Ei lahja ega rammus

Eesti teater on endiselt väga mitmekesine ja tema ühiskondlik positsioon tugev.

TAMBET KAUGEMA

2016. aastale tagasi vaadates ei saa öelda, et sõnateater oleks läinud kuidagi lahjemaks, ent eriti erksaid plahvatusi ka silma ei hakka, kinnitab teatriuurija ja -kriitik ning õppejõud Madli Pesti.

Kuidas hinnata lõppevat sõnateatriaastat? Jättis see rammusa või lahja mulje?

Madli Pesti: Teatris käib kunstiline ajaarvamine enamasti ikka hooaja ja mitte kalendriaasta kaupa, mistõttu aastalõpu puhul on küllaltki keeruline teha ammendavat kokkuvõtet. Seda enam et isegi üks hooaeg on selgete suundumuste ja muutuste esiletoomiseks liiga lühike aeg – selleks kulub vähemalt neli-viis aastat.

Teatriaasta lahjuse ja rammususe kohta võib vist aga öelda, et ei ühte ega teist. Eesti teater on endiselt väga mitmekesine ja tema ühiskondlik positsioon tugev. Teatri populaarsust kinnitas ka Juhan Kiviräha eestvedamisel läbi viidud ning septembris esitletud uuring „Teatri positsioon ja roll ühiskonnas“, mille tellijad olid Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatriliit. Teatri seisukord on seega stabiilne: 2016. aastale tagasi vaadates ei saa öelda, et midagi oleks läinud lahjemaks, ent eriti erksaid plahvatusi ka silma ei hakka.

Kas mõni teater või trupp tõuseb oma tegudega 2016. aastast esile?

Ühegi teatri või muu etenduskunstikoosluse puhul märgatavat hüpet või kardinaalset muutust märgata ei ole. Kui aga vaadata Tallinnast kaugemale, siis tõuseb maakonnateatrite seast esile Pärnu Endla, kunstilisi sähvakaid on seal rohkem. Endla teatrisse on viimastel aastatel tulnud päris palju uusi loomingulisi inimesi, eesotsas kunstilise juhi Ingomar Vihmariga, ning see on jätnud jälje. Selle aasta lavastustest väärivad nimetamist „Öös on asju“, „Kopsud“, „See asi“ ja „Mitte praegu, kallis!“. Taago Tubina lavastus „Kopsud“ esindab Endla repertuaaris huvitavat väikevormi, kus väärtustatakse teatriga hiljuti liitunud loomingulist potentsiaali, näitlejaid Märt Avandit ja Carita Vaikjärve. Ivar Põllu lavastatud „Öös on asju“ on kunstiline riskiprojekt suurel laval, mitte kergete killast visuaal-auditiivne rännak-mõtisklus.

Noor lavastaja Laura Mets on varemgi paistnud silma püüuga otsida ja katsetada, mitte minna kindlat ja juba sissetallatud rada pidi. Nii on see ka kogu teatrimaja hõlmava rännaklavastuse „See asi“ puhul, kus publik kõnnib etenduse käigus Endla ühest saalis, koridorist ja konkust teise. Äramärkimist väärib ka saksa nüüdiskirjaniku Philipp Löhle näidend, kus on humoorikalt käsitletud tänapäeva kapitalistliku maailma toimimist.

Kuuldavasti olnud Ingomar Vihmaril juba ammu tahtmine mängida ustekomöödia kivinenud formaadiga. See soov on täitunud suure lava meelelahutuslavastuses „Mitte praegu, kallis!“, mis ei peleta saalist eemale traditsioonilisema maitsega publikut, aga laseb ka nõudlikumal vaatajal omal moel lustida. Kõik jääb kenasti farsi piirimaile, ent ei kisu kordagi labaseks.

Millised on tänavused kolm kõige köitvamat lavastust, mida juhtusid nägema?

Kui nimetan kenasti kolm ära, siis loodetavasti võin pärast lisada veel kaks, mida kuidagi ei saa mainimata jätta. Aga kõigepealt need kolm: Eesti Draamateatri „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“, Von Krahli teatri „Paradiis“ ja teatri NO99 „Pööriöö uni“.

