Eesti teatrite rahastamine – eile, täna, homme

Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda riikliku tellimuse juurde.

JAAK ALLIK

Tihti küsitakse, kuidas on Eesti teater tulnud viimasel kolmekümnel aastal ühiskonnas ja kultuuripoliitikas toimunud muutustest välja nii puhtalt ja suuremate kadudeta. Seda eriti riigi toetuste mõttes, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Selle mõistmiseks peab minema tagasi aastatesse 1992–1995, sest just seal ongi kunstivaldkondade riikliku rahastamise erinevuse juured, mida tihtipeale kultuuriministeeriumile ette heidetakse.

Lahtiriigistamine. Nõukogude ajal rahastas riik nn kõrgkultuuri üsna heldelt. Oleme ju lugenud, et ühe romaani honorari eest sai osta kaks autot, teame, et suurte teatrite juhtide palk oli tol ajal võrdne ministri palgaga ning kunstiteoste ja heliloomingu regulaarseks ostmiseks olid kultuuriministeeriumi juures tegevad ostukomisjonid. Mõistagi sündis see ideoloogilise kontrolli ja surve all: riik tahtis ja nõudis selle eest n-ö „õiget“ kunsti. Kuivõrd mõjutas see Jaan Krossi, Arvo Valtoni, Kalju Komissarovi või Mikk Mikiveri loomingut, on iseküsimus, ent vaieldamatult rahastati kunsti ideoloogilistel eesmärkidel.

Kui riigikord vahetus ja asemele astus meie oma Eesti Vabariik, jäi püsima hoiak, et riik on halb, riigi toetusrahaga või koguni riigi tellimusel kunsti teha oleks nagu häbiväärne. Psühholoogiliselt oli see muidugi arusaadav. Riik on halb, sest riik oli vaenulik olnud aastakümneid. Seepärast sai kultuuri­poliitiliseks loosungiks lahtiriigistamine, sooviti saada pahast riigist vabaks. Lahtiriigistamine tähendas kas eravaldusse minekut või munitsipaliseerimist.

Need kultuurisfäärid, kus leidus inimesi, kes arvasid, et ses vallas tegutsedes võib raha teenida, lahtiriigistati ruttu, sealhulgas kogu kirjastustegevus, ka filmindus ja meedia (Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil õnnetus säiluda vaid euroopalikel väärtustel tugineva ava­õigusliku mudeli ülevõtmise abil). Kui sain 1995. aastal kultuuriministriks, võttis mind näiteks filmimaailmas vastu pilt, et Tallinnfilm oli likvideerimisel ja paarkümmend erastuudiot kujutasid endast telefoniaparaati omaniku voodipäitsis selleks, et nuiata raha. Kirjastustega läks samamoodi. Küll aga jätkus kellelgi tarkust (või ei leidunud erastada soovijat?), et kirjastus Perioodika ehk praegune SA Kultuurileht jäi alles ning seetõttu on siiani säilinud ka riigivõimu toetusel ilmuvad kultuuriajakirjad ja ajaleht Sirp.

Kui oleks alles jäänud ka üks riiklik kirjastus, eesti ilukirjandusliku omaloomingu väljaandmiseks, võinuks riik maksta palka selle toimetajatele ja doteerida honorare ning kirjanduselu riiklik rahastamine ei seisneks praegu vaid kümmekonnas kirjanikupalgas. Kui oleks jäänud alles riiklik filmistuudio (Tšehhis, muide, jäi Barrandov alguses sellisena alles), siis oleks olnud koht, kus maksta palka ootel filmilavastajatele. Raamatukogud õnnestus üldjuhul munitsipaliseerida, nn maakonnamuuseumide lahtiriigistamine kestab tänase päevani.

Teatril ja muusikal teine tee. Mis aga jäi risti ette, oli süvamuusika ja teater. Nimelt ei leidunud inimesi, kes oleksid arvanud, et sümfooniaorkestri, rahvusmeeskoori või suurema teatri pealt annab midagi teenida. Eesti Raadio segakoor lihtsalt likvideeriti ning sama saatus ähvardas ka teisi muusika- ja teatrikollektiive.

