Eestlane, venelane ja saksad lähevad kloostrisse …

Priit Pius vajab ja väärib lähiajal rolli, mis oleks paras pähkel pureda, sest on esimese armastaja või humoorika kõrvaltegelase ampluaast välja kasvanud.

OTT KARULIN

Tallinna Linnateatri „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, autor Eduard Bornhöhe, lavastaja ja dramatiseerija Diana Leesalu, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnikud Triinu Pungits ja Jaagup Roomet, helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Merily Loss, lavavõitluse juhendaja Indrek Sammul, koreograaf Madli Teller. Mängivad Priit Pius, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Alo Kõrve, Epp Eespäev, Margus Tabor, Andres Raag, Mart Toome, Helen Männik, Aksel Ojari, Oliver-Marcus Reimann, EMTA lavakunstikooli üliõpilased ning Viljandi kultuuriakadeemia tudengid.

Esietendus 16. VI Tallinna Linnateatri Lavaaugus.

 

Kuidas jutustada lugu, mida iga eestlane (enda arvates) une pealt teab? Loo põhjal valminud kultusfilmi pole mõtet ega võimalikki laval taasesitada, kuigi mõned linateosest tuntud lööklaused on mõistlik ka püünele tuua. Diana Leesalu dramatiseering on üsna iseseisev, kuigi lineaarse narratiivi poolest traditsiooniline. Selliste dramatiseeringute puhul on sündmuste jutustamise viisist huvipakkuvam see, milliseid teemasid esile tuuakse.

„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ on ju tegelikult ühtaegu ajatu ja päevakajaline: kahe võõrvõimu võitluses rindejoone eri poolele on sattunud eestlased hiljemgi kui XVI sajandil (sellele paralleelile viitab ka Leesalu lavastus) ning küsimus, kes on õige eestlane, pole tänini lahendatud. Leesalu pole aga siiski tahtnud klassikalist teksti kasutades rääkida tänapäevast, kuigi justkui teeb seda paari lolli naljaga.

Mis seal salata, lavastuse algusosas oli mul üsna keeruline kokku viia see meestemaailmas lükata-tõugata Agnes (Sandra Uusberg) ja viimaste aastate jõulised väljaastumised naiste õiguste eest. Tõsi, Agneski ju keeldub abielust, kuid teeb seda isa ees süümepiinu tundes ning teiste poolt talle määratud karistusele – kloostrisse saatmine – alistudes. Õnneks on dramatiseerija ja lavastaja Leesalu sellest võimalikust ebakõlast tänapäevaga teadlik ning rõhutab tegelaskõnes, et tegevus toimub tõepoolest XVI sajandil. Sellest hetkest on kõik justkui klaar (ma ei kuulu nende hulka, kelle arvates ei tohi klassikat enam nende loomise kontekstis esitada, aga seda just tingimusel, et taasesitaja on muutunud oludest teadlik ja väljendab selles osas oma seisukohta). Kahjuks aga ei suuda Leesalu valitud teele lõpuni truuks jääda ning vastu panna kiusatusele visata sisse ka paar päevakajalist nalja.

Lavalt kostev tõdemus, et ega siin ole tegemist mingi saksa teatriga, kus lugu ei ole ja on ainult sümbolid, demonstreerib oma lihtsakoelisuses ainult tegijate endi rumalust, aga selline brechtilik kommentaar seab õigustatud küsimuse, kas ja mil määral mängivad näitlejad oma rolli kõrvalpilguga. Mingit kontseptuaalset võtet ma tabada ei suutnud, kuigi mõni näitleja tõepoolest kasutab võimalust ka teatraalne metatasand oma mängu sisse tuua – ning tänu sellele massist silma paistes teha meeldejääv roll. Ennekõike pean silmas Indrek Ojarit, kes mängib junkrut, aga eriti kõrtsmikku kõrvalpilguga, mille peamine eesmärk on küll nalja teha, kuid tehtud hästi mõõdetud veiderdamisega (junkru rõhutatult ebaloomulik kõnnak, kõrtsmiku aasiapärasus), nii et tulemuseks on kõige paremas mõttes tore roll.

Lavastuse teine loll nali on aga olulisemgi, sest dramaturgiliselt tühistab see esimeses vaatuses maha märgitud aegkonteksti ja avab seeläbi kogu lavaloo päevapoliitiliseks tõlgenduseks. Nimelt öeldakse laval, kommenteerides vaenuvägede lähenemist Pirita kloostrile, et venelased ongi end juba Lasnamäel sisse seadnud (kui mälu ei peta, siis lausa „liiga hästi“ või „kaua“). Ütleja puänteeriv kõneviis ja võidukas (ah, kuidas nüüd ütlen!) ilme ei jäta kahtlustki, et silmas peetakse Nõukogude Liidu ajal loodud linnaosa ja mitte ajaloolist paika, kuhu on randunud Kalevipoeg ja kus süüdatud Jüriöö ülestõusu lõke. Kui nii, siis kuidas peaks vaataja suhtuma loo peategelase Gabrieli vene päritollu? Vaevalt trupp selle üle eriti pead vaevas – peaasi, et nalja saab.

