Eetikaalane ja identiteedipoliitiline Wolffi-jaht

„Arstis“ võib peale arengukaarte, mis puudutavad tegelasi ja sündmustikku, näha ka väga põhimõttelist teaduse ja religiooni lõimimise protsessi.

KARIN ALLIK

Ugala teatri „Arst“, autor Robert Icke, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Pille Jänes, helilooja Vootele Ruusmaa, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa, valguskujundaja Laura Maria Mäits, videokujundaja Margo Siimon. Mängivad Garmen Tabor, Tanel Ingi, Andres Tabun, Tanel Jonas, Vallo Kirs, Lauli Koppelmaa, Terje Pennie, Johanna Vaiksoo, Vilma Luik, Ilo-Ann Saarepera ja Rait Õunapuu. Esietendus 19. III Ugala teatri suures saalis.

Arst ja preester kohtuvad haiglapalati ukse ees. Kõlab nagu anekdoodi algus, kuid nii see siiski ei ole. Sellest kohtumisest saab hoopis alguse peaaegu kolm tundi vältav eetika- ja identiteedikonfliktide jada, mis, tõsi küll, võtab kohati anekdootlikult jaburad mõõtmed. Robert Icke’i kirjutatud ja Taago Tubina lavastatud „Arst“ käivitub olukorrast, kus arst ei luba preestril haiglas surevale tütarlapsele viimset sakramenti pakkuda. Järgnev sündmustik sunnib teose tegelasi, aga ka publikut oma tõeks­pidamisi sügavalt reflekteerima, meenutades muu hulgas eetikaalaseid mõttekäike, mis on põhjustanud pandeemia ajal poleemikat. Materjalivalikuga on Tubin märki tabanud.

Nagu arvata võib, süttivad „Arsti“ esimesed eetika- ja identiteedialased küsimused (teadusliku) meditsiini ja religiooni kokkupuute najal. Kui filosoof ja füüsik Ian Barbour on oma teoses „Religioon teadusajastul“ sõnastanud neli varianti teaduse ja religiooni sidumiseks – konflikt, sõltumatus, dialoog ja integratsioon –, siis „Arsti“ sõlmitusstseen kätkeb endas ilmselget konflikti. Teaduslikud ja usutõed on siin lepitamatus vastuolus. Teaduslikust vaatenurgast võiks preestri sisenemine palatisse tekitada patsiendis surmaeelse paanika, muutes tema viimsed minutid kohutavaks agooniaks, ent religioossest vaatepunktist pakuks sakrament talle hädavajalikku tuge ja usku, et tema hing ei satu pärast surma põrgusse.

Kumb vaatekoht peab vett, ei saagi publikule selgeks, sest tütarlapse seisund halveneb (teatava välise sekkumise tõttu), enne kui preester siseneda jõuab. Küll aga saab järeldada, et teaduse ja religiooni konflikti kõrval põrkavad siin kokku ka kaks eetikakäsitlust. Teose peategelane Ruth Wolff (Garmen Tabor) toetub oma kaalutluses rangelt meditsiinieetikale, mis lähtub patsiendi maapealsetest huvidest ja heaolust. Preester ehk isa Jacob (Vallo Kirs) seevastu tugineb religioossele eetikale, mis puudutab patsiendi huvisid ja heaolu ka siinpoolse elu järel. Kokku jooksevad justkui kaks võimsate sarvedega jäära, kes enese tõeks­pidamisi painutada ei kavatse.

„Nii on, kui usu tervendav jõud satub vastamisi tõenduspõhise, empiirilise, teadusliku meditsiiniga. See, mida te kuulete, on iidse traditsiooni surma­korin,“ kommenteerib olukorda Wolff. Teisal võrdleb Wolff religiooni ka küünlavalgusega, arstiteadust elektriga. Nõnda asetab teose peategelane religiooni ja teaduse omamoodi evolutsionistlikku mudelisse, mille järgi on religioon vaid üks samm inimkonna arengu­teel ning jääb paratamatult alla teadusliku maailma­käsitluse võidu­käigule. Küllap ei pea olema usuteadlane, et näha selle mõtteviisi pinnapealsust.

Barbouri sõnul peaksime teaduse ja religiooni sidumisel püüdlema vähemalt dialoogi poole, kuid soovitatavalt jõudma integratsioonini. Ehkki dialoogiski võib ette tulla teravaid konflikte, võimaldab see vähemalt intelligentset debatti ja katset vastaspoolt mõista. Lavastuse lõpus, kus arst ja preester istuvad doktor Wolffi karjääri varemetel, põrand täis puruks rebitud arstidiplomeid ja sertifikaate, jõutaksegi lõpuks konfliktist kaugemale.

Isa Jacobi repliigist „Mina kui preester ei oleks saanud kuidagi teisiti käituda. Ja teie kui arst samuti mitte“ kumab läbi arstiteaduse kui dialoogipartneri austamist ja aktsepteerimist, mida arsti ja preestri esimesel kokkupuutel näha ei olnud. Seevastu doktor Wolffi jutus peegeldub Barbouri nimetatud sõltumatus, mille järgi on teadus ja religioon mõlemad adekvaatsed viisid maailma mõtestamiseks, ent kannavad eri funktsioone: teadus tegeleb faktidega, religioon aga fundamentaalsete tähendustega. „Me oleme teiega nii kaugel teineteisest, kas pole? Ihu ja hing,“ sõnab Ruth Wolff.

Vähemalt jäävad arst ja preester ühes asjaski teineteisega nõusse: lootus on võlurohi, isegi kui ta põhineb valel. Kui meditsiinis kutsutakse seda platseebo­efektiks, siis religioonis võib sellist nähtust nimetada usu tervendavaks jõuks. Nii saavutatakse siin teaduse ja religiooni vahel isemoodi integratsioon, kus kaks osapoolt räägivad samast asjast, aga lihtsalt eri sõnadega. „Arstis“ võib seega peale arengukaarte, mis puudutavad tegelasi ja sündmustikku, näha ka väga põhimõttelist teaduse ja religiooni lõimimise protsessi. Olgugi et nii sõltumatuse-, dialoogi- kui ka integratsioonimudel läbitakse lõpuks vaid ühe stseeni jooksul, jäävad need lähenemised siiski tugevalt kõlama, kuivõrd tegu on teose finaaliga, mis publikule viimased mõtted koduteele kaasa pakib.

Ometi ei ole tegu ainsa eetikat ja identiteeti puudutava probleemiga, mis „Arstis“ heiastub. Peale ülalkirjeldatu lahvatab kesk lavastust ka sotsiaalset mitmekesisust puudutav konflikt, kuhu haaratakse nii soolised, seksuaalsed, religioossed kui ka rassilised erinevused. Peale kõige muule süüdistatakse Wolffi endast erinevate ühiskonnagruppide diskrimineerimises – mehed, musta­nahalised ja usklikud sealhulgas. Lähtudes kavalehel (mis, muide, väärib oma põhjalikkuse ja mõtestatuse eest kiidusõnu) ära trükitud Joonatan Nõgisto artiklist „Identiteet ja võim“, on siin kohane rääkida identiteedi­poliitikast.

Nõgisto kinnitusel on identiteedi­poliitika tänapäeva poliitilise diskursuse põhimõisteid. Tegu on käsitusega, mis keskendub identiteedile kui poliitilise maailma põhilisele substantsile ning huvitub identiteedi suhtest võimuga. Kui varem käsitleti identiteedipoliitikat eelkõige rahvuslike või usuliste gruppide puhul, siis nüüd on mõiste laienenud ka gruppidele, mille identiteet põhineb rassil, sool või seksuaalsusel, ütleb Nõgisto.

Põhjus, miks selle mõiste esile tõstan, seisneb konfliktis, mis tekkis laval nähtu ja minu mõttemaailma vahel. „Möönan, et identiteedipoliitika teeb tihti rohkem halba kui head,“ kirjutab Nõgisto ning samamoodi langeb identiteedipoliitika osalt kriitika alla ka „Arstis“. Eelkõige võetakse see luubi alla päeva­kajalist telesaadet kujutavas stseenis, kus Wolff peab oma skandaali tekitanud käitumist põhjendama, vastates nelja eksperdi küsimustele. Erisuguste identiteetide tähtsustamisega minnakse siin selgelt üle võlli, asudes parodeerima identiteedipoliitikat ja woke-mentaliteeti, mis käivad tihti käsikäes.

Stseen toimib Eestis aga teisiti kui näidendi autori Robert Icke’i kodumaal Ühendkuningriigis, kus identiteedipoliitika ja niinimetatud woke’lus on kaugemale arenenud ja ühiskondliku mõjuga nähtused. Lääneriikides on identiteedipoliitika kriitika seetõttu ka põhjendatum kui Eestis, kus too nähtus on veel algusjärgus ega mängi ühiskonnas nii suurt rolli. Pealegi on meie rassiline ja etniline mitmekesisus väiksem kui läänes ning gruppide ring, kes soovivad identiteedipoliitika kaudu võimu oma huvides mõjutada, seega samuti kitsam.

Sestap näis Ugala lavalt vastu vaadanud identiteedipoliitika ja woke’luse kriitika ning saalist vastuseks kõlanud naer mulle ülekohtusena, ehkki mõnel Londoni teatriõhtul poleks säärane stseen sugugi hinge kriipinud. Kardan, et Eesti publiku silmis on tegu järjekordse humoorika ärapanemisega „lumehelbekestele“, mitte kriitilise suhtumise väljendamisega identiteedipoliitikasse.

Nagu eelnevast jutust igatahes järeldada võib, on „Arsti“ suurim trump kahtlemata tema alusmaterjal. Sellegipoolest soovitan teost ikka teatrisse vaatama minna, mitte kodus diivanil omaette lugeda. „Arsti“ ühiskondliku väärtuse mõistmiseks tasub selle ühiskonna keskel korra maha istuda ning lava ja saali vahelist info- ja energiavahetust omal nahal kogeda.