1994. aastal, kui olin Viljandi linna­volikogu esimees ja Ugala teatri kunstiline juht, saabus Viljandisse kultuuri­ministeeriumi kantsler, et saavutada Ugala munitsipaliseerimine. Minu juurde ta ei tulnud, kuigi olime vanad tuttavad, vaid läks otse linnapea juurde. Too oli aga hea huumorisoonega mees ning nad arutasid seda, kuidas Ugalast, kus on suured klaasaknad, saaks teha automüügisalongi.

See saigi tõukeks, miks tulin poliitikasse tagasi, sest 1992. aastal uskusin tõsiselt loosungisse „Plats puhtaks!“, lahkusin poliitikast ja lootsin jäädagi elu lõpuni teatrisse. Meie valimisliit, mida juhtis Tiit Vähi, sai senise suurima valimisvõidu Eesti ajaloos (32% hääli ja 41 kohta parlamendis) ning ma hakkasin kultuuriministriks eesmärgiga peatada kultuuri lahtiriigistamine.

Mind võttis vastu olukord, kus teatrite rahastamiseks oli 1995. aasta eel­arves 67 miljonit krooni ja seis oli ülimalt raske. Mul õnnestus teha kolleegidele selgeks, et teatrite riiklik dotatsioon peab olema 70% nende eelarvest, nagu see oli Nõukogude ajal ja nagu on üldiselt üle maailma. Maksu- ja toetussüsteemid erinevad riigiti, kuid keskmine piletitulu, mida tõsine teater on suuteline teenima, pole kusagil üle 30% (ooperiteatritel muidugi mitte üle 10%). Kahe aastaga õnnestus tõsta teatrite eelarve 107 miljoni kroonini ja jõudagi selle 70% dotatsioonini, kuhu see on tänini jäänud. Kuna Eestis ei saanud teatreid munitsipaliseerida siis ega saa ka praegu, sest maksude lõviosa ei laeku kohalikku eelarvesse, jäidki teatrid riigiteatriteks, nagu ka Eesti Kontsert, ERSO, RAM ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor riigi ülalpidamisele.

Eesti teatrisüsteemi selgroog. Just sellest faktist lähtubki igavene etteheide, et ministeerium eelistab rahajaotamisel teatrikunsti (ja muusikat) teistele kaunitele kunstidele. Paraku, ükskõik kes on kultuuriminister ja millist kunsti ise eelistab, seisab ta fakti ees, et teatrites ja kontserdiasutustes tegutseb ligi 2000 riigipalgalist töötajat. Ta peab neile palka maksma või need asutused kinni panema, viimane nõuaks aga juba poliitilist otsust, mis ületab kultuuri­ministri pädevuse.

Erinevused kunstialade riikliku rahastamise vahel tulenevadki sellest, et näiteks kujutava kunsti sfääris (kui muuseumid välja arvata) on meil riigipalgalisi vaid mõnikümmend, filmikunstis ainult filmi sihtasutuse ametnikkond, kirjanduses aga üldse mitte kedagi. Seega tuleks ometi ükskord aru saada, et teatrikunsti ei eelistata kultuuriministeeriumis mitte kui kunstiharu, vaid makstakse lihtsalt ligi 2000 riigi omanduses teatrites ja kontserdiorganisatsioonides töötavale inimesele palka.

Mulle on ette heidetud, et säilitasin kultuuriministrina Nõukogude-aegse teatrisüsteemi. Paraku polnud see Nõukogude-, vaid tsaariaegne, sest just siis loodi Vanemuise, Estonia ja Endla selts. Eesti Vabariigi algupäevil sündis Ugala selts, seejärel tekkis Tallinnasse Estonia kõrvale teine suur sõnateater, tuli juurde ka Rakvere teater, seega oli Eesti teatrite süsteem põhiosas välja kujunenud juba 1940. aastaks. Pärast sõda lisandusid arusaadavatel põhjustel Vene teater ja Nukuteater ning Vanalinnastuudio kujul ka komöödiateater, mille varemetele tõusis mõneks ajaks Euroopaski tunnustuse pälvinud teater NO99.

1990. aastatel tekkisid esimesed omanäolised erateatrid (VAT-teater, Von Krahli teater ja Theatrum) ning riik hakkas neidki toetama. Kujunes välja ka maailmas ainulaadne, olulisel määral kultuurkapitali kaudu toetatav projektipõhine suveteatrivõrgustik. Eestis ei ole asustatud punkti, kust oleks kutselisse teatrisse rohkem kui sada kilomeetrit, pluss 70% riiklikku toetust ja tänu sellele keskmine teatripileti hind umbes 1% riigi keskmisest palgast – see ongi Eesti teatrisüsteemi selgroog. Selline kindlale riigitoetusele tuginev professionaalsete repertuaariteatrite võrk koos juba kolmveerand sajandit toimiva kõrgetasemelise näitlejakoolitusega ning seetõttu ka maailmarekordilised teatrikülastusnäitajad ühe elaniku kohta on meie kultuuri uhkuseasi ning pälvinud külla tulnud väliskolleegide imetluse.

Julgen öelda, et Eesti teatrisüsteem on välja kujunenud, ennast õigustanud, rahva usalduse ja toetuse ära teeninud ning tundub, et ei allu õnneks reformimisele. See tuleb säilitada koos arendamise ja parandamisega, aga mingit põhimõttelist reformi siin teha ei ole vaja ega ka võimalik.

Seadus ja selle muudatused. Kui nüüd tulla viimastel nädalatel tormi põhjustanud reformikatse juurde, siis meenutan, et 1997. aastal võttis riigikogu vastu etendusasutuste seaduse, kus oli punkt ka teatrite rahastamise kohta. See oli üsna napp. Sätestati, et riigieelarvest etendusasutustele antava riikliku toetuse suurus määratakse vastava aasta riigieelarves. Selle jaotamise korra kehtestab minister määrusega. Oli ka täiesti uuenduslik lause: munitsipaal- ja eraetendusasutus võib saada kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest toetust lähtuvalt tema rahvuskultuurilisest tähendusest. Teatrite eelarve kasvas lähtuvalt üldisest eelarve kasvust aastast aastasse üsna automaatselt ning väiketeatrite toetuse summa oli algul nii väike, et eraldi komisjoni selle jagamiseks vaja ei läinud.

Küll aga sündis juba siis esimene kohtuasi. Kaarli puiestee keldris tegutses mõned aastad Salong-teater, mida juhtis kadunud Dajan Ahmet. Temale omase energiaga tekitas ta suure laine, ajalehtede esikülgedel olid pretensioonid: miks Salong-teatrit ei rahastata samadel alustel kui Eesti Draamateatrit? Aga kuna seaduses oli punkt, et erateatreid rahastatakse nende rahvuskultuurilisest tähendusest sõltuvalt, siis ei jäänud muud üle, kui palusin Lea Tormist ja Reet Neimarit anda eksperdihinnang Salong-teatri rahvuskultuurilisele väärtusele. Kui õigesti mäletan, võttis Dajan Ahmet kohtuhagi tagasi.

Järgmine muutus teatrite rahastamises tehti 2003. aastal, kui muudeti etendusasutuste seadust. Uus sõnastus oli põhjalikum ja tõi sisse uue mõtteviisi: toetus etendusasutusele määratakse etenduse või kontserdi külastaja toetusena, millega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna (mille all peeti silmas 1% konkreetse maakonna keskmisest palgast) vahe. Toetuste määramise aluseks on kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv ning uute lavastuste ja kontsertide arv, samuti nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate tasustamisest ja vara haldamisest.

