse ja tähenduslikkuse vajadust.

Uute koreograafide loomingus on liikumiskeel sageli veel efekti tasandil, töös liigutusega näeb süvitsiminekut ja detailide viimistlemist uuslavastustes järjest vähem. Ühismeedia vohab lähedusepuuduses inimkonnale loodud enesehoole kiirlahendustest, tõeline tundlikkus vajab aga aega, ruumi ja süvenemist.

Lõppenud aasta näitas võimalikke vahealasid, viise ja kontekste, kus koreograafia saab avalduda ja end kehtestada. Etendus- ja tantsukunsti valdkonnas tekitatakse üha enam ühissfääri, kus etendajad-tantsijad ja publik (või kogejad?) loovad teost ja selle tähendusvälja üheskoos. Tants saab tegeleda ka kogukonnaga, tantsukunsti vahenditega püütakse jõuda lähemale inimolemuse tunnetusele ja tähendusele nii kollektiivsel kui ka isiklikul tasandil.

Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Cowbody“ loob fantaasiarikka sümbolimängu töö ja selle prekaarsuse, mõtestatud eesmärgipärase tegevuse korduse ja selle kodustamise teemal. Koreograafide lavalised ja kehalised kujundid on näilisele juhuslikkusele vaatamata valitud täpselt ja teadlikult. Etendamise ja kohalolu stiil on tugev ning lavalised isiksused jõulised. Savi ja Tangsoo koreograafia rituaalsus peegeldab tabavalt praeguse ühiskonna survet kogu aeg midagi teha, kusagil kogu aeg kohal ja „põnev“ olla.

Pikka aega tegutsenud professionaalidena end tantsuvaldkonnas kehtestanud Külli Roosna ja Kenneth Flak on põiminud „Singulaarsuses“ inimese ja tehnoloogia suhte olemuslikud teemad. Autoritel on aastate jooksul välja kujunenud äratuntav käekiri ja stiil, mida iseloomustab äärmine vormiline viimistletus. Roosna süvenenud ja täpsele kehatööle on siinsel nüüdistantsuväljal vähe kõrvutusi tuua. Loominguline tandem valdab meisterlikult keha, liikumise, ruumiloome, video ja heli meediumi.

Johhan Rosenbergi „Traps“ jätkab koreograafi dramaturgilise eklektikaga internetijärgse ühiskonna suhtlusloogikat, triksterlikku reeglitele allumatust kehaliste kujundite kaudu. Jätkuvalt moodsa õõvaesteetika kohaselt võtab Rosenberg endale seejuures vabaduse jätta teemade lõngaotsad lahtiste kleepuvate ämblikuvõrguniitidena rippuma.

Henri Hütt ja Jan Teevet tegelevad lavastuses „Esimene tants. Viimast korda“ tänavuste nominentide seas kõige selgemalt tantsu enesega: nii vormiliselt kui ka tantsu olemuslike küsimuste poolest, nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Mitmetes Eesti linnades sealsete keskmiselt 60–70aastaste elanikega etendatud lavastus tõstab osalejate lugude kaudu esile tantsu sotsiaalse ja kogukondliku potentsiaali. Seeläbi on paigutanud osalt teatraalne, osalt sotsiaalne aktsioon siinsel etenduskunstide ja teatriväljal tantsu ja koreograafia uudsesse konteksti.

Laureaadiks valitud Eline Selgise ja Sofia Filippou „Kallistamise koreograafiad“ kannab tänavuses tantsuaastas kõige selgemat ja pidetule kiirusele vastu astuvat sõnumit. Teoses mängitakse süvenenult ja aegamisi läheduse ja intiimsuse lihtsate ja kõnekate motiividega. Pingutatud ja lõdvestatud oleku, läheduse ja kauguse, ühtsuse ja eraldatuse kõrvutamisega avaldab see teos austust intiimsusele ja tundlikkusele. Imetlusväärse kehakooliga autorid-esitajad teevad seda seejuures erootilisust ekspluateerimata ja jagatud ruumis publikut austavalt.

Anu Ruusmaa,

balletiauhinna žürii esimees

Balletitehnika puhul, mis on läbinisti kunstiline, tähendab loomulikkuse saavutamine suurt tööd keeruka tantsutehnikaga. Sellele lisandub põhjalik proovisaalitreening näitlejameisterlikkuse ja väljenduslikkusega, mille kandjaks on ennekõike ülimalt tundlikuks treenitud keha.