Kui juba mõnda aega on eesti teatris tuntud puudust suure lava tuumakatest lavastustest, siis Hendrik Toompere jr „Väljaheitmine“ täidab küll auga selle tühimiku. Leedulase Marius Ivaškevičiuse kirjutatud näidendis käsitletakse meie praegust elu ühtaegu tõsiselt ja meelelahutuslikult. Nii saab „Väljaheitmist“ kindlasti nimetada täismänguks:^* pakub üht-teist nõudlikule maitsele, sest seal on palju elemente – hea tekst, tugevad näitlejatööd, kompaktne lavastus, meeldejääv muusika ja visuaal –, mida jälgida ning mille koostoime on oskuslikult lavastatud, kuid ühtlasi on ka selgepiiriline lugu, mis ei peleta eemale laiematki publikut.

Mõnevõrra spetsiifilisemat maitset esindab Lauri Lagle lavastatud „Paradiis“, mis liigitub pigem performance’i-teatri alla. Ei ole küll selget narratiivset lugu, kuid köitvalt mõjuvad näitlejate põnev kohalolu, intensiivne energia ja iseäralik atmosfäär. Vaatajad viiakse koos näitlejatega hubasesse ja humoorikasse ruumi.

Shakespeare’i aasta üks huvitavamaid näiteid, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Pööriöö uni“ kütkestas mind eesti teatri kontekstis uudse ruumi- ja muusikakasutusega. Näitlejate mäng ja ERSO esitatud Mendelssohni muusika sulandusid oivaliselt. Oli ka väärt osatäitmisi, näiteks Jörgen Liigi oma. Seegi lavastus asetub performance’i-teatri alla, mistõttu on siit-sealt kõlanud etteheiteid, et lugu läks kaduma ja Shakespeare’i näidendist ei saadud enam selget sotti. Küll aga sobis see lavastus ilmselt neile, kellele klassiku tekst tuttavam. Mina nautisin näitlejate jäägitut kohalolu ja intensiivset mängu, tekkinud atmosfääri.

Nüüd minu valiku kaks lisalavastust: Vanemuise teatri „Othello“ ja „Suluseis“, mis näitavad lavastaja Andres Noormetsa jätkuvat kõrgvormi. Klassik Shakespeare’i „Othello“ ning rootsi noorema põlve näitekirjaniku Kristian Hallbergi „Suluseis“ on vägagi erisugune materjal, ent mõlemast lavastusest saab midagi teada tänapäeva ühiskonna ja olemise kohta. Tehtud on lavastused väga erilaadsel viisil, kuid neid ühendab Noormetsa lavastajakäekiri: keerulistest asjadest räägitakse talle omasel kergel viisil, kusjuures see kergus ei muutu kergluseks.

Kas 2016. aasta sõnateatrist saab tuua esile mingid suundumused ja protsessid?

Nagu öeldud, oli üksvahe suurte sõnalavastuste põud, kuid sel aastal jõudis neid lavale õige mitu, kas või Eesti Draamateatris „Väljaheitmine“ ja „Armunud Shakespeare“, kus on suurejooneliselt ära kasutatud suure lava võimalused, samuti sama teatri „Becket ehk Jumala au“ Katariina kirikus. Ka Vanemuine püüab oma suurt lava täita, ent sõnalavastustega on seda ikkagi keeruline teha. Sealseks näiteks sobib „Arkaadia“, kuid see mõjub suurel laval pisut kõmisevalt, väärt näidend ei suuda katta kiiruga tehtud lavastuse puudusi.

Vahepeal tundus, et teatri üheks suundumuseks võiks kujuneda isiklike, dokumentaalsusel ja autentsusel põhinevate lugude lavaletoomine, kuid tänavu selle teema edasiarendust või veel laiemale pinnale jõudmist ei järgnenud. See jääb siiski vist vaid mõne tegija huviks. Ärgitan edasi mõtlema, et isiklikud lood kasvaksid üle ühiskondlikuks üldistuseks.

Viimastel aastatel on palju räägitud püstijalakomöödiate vohamisest – raske öelda, kaua see tendents kestab. Muidugi, publik tahab ikka naerda, aga ootaks rohkem, et tegijad liiguksid pinnapealselt „mida ma eile nägin ja tegin või ajalehest lugesin“ tasandilt üldistavama ja mõtestatuma poole. Ühiskonnaprotsesside üle mõtisklemist ja järelemõtlemist, valusate küsimuste tõstatamist praegu paraku ei ole, ehkki tegijad arvavad ilmselt vastupidi.