Ilmselt ei jääks need lollid naljad ka nii eredalt meelde, kui Tallinna Linnateatri suvelavastus oleks sellena, mis ta ennekõike on mõeldud – seikluslugu mõõgavõitluse ja tantsuga –, relvitukstegevalt kaasahaarav. Aga just relvade käsitsemises ja tantsujala keerutamisel jääb trupp hätta. Võimalust lavastada suure koosseisuga lugusid ei tule meie lavastajatel just sageli ette, seega ei osatud ilmselt võitlus- ja tantsustseenide selgeksõppimisele kuluvat aega piisavalt planeerida, mistõttu pole kummaski ka vajalikku sujuvust ja tõepärasust (hea võitlusstseen mõjub ju nagu päris, pettes vaataja kartlikult oma lemmikule kaasa elama, ning ajastul, mil kohtumine tantsupõrandal oli eraeluliste suhete loomisel sama oluline kui tänapäeval Tinder, treeniti tantsimist maast madalast, nii et seda sai suhtlemisel kasutada sama loomulikult kui kõnet).

Küll aga on lavastaja liikumise seadmisel hästi ära kasutanud lavaruumi. Jaagup Roometi lavakujundus, kui ka ei mõtesta seda ruumiliselt ümber, sobitub Lavaauku ning on tegevuspaikade markeerimisel nutikalt funktsionaalne. Ma ei suuda ka meenutada teist lavakujundust, mille puhul just taimestik panustab kõige enam atmosfääri loomisesse. Lava saalist eraldavasse peenrasse ja mujale lavasoppidesse istutatud põllulilled segamini korraliku koduaedniku silmis umbrohuga viivad vaataja juba enne etenduse algust kuhugi kaugemal asuvasse aegkohta, mis on samaaegselt metsik ja kodune. Nagu ajalugugi. Nii mängib Roometi lavakujundus pidevalt, aga peale tükkimata, kaasa ning on lavastajale tänuväärseks lõuendiks, mille tasandeid ja vaatekoridore, nagu öeldud, Leesalu tegevuse liigutamisel ka hästi ära kasutab. Eriti jääb meelde lavastaja julgus võtta selles suuremõõdulises vaatemängus üksjagu aega peategelaste paarile, kellele on antud esimese vaatuse kestusest märkimisväärse osa võttev stseen (filmis see Piusa koobaste juures toimuv), kus nad vaid kahekesi eeslaval (mõningate sissetungimistega, aga siiski). Vabaõhulavastustes seda sageli ei juhtu.

Tänuväärne on see valik ka see­pärast, et annab Priit Piusele võimaluse mängida Gabriel mitmetahulisemaks kui uljas romantiline kangelane. Kuigi Sandra Uurberg on Agnesena tärkava armastuse loos Piusile vääriline partner, jääb stseen peamiselt meelde Piusi monoloogina, Gabrieli mõtisklusena oma päritolu ja seniste valikute üle. Piusi Gabriel on eemalehoidev vaba mees vabal maal mitte bravuurist või üleolekust, vaid kuulumatuse tundest. Ta peab ennast ja ongi eestlane, kuigi isa poolt vene verd. Ta on küll võidelnud palgasõdurina venelaste eest, aga selle põhjuseks on pigem soov leida kontakti oma isaga, kelle ta lapsena oli kaotanud, mitte mingi rahvuslik eelsoodumus või müstiline kodumaa kutse.

Pius esitab Gabrieli mõttekäigud meeldivalt moraalitsemata, sisekaemuslikult, aga mängib seda nii, et öeldu taustal on näha, kuidas ta Agnesesse armub (heidab pilgu ja teise, hoiab eemale ja siis jälle läheneb) ja on veidi kimbatuses selles osas, mida uue tundega peale hakata ja kas see üldse tema eluviisi sobitub. Priit Pius vajab ja väärib lähiajal rolli, mis oleks paras pähkel pureda, sest on esimese armastaja või humoorika kõrvaltegelase ampluaast välja kasvanud.

Mitte et sellinegi ampluaa oleks kuidagi väheväärtuslik või ajaga näitleja tingimata stampidesse suruv, nagu tõestab „Vürst Gabrielis“ Andres Raag Siimuna. Seda meistrit nii taskuvarga kui ka lobamokana on puhas lust vaadata. Raag suudab – erinevalt nii mõneski teisest Tallinna Linnateatri raskekahurväe rüütlist – vastu panna kiusatusele oma tegelast ühemõtteliselt karikeerida. Otse vastupidi: Raagi roll on naljakas mitte seepärast, et näitleja mängib teadlikult humoorikat tegelast, vaid just seetõttu, et ta kehastab siiralt Siimu kui meest, kes teeb äraelamiseks, mida ta teha saab, aga ei põe oma olukorra pärast, sest valitud (või ka väliste tegurite poolt peale surutud) eluviis on talle üksjagu mokkamööda. Polegi vaja intonatsiooni ja kehaga veiderdada, kui rolli siserežii on paigas.

Mõnest nauditavast rollist, lavastaja julgest otsusest ja nutikast lavakujundusest jääb siiski väheseks, et Leesalu „Vürst Gabriel“ murraks end välja repertuaariteatri korralise suvelavastuse lahtrist.