Balletiauhinna žürii valis laureaadiks Anna Roberta, noore baleriini, karismaatilise ja isikupäraste jõuliste rollide looja. Iga roll tema käsitluses on omanäoline, läbitunnetatud arengu ja lahendusega. Tal on hea kontakt oma tundliku kehaga ning teda iseloomustab sügav musikaalsus. Viimasel hooajal on ta teinud tantsutehnilises mõttes ja väljenduslikkuses suure sammu edasi.

Ketlin Oja on jäänud silma loomuliku, ülimalt siira ja avatud oleku ning lavalise vabadusega. Tema rollilahendused on musikaalsed ja emotsionaalselt kirkad, tema tundlik keha oskab laval lugu jutustada.

Andrea Fabbri loomingu aluseks on loomupärasest karismast kantud emotsionaalsed rollilahendused. Pehme ja plastiline tantsutehnika annab vabalt voolava tulemuse. Talle on omane tugev lavaline kohalolu, mis lubab luua sügava sisseelamisega omanäolisi värvikaid rolle.

Yukiko Yanagi töötab Vanemuise teatri balletitrupis alates 2015. aastast, tema rollides on silma hakanud tehniline viimistletus ja isikupära.

Madeline Skelly on professionaalse suhtumisega sügavalt pühendunud baleriin. Oma graatsilisuse ja puhta tantsutehnilise esitusega annab ta edasi rollide sügavuse ja hingestatuse.

Kristallkingakese üks laureaate Leonardo Celegato on loominguline, tugeva lavalise kohaloluga, karismaatiline ja tehniliselt täpne balletiartist. Teda iseloomustab avar, energiast pakatav lavaline liikumine.

„See inimesehakatis, kes täna esmakordselt balletti vaatama läheb, saab koos värskete etenduse muljetega kaasa ka murdosakese kõigi nende loomingust, kes aastakümneid tagasi sellel laval tantsujalgselt liikusid“ – tsitaat Lea Tormiselt. Aime Leis-Garancis, Rahel Olbrei nimelise auhinna laureaat, on eesti balleti üks alustalasid, järjepidevuse ja kogemuste kandja, kes töötanud teatris üle 45 aasta. Balletižürii peab järjepidevust väga oluliseks, sest baleriin teeb repetiitoriga koostööd kuni karjääri lõpuni. Leis-Garancis on jaganud oma kogemusi ja teadmisi paljudele endistele tantsijatele ja praegustele repetiitoritele.

Maarja Kalmre,

etenduskunsti auhinna žürii esimees

2022. aasta oli etenduskunstis sütitav ja polariseeriv. Ma ei viita ainult žürii vestlustele, vaid ka neile, mis peeti sellest ringist väljaspool. Ei suuda meenutada varasemast aastat, kus mitmed lavastused oleksid tekitanud nii tulist ja kestvat arutelu.

Mullune oli ka hargnev aasta, kust on keeruline välja tuua üldisi ja ühtivaid suundumusi. Ehk vaid see, et mõned kunstnikud paistavad olevat leidnud oma teeotsa kätte ja seadnud oma silmad sel teel kuhugi kaugesse punkti, kuhu küll võib-olla päris kohale pole jõutud, aga see-eest on julgus oma suunas minna märkimisväärsed. Võib-olla kirjeldabki seda aastat erisuguste suundade jätkuv areng ja juurdumine.

Aina rohkem on tunda visuaalkunsti kinnistumist nüüdisaegsetes etenduskunstides. On küll palju tugeva lavalise kohaloluga esinejaid, ent ka installatiivseid lavastusi, kus esineja on viidud tagaplaanile. On lavastusi, mis kutsuvad vaatajais esile solidaarsuse ja leppimise, ning lavastusi, mis lükkavad publiku eri poolustele ja eelmainitud emotsionaalsetesse arutlustesse. Vastuolulisus võib olla ka vahend, mitte ainult eesmärk.

Nominente valides pidas žürii tähtsaks esitaja(te) lavalist kohalolu, mitmekihilisust sisus ja vormis, tugevat kompositsiooni laval olija(te) ja ruumi vahel, oskuslikku mängu aja ja keskkonnaga, olulisust ja vastuolulisust valdkonnas, eristuvaid kunstilisi valikuid ning piiride nihutamist nii laval kui ka saalis.