Ei häda, ei mõistust

Jaak Allik

Moskvas on aeg seisma jäänud, kuid intellektuaal ei leia ka Euroopast vabadust. „Häda mõistuse pärast”: kahju, et Aleksandr Ivaškevitšil (paremal) polnud võimalust mängida Tšatskit veerand sajandit tagasi, 23aastasena. JELENA RUDI

Juri Jerjomini Vene Draamateatris lavastatud Aleksandr Gribojedovi „Häda mõistuse pärast” on üsna ilmses seoses tema 14 aastat tagasi Tallinnas samas teatris lavale toodud Anton Tšehhovi „Kolme õe” lavastusega, mis kandis pealkirja „Moskvasse! Moskvasse!” (1994). Toona mõni nädal pärast Venemaa armeeüksuste Eestist lahkumist esietendunud loo mõte sai selgeks viimasel minutil, kus õdede Prozorovite majas perenaiseks saanud Natašat mänginud eesti näitlejanna Liina Tennossaar ja turvanaised keerasid laval punased samettoolid kummuli, katsid (sõjaväe poolt maha jäetud) õekesed valge kilega ja lammutasid lavakujundusena kopeeritud Vene Draamateatri saali. Ennustada vene kultuuri hävingut Eestis seoses võõrarmee lahkumisega oli tol ajal kahtlemata provokatiivne, kuid vene lavastaja Jerjomini seisukohast ometi täiesti selge kontseptsioon.

Ka Gribojedovi näidendi „Häda mõistuse pärast” on Jerjomin nii-öelda kaasajastanud. Valinud küll näidendi tegevusajaks möödunud sajandi keskpaiga Moskva, kuhu Euroopast saabub vananenud hipi sarnane nahktagis Tšatski. Talle vastandub Kremli müüride taga elav seltskond, kel pole midagi ühist ei Gribojedovi-aegse aristokraatiaga ega ka nüüdisaegsete ja väliselt vägagi euroopalike „uusvenelastega”. Need valgete (õlg?)kaabudega, lotendavate linasest ülikondade, sitsikleitide ja kuklakrunnidega tüübid on pärit nagu mingist ukraina kolhoosikomöödiast. Jumal ja tsaar on selles seltskonnas kuldhammastega garnisoniülem Skalozub, kelle ees poeb ka rajoonikomitee sekretäri mõõtu Famussov. Vahepeal välimuselt tüüpiliseks vene lõnguseks (“stiljaga”) muutunud ja kohalike poolt hulluks kuulutatud Tšatski omandab lavastuse lõpus musta mantli, valge salli ja smokinguga eurooplase ilme. Tšatski hüüab: “Nüüd Moskvast ära! Siit jääb suhu sopamaik! Ma põgenen. Ma kaon kui kivi vette! Ehk laias ilmas veel on solvatuile paik!” ja tormab vastu Kremli müüri. See küll laguneb, kuid selle taga on samasugune, kuid sini-must-valge müür. Väljapääsmatus!

Lavastaja sõnum on ka seekord siililegi selge: Moskvas on aeg seisma jäänud (ka tornist alla kukkunud kell jääb pärast selle tagasipanemist seieriteta), kuid intellektuaal ei leia ka Euroopast vabadust. Või kui taandada küsimus vene intelligendile Eestis, siis on tal siingi müür ees. Seesuguse seisukohaga võib ju isegi nõustuda (erinevalt “Kolme õe” lavastusse kodeeritud sõnumist), kuid kerkib küsimus, kas poleks seda saanud väljendada ka Gribojedovi surematut komöödiat köndistamata.

On ju “Häda mõistuse pärast” ehedal kujul ka kõige erinevamail aegadel ja erinevamais paigus tõestanud oma kaasaegsust. Jerjomini lavastus on jõhkrate kärbete tõttu ilma jäetud Gribojedovi värsi voolavusest ja satiirilisest poeetilisusest, paraku ka karakteritest, kellest just oma terviklikkuses on vene ühiskondlikus teadvuses saanud selgeid sotsiaalseid tüüpe tähistavad sümbolid (Famussov, Moltšalin, Repetilov).