Meie teatrite repertuaaris on endiselt populaarne eesti näitekirjandus: aktiivselt toimetab elav klassik Kivirähk, Tammsaare populaarsus ei näita vaibumise märke. Juurde on tulnud ka uusi põnevaid autoreid, tundub, et Hargla on hakanud teatris ajama oma krimi- ja müstikalugude vagu, millest oli Eestis seni puudus. Toimub ka eesti klassika ümber-, üle- ja juurdekirjutus. Lennuki rohketele Tammsaare-tõlgendustele ja Kiviräha mängudele – tänavu näiteks Tallinna Linnateatri „Köster“ Lutsu ainetel – lisandus suvel jakuudi dramaturgi Baškirovi ja lavastaja Potapovi R.A.A.A.Mi hõlma all tehtud „Vanapagan“. Välismaalt tulnud tõlgendasid seda eestlaste tüviteksti päris huvitavalt ning publikus tekkinud vastakad arvamused üksnes lisasid põnevust.

Tänavustest suvelavastustest rääkides on kriitikud heitnud ette, et varasemast rohkem oli janti ja võis haista raha lõhna. Kas see tähelepanek laieneb kogu aastale?

Pigem jäi see siiski vaid suvesse. Kunstiväärtuslikke tegemisi leiab peaaegu kõigi teatrite ja koosluste repertuaarist, küll aga esindab tugevalt kommertsteatri suunda püstijalakomöödia.

Mullu hakkas silma säravate naisrollide tavatu rohkus. Kuidas olid lood tänavu, kas teatriaastad on õed või pigem kaugelt sugulased?

Kahjuks 2016. aasta kohta seda öelda ei saa: väärt naisrollide uputus jäi siiski vaid eelmisse aastase. Tänavu on tugevate meespeaosade hulk kolmandiku võrra suurem, kui samaväärsete naispeaosade hulk – olukord on enam-vähem nii, nagu tavaliselt.

Kas teiste teatrite ja truppidega võrreldes küllaltki hästi rahastatud repertuaariteatrid on suutnud endas üles leida uuendusliku vaimu?

Repertuaariteatritel on kohustus teenida omatulu ning see asjaolu jätab repertuaariplaanidesse ka märgatava jälje – liiga usinalt üritatakse aimata publiku silmist nende soove. Endlast oli juba juttu, kuid ka teiste maakonnateatrite mängukavast leiab siiski kunstiväärtuslikke lavastusi, mis väärivad esiletõstmist. Nii Rakvere teatris kui ka Viljandi Ugalas on riskiprojekte, mida ei oskaks väikelinnateatrilt oodatagi. Rakvere teatri „Somnambuul“ on kindlasti julgustükk, sest Sulev Keeduse neljatunnine aeglane unenäoline lavastus ei too kindlasti kokku publikumasse. Seejuures on seda lavastust Rakvere teatri repertuaari väga vaja, kuna on andnud näitlejatele põnevat ja arendavat tööd. „Somnambuul“ kuulub lavastuste hulka, mis ei unune kohe pärast teatrisaalist lahkumist, vaid meenub veel nädalaid ja kuid hiljem, jääb vaataja sisse urgitsema.

Teine riskiprojekt, mis ilmselt pole mõeldud publikumagnetiks, on Viljandi Ugala „Soo“, Eva Kolditsa lavastus Lutsu ainetel. Taas pigem tumedatooniline lavastus, kuid oma atmosfääri ja visuaalsuse tõttu võib see köita siiski ka laiemat publikut. Mõlemad, „Soo“ ja „Somnambuul“ panevad mõtlema inimloomuse ja selles valitsevate tungide üle. Mingi tumedam allhoovus on neis mõlemas. Vanemuises esindavad uuenduslikumat ja kunstiväärtuslikumat, aga seejuures ka publikusõbralikku suunda Andres Noormetsa lavastused.

* Täismängu mõiste pärineb Ott Karulini 2013. aastal Tartu ülikoolis kaitstud doktorikraadi väitekirjast „Rakvere teater „täismängude“ otsinguil aastail 1985–2009“ ja tähistab lavastust, mille puhul on nii tuntuse kui ka tunnustuse määr kõrge, sest väljaväline tuntus on suudetud osaliselt ja/või ajutiselt konverteerida väljasiseseks tunnustuseks.