Sellise sõnastuse, mida pean seni parimaks, mõte oli selles, et ministeerium, s.t riigivõim, peab otsustama, kui palju uuslavastusi (ja teatrikülastusi) ta ühelt või teiselt teatrilt tellib, ning tasub nende eest arvestuslikult täiel määral. Kui teater soovib teha rohkem lavastusi ja pidada palgal rohkem inimesi, võib ta seda omal riisikol loomulikult teha. Selline süsteem oleks sisuliselt võrdsustanud erateatrite ja riiklike teatrite rahastamise alused.

Paraku oli 2003. aastal ja on ka praegu hirm „riikliku tellimuse“ ees nii suur, et see punkt käiku ei läinudki. Jätkati tegelikult vana süsteemi kohaselt: rahastamisel lähtuti eelmise aasta tasemest, millele lisandus valitsuses kokku lepitud palgatõus. Kuna erateatrite toetussummad kasvasid, siis moodustati nende jaotamiseks nõuandev eksperdikomisjon, mille ettepanekuid korrigeeris mõni minister vastavalt oma poliitilistele eelistustele.

Raha on alati vähe. Riigikontroll võttis lõpuks asja ette ja märkis õigustatult, et teatritele raha jagamine ei vasta absoluutselt sellele, mis on seaduses kirjas. Kunagisest Salong-teatri juhtumist said ilmselt innustust nii Vana Baskini teater kui ka Vaba Lava ning soovisid oma teatri rahastamise saavutada kohtu kaudu. Hirmust uute kohtuasjade ees võttis ministeerium nüüd ette etendusasutuste seaduse veelkordse muutmise ning kirjutas sinna üsna üksikasjaliku punkti ka rahastamise uute aluste kohta.

Julgen väita, et ka uus kord poleks üldjuhul põhjustanud ega põhjusta ka edaspidi teatrite rahastamises mingeid olulisi sisulisi muudatusi. Suurte ehk nn riiklike teatri puhul lähtuti ka seekord eelmise aasta tasemest, millele lisandus valitsuses (juba augustis) kokku lepitud kultuuritöötajate (alam)palga tõus ning seekord ka ministri juurde võideldud pisike protsent kommunaalkulude meeletu hinnatõusu katteks. Riigieelarvele kirjutas president alla 15. detsembril ja selle seletuskirja kolmandast lisast võib igaüks lugeda, kuidas täpselt jagunevad kaheksa riikliku sihtasutuse ja avaõigusliku Estonia vahel need umbes 38 miljonit eurot, mille kirjutas ministeerium sinna juba septembris eelarvetaotlust esitades. Nende teatritega mingit probleemi ega kobarkäkki pole, peale selle, et raha on nagu alati lihtsalt vähe.

Teatritele raha läbipaistvaks jaotamiseks ja uutest kohtuasjadest hoidumiseks kirjutas ministeerium aga kaheksa­teistkümnel leheküljel erakordselt keerulise ja detailse määruse ning oli sunnitud selle alusel mängima ligi kaks kuud mingit tarbetut komisjonimängu, küsima teatritelt 1. detsembriks keerulistel arvestustel põhinevaid taotlusi ja kirjutama nende tagasilükkamiseks põhjendusi. Kultuuriministeeriumi asekantsler nimetas pidulikult, et „komisjon ei jaga mitte raha, vaid hindab teatreid lähtuvalt kriteeriumidest“.

Juba septembris ministeeriumi poolt riigieelarve seletuskirja lisasse kirjutatud riigi osalusega moodustatud sihtasutustele määratud summad vähenesid selletaolise töö tulemusena 1,25% (317 000 euro) võrra, konkreetsete teatrite osas keskmiselt paarikümne tuhande euro piires. Nii „leitud“ raha olevat kuuldavasti lisatud muusikaasutuste majanduskuludesse. On ka selge, et iga suurem muutus riiklike sihtasutuste rahastamisel tähendaks juba ulatuslikumat koondamist ning otsust konkreetse teatri tegevusmastaabi ja suuna põhimõtteliseks muutmiseks, mis jällegi väljub kultuuriministri ainupädevusest.

Kobarkäkk. Skandaal puhkes hoopis 3,6 miljoni euro ümber, mis oli riigieelarves määratud munitsipaal- ja eraetendusasutuste toetamiseks. Selle töö tarvis oli ministeeriumil lisaks juba eelmainitud ülidetailsele määrusele välja töötatud ka neljaleheküljeline määruse lisa pealkirjaga „Munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluste hindamismetoodika“ ning loodud ka eraldiseisev seitsmeliikmeline komisjon, kuhu peale ministeeriumi kahe töötaja kuuluvad teatriorganisatsioonide esindajad, üldjuhul teatrikriitikud ja -teadlased.

Metoodika näeb ette taotlejate ja taotluste üksikasjaliku punktipõhise hindamise ning pingerea koostamise. Selle komisjoni tegevuse ja nende soovituste kohta puudub seniajani (veebruari alguse seisuga) avalik teave ning alla kirjutamata on isegi ministri käskkiri summade jaotuse kohta. Eeldada võib, et töö takistuseks sai ühtsete hinnangualuste sobimatus erisugustele teatritele ja nende määratlemise subjektiivsus (mis ühele kriitikule tundub „valdkonna enamusest eristuv“, ei pruugi teisele olla üldse positiivselt eristuv). Või kuidas hinnata „planeeritava etendustegevuse kunstilist taset“, kui teame, et kõlavaid plaane oskavad ju kõik kokku kirjutada? Kuidas saab ausa südamega anda plusspunkte „etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse“ eest, teades, et näiteks Von Krahli teatri ega VAT-teatri tegevusmudelisse pole kunagi kuulunud oma lavastustega mööda külakultuurimaju ringisõitmine? Või milleks tähtsustada „uute algupärandite osakaalu uuslavastuste hulgas“, kui sinna alla mahub ka lavastajate nn omadramaturgia või grupitööd, mida on ehk praeguses teatripildis niigi liiast? Ning kas külaskäik rahvuskaaslaste juurde New Yorgi Eesti Majja on võrdväärne kutsega rahvusvahelisele teatrifestivalile?

Oligi kuulda, et mitme teeneka ja hinnatud trupi toetussumma kujunes selliste kriteeriumide alusel eelmise aasta omast palju väiksemaks. Hoopiski tõsiseks probleemiks osutus aga see, et 3,6 miljonit asuti jagama 23 taotleja vahel, andmata endale kas tahtlikult või tahtmatult aru, et selle summa hulka kuulub arvestuslikult ka Tallinna Linnateatri 900 000 euro suurune toetus, mis kujutas endast suurt osa selle teatri sadakonna töötaja eelmise aasta palgafondist. Seega oli jagada tegelikult 2,7, mitte 3,6 miljonit eurot. Nagu öeldakse, seisis elevant keset tuba, aga sellest välja ei tehtud ning vähendati punktisüsteemi alusel Tallinna Linnateatri toetust ligi poole võrra, mis tähendab sisuliselt otsust see teater sulgeda. Mõistagi polnud sellist poliitilist otsust aga keegi teinud ja loomulikult ei jäänud tanki pandud ministril üle muud kui leida lisaraha, et Eesti ühe tugevama trupi ja kunstiliselt kõrgetasemelise repertuaariga teater saaks edasi tegutseda.

Selle taga seisabki tolle käskkirja allakirjutamine, sest loomulikult tuleb leida raha, et möödunud aastaga võrreldes ei väheneks drastiliselt ka teiste tunnustatud teatrite toetus. Seejuures ei sobi aga ka kõrvale heita komisjoni ausameelselt koostatud pingerida, mille alusel sooviti kuuldavasti toetada kahekümne kolmest taotlejast koguni üheksateistkümne ambitsioone.

Soovitused. Ajakirjandusele on kogu „mittetoimunu“ andnud aga juba õige mitu nädalat ainet tormilisteks aruteludeks, kus on osalenud ka tegelikust problemaatikast üsnagi kaugel seisvad inimesed. Kuidas talitada järgmisel aastal? Minu käest ei küsi seda loomulikult keegi, kuid 45 aasta jooksul eri ameteis saadud teatrite rahastamise kogemusele tuginedes julgen siiski anda mõningad soovitused.

Kõigepealt tuleb muidugi elevant toast välja viia ning paigutada Tallinna Linnateater riiklike sihtasutustega samasse pakki, kus teda juba ootab temast kümme korda väiksem Kuressaare teater. Kas õnnestub murda Tallinna linnavõimu aastatepikkune vastuseis Tallinna Linnateatri sihtasutuseks muutmisele, seda peavad näitama kultuuriministeeriumi ja linnavõimu kiired läbirääkimised. Alternatiiviks on muidugi Tallinna Linnateatri kogu rahastamise võtmine Tallinna kanda.

Erateatrite rühmast tuleks eristada kuus kuni kaheksa kollektiivi, kus on olemas nii autoriteetne kunstiline juht kui ka alaline trupp ning kes on endale aastate pikku võitnud kindla koha meie teatrimaastikul. Nendega tuleks ministeeriumil sõlmida mitmeaastased lepingud, mis tagavad teatri kestliku toimimise ning jätavad kultuurkapitalile nende suhtes teha vaid erakordse toetuse määramise otsused.

Ülejäänud erateatrid peaksid jääma kultuurkapitali eksperdikomisjoni projektipõhiste eraldiste hoolde. Kuidas toimida etenduskunstikeskustega (Sõltumatu Tantsu Lava, Kanuti gildi saal, ka Vaba Lava), mis kujutavad endast tegelikult kogemustega produktsioonifirmasid, peaks jääma ministeeriumi ja kultuurkapitali kokkuleppe objektiks.

Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda siiski riikliku tellimuse juurde, mis võimaldab lõpuks rakendada ka teatriliidu juba aastaid nõutud AITA (arvestusliku inimtööaasta) rakendamist teatrite rahastamise alusena.

See printsiip on sisse kirjutatud ka 2022. aastal vastu võetud etendusasutuste seadusesse, kuid jäi sel aastal rahapuuduse tõttu tegelikult arvesse võtmata. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et ministeerium nõuab kõigilt riiklikule rahastusele pretendeerivatelt teatritelt nende järgmise aasta uuslavastuste plaani ning külastajate ja etenduste kontrollarvu koos keskmise piletihinnaga – ja ei midagi muud.

Kultuuritöötaja keskmisest palgast lähtudes ja teades, milline riigieelarveline rahasumma on ministeeriumil kasutada, lepitakse kultuuriministeeriumi ja teatriliidu vahel kokku AITA arvestuslik rahaline ekvivalent konkreetseks aastaks ning riik otsustab (vajadusel erialaekspertide abiga), kui mitu uuslavastust ta ühelt või teiselt teatrilt tellib, ning maksab ka oma tellimuse arvestusliku inimtööaasta valemi alusel taies mahus kinni. Tellimusülene tegevus saab ja peab toimuma juba teatri enda riisikol.

Loomulikult jääks riigi kanda ka sihtasutuste omanduses (riigile kuuluva) kinnisvara ülalpidamine. Kui riikliku sihtasutuse tegevuse tulemus tellijat ei rahulda või plaan osutub blufiks, on ministeeriumil seadusjärgne võimalus teatri juhtkond päevapealt välja vahetada, erateatrid riskivad aga riikliku toetuse nimekirjast väljakukkumisega. Igal juhul oleks selline süsteem igale teatritöötajale ning isegi teatrikülastajale arusaadavam kui sel aastal rakendunud mudel, mille läbinärimiseks vajanuksid teatrid (ajakirjandusest rääkimata) lausa lisatööjõudu.