Lavastaja on olnud hämmastavalt umbusklik Gribojedovi teksti vastu, kärbitud on enamik Tšatski hiilgavaid monolooge ning Sofia rolli pisendades sisuliselt tagaplaanile jäänud ka suhtekolmnurk Tšatski-Sofia -Moltšalin, mille tõlgendusvõimaluste üle on aegade jooksul pead murdnud paljud targad lavastajad. Teksti iseväärtusse uskumata on Juri Jerjomin püüdnud lavastuslike trikkidega garneerida peaaegu iga allesjäänud värsirida. Tulemus on väsitav stiililine rosolje, kolhoosikomöödiasse põimuvad malevakavadest pärit naljad. Ja viimane vaatus mõjub lausa lasteteatrist pärit luuremänguna, kus taskulampidega tegelased ajavad üksteist kuusemetsas taga. Mõned leiud on kahtlemata vaimukad, olgu või Tšatski ühiskondlik hukkamõist “parteikonverentsi presiidiumi” poolt, samas on ka lausa piinlikke maitselibastusi. Teisiti ei saa küll hinnata (miskipärast?) raseda vürstinna Tugouhhovskaja ilmumist selgelt impotentse mehe ja eri rassist tütarde saatel  ning selle seltskonna panemist “Maailma demokraatliku noorsoo hümni” (“Kõigi rahvaste lapsed…”) laulma.

Gribojedovi näidendi kangelased, eriti Tšatski ja Famussov, on jätnud säravad leheküljed paljude kuulsate näitlejate loomebiograafiasse. Seetõttu on eriti kurb, et Jerjomini lavastuse puhul pole võimalik rääkida näitlejatöödest. Osalt oli see nii ka lavastuses “Moskvasse. Moskvasse!”, kuid Eduard Tomani Andrei tõusis toona siiski Tšehhovi tekstile vajaliku psühholoogilise karakteriloome tasemele. Seekord on lavastaja vägivald teksti kallal aga näitlejaid lausa seganud tõsiseltvõetavate tegelaskujude loomisel. On loomulikult kahju, et Aleksandr Ivaškevitšil polnud võimalust mängida Tšatskit veerand sajandit tagasi – 23aastasena, nagu said seda teha eesti lava eelmised Tšatskid Evald Hermaküla ja Peeter Tammearu, kuid on selge, et ka täna oleks Ivaškevitšil oskust ja sarmi see tegelane meeldejäävana luua. Aga kui rollilt on võetud põhimonoloogid ja ka alles jäänud teksti olulisimat osa sunnib lavastaja valjuhääldajasse röökima, siis pole näitlejalt mõtet midagi nõuda või talle ette heita. Seda aga, et Ivaškevitš rokib ja stepib meisterlikult, teame me niigi. Moltšalini (Nikolai Bentsler) on lavastaja (tegelaskuju nimest lähtuvalt?) aga lihtsalt vaikima sundinud, jättes publiku ilma Tšatski ja Moltšalini olulisest ideoloogilisest vastasseisust. Ka Eduard Tomani näitlejanatuurile niivõrd sobilik Famussov jääb üsna tavaliseks episoodiks Tomani rollide reas, kusjuures rollijaotusest tulenenud kummastava võimaluse, et Famussovi ja Tšatskit mängivad ühevanused näitlejad (põlvkondadevahelist konflikti etendavad põlvkonnakaaslased!), on lavastaja kasutamata jätnud. See kõik on eriti hämmastav seetõttu, et Tšehhovi ja Gribojedovi lavastuse vahepeal (1999) Jerjomini Vene Draamateatris ilma mingi jõulise kaasajastamiseta lavale toodud Dostojevski „Idioot” tugines just huvitavatele näitlejatöödele ning tõi Ivaškevitšile ka aasta parima meesnäitleja auhinna.

Olen kriitikuna küll viimane, kes lavastajatele klassika kaasajastamist ette heidaks, hiilgavaid tulemusi on sellel teel saavutanud paljud maailma tipplavastajad. Kuid Jerjomin on seekord alusteksti küll pigem “kaasajastanud”, välistanud igasuguse konkreetse ajalise ja sotsiaalse konteksti nii eesti- kui venekeelse vaataja puhul. Seepärast ei julgeks ma küll erinevalt kolleeg Andres Laasiku Eesti Päevalehes väljendatud arvamusest seda lavastust soovitada kooliõpilaste harimiseks. Vähegi arusaadavat ja arvestatavat muljet Gribojedovi näidendist lavastuse toel ei saa.

Nii et jääb vaid tõdemus, et vabamõtlejast noorele pole paika ei Venemaal ega Eestis. Pisut nagu vähe ühe teatriskäigu kohta?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht