Eestile oma Britney Spears?

Margot Visnap

Eesti ajakirjanike õpetaja Juhan Peegli lahkumisnädalal mõtisklesid paljud tema õpilased meie ajakirjanduse mineviku, oleviku, tuleviku üle. Sisimas ja avalikult. Küllap paljude meeles mõlkus üks Peegli õpetussõna, mis ka Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna eetikakoodeksisse „Academia Žurnalistika” kirja pandi ja mida läinud nädalal paljude lehtede veergudel tsiteeriti: „ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali”. Juba sõna „kangelane” selles teesis ajaks nii mõnegi tänase ajakirjanduses sebija pea hullult paksuks. Kes see kangelane veel on? Veider jah, et 80ndate alguses ajakirjandusloo peategelast, inimest, kangelaseks nimetati. Kuigi toona ei kasutanud eetikakoodeksi koostajad sõna „kangelane” ilmselgelt mitte tähenduses NLi kangelane. Ajakirjandusüliõpilaste (kuigi veel mitte toonase, nõukogude ajakirjanduse) väärtushinnangud olid siis teistsugused. Miks peaks ennast täna sundima mõtlema, et olime tookord oi, kui naiivsed? Ikka seetõttu, et  siis ei teadnud me veel halligi kasumi-ihas meediast. Teadsime, aga teoreetiliselt. Siis polnud see veel reaalsus, mida täna tunnetame, kui aeg-ajalt lehti lugedes tülgastus pääle tuleb.

Juhan Peegli jõul ja initsiatiivil loodud Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetanud toimetavad täna aktiivselt meedias. Paljud tegelevad meelelahutuse tootmisega, on see siis lõbustav uudistemagasin telepurgis või lobelood siin ja seal, valgetes ja kollastes lehtedes. Peaks ju sellega leppima. Kõigil seljas pangalaenud ja plaanis soojamaareisid. Aga ikka tahaks valgeid, eriti aga kollaseid väljaandeid kutsuda üles mõistvusele ja arukusele. Kuigi, kellele see küsimus esitada: Juhan Peegli õpilastele? Neile, kes tänaseid meediakontserne juhivad, kollaseid ja muid väljaandeid toimetavad, meelelahutuslikku uudistemagasini produtseerivad või lihtsalt usinalt käsku täidavad? Või on nii, et Õpetaja lahkumise puhul räägime pateetiliselt inimlikult hoolivast, haritud ja mõistvast ajakirjandusest, mida Õpetaja meile õpetas, aga niipea kui viimane peotäis mulda visatud, jätkame endises vaimus.

Ehk siis, näitlejatest kirjutagem eelkõige siis, kui ta on jalaluu murdnud või elukaaslast vahetanud või mida tahes, peaasi et asjal skandaalihõng juures oleks. Ja kui vaja, siis saab seda juurde tekitada. Niipea kui üks väljaanne otsa lahti teeb, paljundavad teised sama teemat üha värvikamateks muutuvate pealkirjadega (eriti võrguväljaannetes), mistap lõpuks näib, et meedia ja selle tegijad on loonud uue, oma reaalsuse, millest ka ise ei suudeta enam välja tulla. Selle fenomeni viimane, kurb, kuid ehedaim näide on muidugi Jan Uuspõllu iga sammu lausa haiglaslik jälitamine. Justnagu üritataks luua kodumaist Britney Spearsi. Uuspõllu pärast ära jäänud etendused vallandasid ahelreaktsiooni, mis tipnes suisa kurioosumiga – SLÕhtuleht pidas vajalikuks sõita Helsingisse Eesti Draamateatri külalisetendustele, et siis Soome Rahvusteatri ukse juures tülitada soomlasi küsimusega: kas nad teavad midagi Uuspõllu haigusest?  Olgu, ma võin ju oletada, et too reporterineiu on leebe vaimupuudega. Aga mida peaks arvama SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergist, samuti ju Peegli õpilasest, kes laseb reporteril kõik oma meelehaiged  ja naiivsed jaburused kirja panna ja need veel ka ära trükib? Vägisi tekib tahtmine lisada kõikide muude ajakirjanduspreemiate kõrvale ka kõige inimvaenulikuma ajakirjaniku (või väljaande) tiitel. Ainult mis oleks „preemiaks”, kas kirjutamise või väljaandmise keeld?